Francesco Borromini

Francesco Borromini (sünninimi Francesco Castelli; 25. september 15992. august 1667) oli Itaalia päritolu arhitekt.[1] Ta oli üks Itaalia tuntumaid barokiarhitekte. Teda on peetud üheks geniaalsemaks arhitektiks barokiajastul.[2] Ta projekteeris San Carlo alle Quattro Fontane kiriku, Sant`Ivo alla Sapienza kiriku kupli ja fassaadi. Samuti töötas ta ka Lateraani basiilika kallal.

Francesco Borromini

Ta sugulane oli Carlo Maderna, kellelt ta sai tõenäoliselt väljaõppe ning kellega koos ta töötas. Koos Madernaga töötas Borromini Püha Peetruse basiilika kallal, kuid tema roll selle objekti puhul on kindlaks tegemata.[3]

EluluguRedigeeri

Francesco Borromini sündis 25. septembril 1599 Bissones, linn mis on tänapäeva Šveitsi alal Lugano järve ääres.[1] Ta sünninimi oli Francesco Castelli, kuid pärast Rooma jõudmist muutis ta oma nime Borrominiks.[2] Borromini nimi oli ta emapoolse perekonna kasutatud nimi. Võimalik põhjus, miks Francesco Castelli valis oma uueks perekonnanimeks Borromini, oli selle nime lähedane seos püha Carlo Borromeoga. Francesco Borromini sündis kiviraidurite peres, kuid üsna varakult, kas 9- või 15-aastaselt suundus ta Milanosse.[4] Arvatavasti töötas Borromini isegi müürsepana, õppides Lombardia ehituskunsti ja kivide lõikamist. Tõenäoliselt nägi F. Borromini Milano Katedraali ehituse viimast järku (1603–1610) ning isegi kui ta ei näinud, on Inglise kunstiajaloolane Anthony Blunt oletanud, et vähemalt ta sai näha arhitektide disaine, mis tehti katedraali valmimise jaoks. Tema hilisemates töödes on näha, kui palju ta õppis Milano kogemusest. Pärast Milanos olekut suundus Borromini edasi Rooma, kus ta hakkas töötama Carlo Maderna heaks. Maderna töötas samal ajal Püha Peetruse basiilika kallal.[3] Carlo Maderna käe all töötamine aitas Francesco Borrominil näidata oma oskusi kui andekas dekoratiivskulptor ja hiljem kui arhitekt. Francesco Borromini joonestamisoskused võimaldasid tal saada Maderna peamiseks assistendiks ning hiljem hakkas ta iseseisvalt detaile kujundama, kuna Carlo Maderna halb tervis ja vanus ei võimaldanud vahel seda.[5] Näiteks andis Maderna talle ülesande kujundada Sant Andrea della Valle laterna.[5]

Francesco Borromini oli iseloomult melanhoolne, närviline (eriti oma elu lõpus) ja järeleandmatu.[6] Tema mentaliteet tingis lõpuks sellega, et ta hakkas kõigis kahtlema. Anthony Blunt, kes oli Inglise kunstiajaloolane, võrdles F. Borrominit Nicolas Poussiniga, kes oli prantsuse kunstnik ja barokkstiili esindaja. A. Blunt tõi välja paralleele, kuidas mõlemad isikud ütlesid ära rahast, et kujutada vabalt neile hingelähedast kunsti.

