François Mansart

Prantsusmaa arhitekt

François Mansart (13. jaanuar 1598 Pariis23. september 1666 Pariis) oli üks väljapaistvamaid prantsuse skulptoreid ja arhitekte, kelle loomingus põimuvad prantsuse ja itaalia klassikaline kunst. Mansart tegi mitmeid uuendusi arhitektuuris ning pani aluse tüüpilisele prantsuse klassitsismile. Väljaspool Prantsusmaad sai ta tuntuks 20. sajandi keskel tänu Anthony Bluntile.[1] Tema projektidest on säilinud umbes nelikümmend joonist.[2] Tema järgi on nime saanud mansardkorrus ja mansardkatus.[3]

François Mansart
Mansarti hooned ei ole oma ümbruskonnast eraldatud, vaid täiendavad seda

EluluguRedigeeri

François Mansart sündis 13. jaanuaril 1598. aastal kunstnike perre. Tema vanaisa oli müürsepp ning isa kuninga puuseppmeister. Üks tema onudest oli skulptor ja teine arhitekt. Esialgu õppis Mansart isa käe all, pärast tolle surma õemehe Germain Gaultier' juures, kes oli skulptor ja arhitekt. Hiljem sai temast Henri IV ja Marie de' Medici ajal eduka arhitekti Salomon de Brosse'i õpilane ning Mansarti varasemates teostes on selgelt tajutav meistri mõju. Koos töötasid nad Château de Coulommiers' kallal.

25-aastaselt alustas Mansart oma karjääri. Ta oli edukas ja hinnatud arhitekt. Enamik tema klientidest olid keskklassi esindajad, kes olid rikkaks saanud kuninga teenistuses. Nad tellisid endale arhitektilt maamaju (château) ja linnapaleesid (hôtel). Sel ajal soovis valitseja näidata ka oma võimekust ning lasi ehitada uhkeid hooneid, mis peegeldaksid tema võimu.[2]

François Mansartil oli palju vaenlasi. 1651. aastal ilmunud brošüüris "La Mansarade" süüdistati teda ressursside raiskamises. See ei mõjutanud otseselt arhitekti populaarsust, kuid siiski sai ta karjääri lõpupoole vähem tellimusi. Selle põhjuseks olid tema suurejoonelised ja kulukad projektid.[2]

LoomingRedigeeri

François Mansart oli omal ajal tunnustatud kunstnik. Tema virtuoossust võrreldi itaalia meistri Bernini omaga ning tema töödes on näha Salomon de Brosse'i ja Cerceau mõju. Mansarti projektid olid väga kulukad, sest ta kasutas kalleid materjale ning muutis töö käigus ehitise plaani tihti mitu korda. Samuti võis ta lasta juba ehitatud osi mitu korda uuesti maha lõhkuda. Selle tõttu jäid mitmed tema projektid lõpetamata ja arhitekt nägi ise oma loomingut üsna vähe. Suur osa tema projekteeritud hoonetest ei ole tänapäevani säilinud, neist on alles vaid joonised.[2]

Arhitekti esimeseks tellimuseks oli tsistertslaste ordu Feuillants' kongregatsiooni kiriku fassaad. Hoone valmis 1608. aastal, kuid fassaadi valmistas Mansarti projekti järgi müürsepp François Boullet alles 1623. aastal. Disain on inspireeritud tema õpetaja Salomon de Brosse'i projekteeritud Saint-Gervais' kiriku teisest ja kolmandast korrusest. Tänapäevaks on hoone hävinud.[4]

Varasematest teostest säilinud 1631. aastal Jean II de Choisy tellimusel ehitatud luksuslik Château de Balleroy. Ehitis koosneb kolmest osast: massiivsest eraldiseisvast peahoonest ja kahest väiksemast paviljonist. Kasutatud materjalid ja seinte töötlus on iseloomulikud paljudele Henri IV valitsemisajal ehitatud hoonetele: seinad on krobelisest pruunikaskollasest tellisest, arhitektuurseid ornamente on vähe, kuid ehitist kaunistavad valged nurgaketid ja kiviraamid akende ümber. Mansarti hooned ei ole oma ümbruskonnast eraldatud, vaid täiendavad seda. Loss ja seda ümbritsev küla moodustavad ühise plaani, mis kordub hilisemates prantsuse losside plaanides. Siseruumides on esimest korda kasutatud ripptreppi.[1]