Enne surma Francesco Borromini hävitas suure osa oma hoonete projektidest, kuna ta kartis, et teised arhitektid ja skulptorid varastavad ta ideed.[6] Ta vaimne tervis oli samuti halvenenud ning ta võttis endalt elu 2. augustil 1667. Tema enesetapp polnud üllatus ta lähedastele, kuna ta käitumises oli näha meeleheitlikkust.[6]

LoomingRedigeeri

Inglise kunstiajaloolane Anthony Blunt on kirjeldanud Francesco Borromini kiriku sisekujundust nii: "Ta ei kasutanud kunagi värve, kõik ta kiriku sisemused on valget värvi, kui lisanduvad skulptuurid, siis see on koosluses teiste kaunistusega. Valgust on kasutatud selleks, et rõhutada ruumi ennast, Borromini ei proovinud luua mingit dramaatilist kontrasti, ta saavutab selle oma arhitektuuriga ise".[7] Samuti leidis A. Blunt, et "Bernini hooneid vaadatakse silmadega, aga Borromini hoonet tunned terve kehaga".[7]

Francesco Borromini oli kaasaja mõistes uuenduslik arhitekt.[8] Näiteks Paolo Portoghesi teoses Roma Barroca on hea tsitaat, mis kirjeldab Borromini mõju inimeste seas. "Juan de S. Bonaventura sai Borromini tööde mõjust teada alles siis, kui ta rääkis San Carlino kiriku külalistega. Sealsed külalised vaatasid kirikus olles ainult ümberringi, kuna kõik on nii paigutatud, et üks asi järgneb teisele".[8] Hoonete kujundamisel oli tal sirged jooned, mis läksid edasi kaardus joonteks ja veel keerulistemaks kaardus joonteks.[9] See andis ta hoonetele dünaamilisuse linnapildis. Ta õppis võtteid renessansi klassikutelt, näiteks kasutas ta Michelangelo Cappella Sforza sisekujundusstiili paljudes oma töödes ehk ta kabelid olid eraldi suletud kaartes (mitte poolringis nagu tavaliselt).[10] Francesco Borromini kogus inspiratsiooni ka antiiksest arhitektuurist.[11] Näiteks kasutas ta antiikseid hooneid mudelitena, et välja mõelda uuenduslikke ideesid. Ta erines 16.sajandi klassikalistest arhitektidest sellega, et ta ei olnud lummatud Vitruviuse st.[12] Teda huvitasid väga detailsed hooned Julio-Claudi ja Flavianide dünastia perioodist ning hilisemad keisriperioodi hooned. Näiteks kasutas ta ühte antiikset purskkaevu mudelina, et disainida purskkaev Püha Phillip Neri kogudusele.[13]

Francesco Borromini loomingu puhul ei saa jätta mainimata rivaliteeti Gian Lorenzo Berniniga, kes oli arvatavasti suurim ja mõjukaim Itaalia barokiarhitekt. Anthony Blunt võrdles mõlemat arhitekti oma teoses Borromini ning kirjeldas mõlemat meest nii: "Bernini oli briljantne, oma ajast eespool, võluv, sotsiaalne ja peene iseloomuga. "Borromini oli melanhoolne, närviline ja järeleandmatu"[14]. Kui need kaks iseloomustust kokku võtta, võib näha kui erinevad nad üksteisest olid. Lorenzo Bernini kusjuures algul aitas F. Borrominil saada arhitekti koht, kirjutades soovituskirja ühele tema assistendile.[15] Tänu Bernini soovitusele, kujundas Borromini oma ühe tuntuima hoone, milleks oli Sant`Ivo alla Sapienza kiriku Roomas.[15] Nende teed hiljem kohtusid Püha Peetruse basiilika kujundamisel. Seda perioodi, kus nad kahekesi koos töötasid, võib pidada ka nende omavahelise rivaliteedi alguseks. Noah Resnick tõi välja selle, et kui Borromini sai baldahhiini kallal töötamise eest 25 skuudot (Itaalia müntide nimetus), siis Bernini sai sama töö eest 250 skuudot.[16] Samuti polnud väidetavalt Bernini koguaeg kohapeal ja Borromini süüdistas teda selle eest, et Bernini sai kogu tähelepanu osaliseks ning Borromini panust ei väärtustatud piisavalt.[16] N. Resnick tõi välja ka selle, et Urbanus VIII-le ei meeldinud Borromini ning andis enamus projektidest oma sõbrale L. Berninile.[17] Mõlema arhitekti vahelist võistlust võib näha Piazza Navona väljakul Roomas. Seal asub Sant` Agnese in Agone kirik, mille arhitektiks oli F. Borromini ja mis on üks tema tuntumaid kirikuid Roomas, kiriku ees on Nelja jõe purskkaev ning selle skulptoriks oli Lorenzo Bernini. Purskkaevu paigutus tekitab küsimuse, et kas see oli paigutatud meelega kiriku ette või oli see juhus.

 
Sant` Agnese in Agone esifassaad
 
Sant´ Agnese in Agone sisemus

Sant' Agnese in AgoneRedigeeri

 
Sant` Agnese in Agone kupliosa

Sant' Agnese in Agone kirik ning selle paiknemine Nelja jõe purskkaevu ees on küsimusi tekitav. Miks paiknevad kahe kuulsaima Itaalia barokiarhitekti tööd koos? Tõenäoliselt prooviti üksteist üle trumbata ning või juhtida tähelepanu teise tööst eemale. Arvan, et kiriku ja purskkaevu paigutus võtab hästi kokku rivaliteedi L. Bernini ja F. Borromini vahel. Isiklikult leian, et esifassaad on kõige suurejoonelisem ning väljapaistvam. Kiriku esifassaadi muudab suurejooneliseks tegelikult F. Borromini geniaalne ruumikasutus. Ta lasi püstitada kaks torni ning kujundas esifassaadi poolkaarekujuliseks, samuti nagu Sant´ Ivo alla Sapienza kiriku puhul. Need elemendid aitasid luua mulje, et kiriku esine on suurem, kuigi reaalset on see sama suur kui Sant` Ivo alla Sapienza kiriku esine fassaad. Kiriku ees olles jääb samuti silma kuppel, mis on kitsam ja väiksem versioon Püha Peetruse basiilika kuplist. Kupli kuju on oluline ka seetõttu, et on ainuke ümarkupliga hoone, mis oli tema poolt planeeritud. Kiriku sisemus on väga rikkalikult kaunistatud, mis on harjumatu F. Borromini tööde puhul. Värvid ja maalingud seintel annavad edasi jumaliku õhkkonna tunnet. Kui jälgida seinu, on näha F. Borrominile iseloomulikku voolavust ja kujunditega mängimist. Kui lakke vaadata, võib näha kupli osa, mis sarnaneb väga San Carlino kiriku omaga, kuid on laiem ja selgemalt piiritletud joontega. Kupli osa puhul on kombineeritud Sant` Ivo alla Sapienza kiriku lõpmatult pikk torniosa ja San Carlino disain.

Sant` Ivo alla SapienzaRedigeeri

 
Sant` Ivo alla Sapienza sisehoov
 
Sant`Ivo alla Sapienza torn

Sant`Ivo alla Sapienza kirik on üks Francesco Borromini tuntumaid projekte. Kiriku ette jõudmiseks peab läbima hoovi. Hoovist paremal ja vasakul on kahekorruseline külglööv. Külglöövil on silindervõlvid, mis moodustavad nii pika silindervõlvi rea kuni kiriku fassaadini. Külglööv ning võlvid loovad tunde nagu sisehoov oleks massiivne ning kutsuks sind kirikusse. Kiriku fassaad on poolkaare kujuline, see on tahtlik tegu, kuna siis ühendub fassaad kiriku hooviga. Kiriku esiosal on ka väiksed ristkülikukujulised aknad. Kiriku peauks ei ole massiivne ning on poolkaare kujuline, kiriku ukse kohal on sama suur aken. Kiriku sisemuses jääb kindlasti silma see, et kui sa vaatad lakke, siis torni osa tundub lõpmatult pikk. Kiriku seintelt näeb Francesco Borrominile tüüpilist voolavust. Sein nagu voolaks erinevate kujundite kaupa. Kirik pole seest rikkalikult kaunistatud, kuid kindlasti jäävad silma pilastri kapiteeli kaunistused, mis on altari kohal silmatorkavad. Kiriku torn on kindlasti kõige unikaalsem osa kirikust, kuna on spiraalne. Spiraalses osas on rohkesti väikseid detailseid kaunistusi ning meenutab oma äärte poolest nagu trooni. Kiriku rist on tulbikujulise õie otsas. Kirik asub Roomas, Piazza Navona väljaku lähedal.

San CarlinoRedigeeri

 
San Carlo alle Quattro Fontane fassaad
 
San Carlo alle Quattro Fontane kuppel
 
San Carlo alle Quattro Fontane sisemus
 
Sant`Ivo alla Sapienza kuppel

San Carlo alle Quattro Fontane on Roomas asuv kirik. Kirik on oluline selle poolest, et oli Francesco Borromini esimene iseseisev projekt. Kirik asub kesklinnas, mistõttu on seal kitsas ning kirik ei ole väliselt massiivne. Kiriku esine fassaad näitab kõige paremini Francesco Borromini voolavaid jooni. Kui kiriku esist vaadata, siis samuti jääb silma ka peegli kuju, mis asub teise korruse akna kohal. Peaukseesine sein on voolav, paremal ja vasakul on kaks paari sambaid. Mõlemal pool kahe samba vahel on pärli kujune väike aken, mille kohal on skulptuur. Uksest vasakul on pühak Giovanni de Matha, keskel on Carlo Borromeo, kellele see kirik pühendati ning paremal on Felice di Valois. Kiriku sisemus on väike, kuid voolavad jooned jätavad avarama mulje. Kiriku sisemus on ovaalse ülesehitused ning seinad on looklev. Kindlasti jääb kirikus olles silma kupli osa, kuna on geomeetriliselt nii teistsugune, kupli alumine osa on ovaalne, kuid ta lõigud on sirgjoonelised ehk ta moodustab kokku väga unikaalse kujundi. Kõige efektsem osa on pärlikujuline kupli ülemine osa, mille keskelt paistab valgus kirikusse. Kupli ülemisel osal on kaks ovaalse kujuga osa, kõige väiksema osa keskel on latern, mille sisse on tehtud kolmainsuse sümbol.

MõjuRedigeeri

Francesco Borromini olulisust pole alati sama moodi hinnatud. Borromini töödest saadi kaasajal valesti aru ning mõned demonstreerisid seda.[18] Näiteks Urbanus VIII põlgas Borrominit ning seetõttu andis enamiku projektidest teha L. Berninile, kes oli paavsti sõber. Sandra Mifsud Bonnici tõi oma artiklis välja selle, et "Borromini töödest saadi valesti aru mitu sajandit ning alles 1920ndatel hakkasid Saksa kunstiajaloolased uuesti hindama ta töid".[18] Pärast Teist maailmasõda hakati lõpuks ta töid austama ja kõrgelt hindama.[18] Sama võrdluse tõi välja ka Anthony Blunt oma teoses "Borromini", kus ta väitis, et Borromini on parim või üks paremaid barokiarhitekte.[2] F. Borromini töid ei ole alati imetletud, näiteks tema töid põlgasid uusklassitsismi perioodi arhitektid. Samuti oli Borromini vastuoluline isik tema kaasajal, kuna rahva arust olid tema tööd tihti šokeerivad.[1]

Francesco Borromini suurim panus arhitektuuri on ruumi kasutus.[19] Tihti tuli tal tegeleda ruumipuudusega, näiteks San Agnese in Agone kiriku puhul oli fassaad poolkaares ning kellatornide lisamine mõlemale poole lõi illusioon kiriku esise suurusest.[20] Samuti oli ta originaalne oma disainides, see tuleb kõige paremini välja Sant Ivo alla Sapienza kiriku puhul. S. M. Bonnici väitis, et "Iga teine arhitekt oleks valinud traditsioonilise skeemi, näiteks kaheksanurkne põhiplaan või Kreeka risti sarnane põhiplaan (Kreeka risti plaan on 4 kõrvalosaga, kõik neist sama suurusega ning keskmine osa on tavaliselt kõige suurem, kui kõik osad kokku liita, tuleb ristikujutis).[19] Borromini valis põhiplaaniks kuusnurga, muutes kiriku fassaadi kaarjaks ning rajas kahekorruselise sambarea, mis viib külastaja kiriku ette. Francesco Borromini suutis selles väikses ruumis anda edasi baroki meelsust ja põhimõtteid.[19] Tema imelisus peitub tema hoonete disainides, näiteks suutis ta San Carlo alle Quattro Fontane kiriku siseruumi muuta suurejooneliseks tänu looklevatele joonetele, mis jätsid avarama mulje, kui tegelikult on. Samuti tema tööd kutsuvad sind vaatama, näiteks Sant` Agnese in Agone kiriku sisemuse puhul kutsub sammastik sind altari ette, et seda imetleda.

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Christian F.Otto. "Francesco Borromini". Encyclopedia Britannica, September 21, 2020. Vaadatud 19.10.2020.
  2. 2,0 2,1 2,2 Anthony Blunt (1979). Borromini. London: Harvard University Press. Lk 13. 
  3. 3,0 3,1 Anthony Blunt (1979). Borromini. London: Harvard University Press. Lk 16. 
  4. Anthony Blunt (1979). Borromini. London: Harvard University Press. Lk 15. 
  5. 5,0 5,1 Anthony Blunt (1979). Borromini. London: Harvard University Press. Lk 17. 
  6. 6,0 6,1 6,2 Antohny Blunt (1979). Borromini. London: Harvard University Press. Lk 21. 
  7. 7,0 7,1 Anthony Blunt (1979). Borromini. London: Harvard University Press. Lk 24. 
  8. 8,0 8,1 Paolo Portoghesi (1978). Roma barocca. Itaalia: Laterza. Lk 375. 
  9. Anthony Blunt (1979). Borromini. London: Harvard University Press. Lk 22. 
  10. Anthony Blunt (1979). Borromini. London: Harvard University Press. Lk 29. 
  11. Anthony Blunt (1979). Borromini. London: Harvard University Press. Lk 28. 
  12. Anthony Blunt (1979). Borromini. London: Harvard University Press. Lk 37. 
  13. Anthony Blunt (1979). Borromini. London: Harvard University Press. Lk 38. 
  14. Anthony Blunt (1979). Borromini. London: Harvard University Press. Lk 20-21. 
  15. 15,0 15,1 The rivalry between Bernini and Borromini. (2019). In ISSI. Lk 412. 
  16. 16,0 16,1 Thoughts on the Ellipse: Borromini's Staircase at the Palazzo Barberini. (2005). Thresholds nr 28. Ameerika Ühendriigid: MIT. Lk 48. 
  17. Thoughts on the Ellipse: Borromini's Staircase at the Palazzo Barberini. (2005). Thresholds nr 28. Ameerika Ühendriigid: MIT. Lk 51. 
  18. 18,0 18,1 18,2 The Language of Design in Baroque Architecture: Looking for ‘Connections’ through Francesco Borromini’s Works. (2018). Symposia Melitensia. Malta: University of Malta Junior College. Lk 321. 
  19. 19,0 19,1 19,2 The Language of Design in Baroque Architecture: Looking for ‘Connections’ through Francesco Borromini’s Works. (2018). Symposia Melitensia. Malta: University of Malta Junior College. Lk 327. 
  20. The Language of Design in Baroque Architecture: Looking for ‘Connections’ through Francesco Borromini’s Works. (2019). Symposia Melitensia. Malta: University of Malta Junior College. Lk 326.