1635. aastal sai Mansart kolme kuninga residentsi Château de Blois' rekonstruktsiooni tellimuse. Ambitsioonikas arhitekt tahtis ümber ehitada terve hoone, kuid sai projekteerimiseks ainult aiale suunatud põhjatiiva. Peahoone koos seda ääristavate paviljonidega on liigendatud orderitega. Mõlemalt poolt viib sissepääsuni käänuline sammaskäik. Fassaad on lihtne ja harmooniline.[1]

Umbes samal ajal töötas François Mansart Phélypeaux de La Vrillière'i tellimusel välja veel ühe palee projekti. Pärast arhitekti surma on hoone ümber ehitatud, kuid säilinud gravüüride järgi on võimalik näha, kui oskuslikult suutis arhitekt leida lahendusi ebasümmeetrilistel ehitusplatsidel.[5]

 
Le château de Maisonsi tehiskraav meenutab lossi kaitsesüsteemi
 
Portatiivne balustraad ja uksed eraldavad esinduslikke ruume

Tänapäevani säilinud hoonetest on üks väljapaistvamaid Château de Maisons. See oli oma aja pärl ning avaldas Louis XIV-le nii suurt mõju, et ta kutsus hoonet kaunistanud skulptorid ja kunstnikud töötama Versailles' lossi kallal.[6] Palee põhiplaan meenutab varasemaid kaitseehitisi. Losside ehitustraditsiooni järgi oli see riskülikukujuline ning nelja kaitsetorniga. Bastionid, mida varem kasutati kaitse eesmärgil, olid nüüd kohandatud kaasaegse kodanluse vajaduste järgi. Palee fassaadil on need äratuntavad eenduvates risaliitides. Nurgapaviljonides asuvad terrassid ei eralda enam hoonet selle ümbrusest, vaid moodustavad loodusega terviku. Veelgi rohkem rõhutavad militaarset eesmärki hoonet ümbritsevad kraavid. Vaenlase eest kaitsev tehisveekogu ei olnud Mansarti palee puhul kunagi veega täidetud. Keskaja lossides olnud käigud muutusid terrassideks, kus sai vabas õhus aega veeta.[7]

Château de Maisonsi projekteerimisega lõi Mansart uue võimaluse lossi ja võimu interpretatsiooniks. Ta mängis keskaja kujude ja sümbolitega, samas tundis hästi kreeka ehitustraditsioone, mida oli uurinud mahuka raamatukollektsiooni abil. Kolmekorruseline hoone järgib orderite paigutamise reeglit – soklikorrusel paiknevad dooria, teisel joonia, kolmandal korintose stiilis sambad. Mansart ehitas hoone sümmeetrilise fassaadiga oma aja moe järgi, kuid siseruumides paigutas ta keerdtrepi vasakule poole. Keerdtrepp oli uuenduslik ka selle poolest, et sellel puudus tugi. Moodsat treppi kroonib kuppel. Kuna paraadtrepp on paigutatud vasakule, ei peegelda fassaad siseruumide paigutust. Paremal pool, monarhi ruumides on kõige rohkem aknaid, rõhutamaks tema staatust. Muudeks uuendusteks olid vaba planeering ja moodulruum.[7]

Kuninga visiitide ajal anti tema auks lühietendusi. Portatiivne balustraad ja mõlemal pool seina asuvad uksed eraldasid esinduslikke ruume ja võimaldasid monarhil nautida etendust distantsilt. Siseruumide lagedel puuduvad kaunistused parandasid ruumide akustikat.[7]

François Mansarti järgi on saanud oma nime murtud kaldpindade, eenduvate akende ja korstendega mansardkatused ning nende all paiknevad mansardkorrused. Uus katuse kuju võimaldas terrassi loomist. Ta jätkas traditsiooni katta iga ehitiseosa iseseisva katusega.[3]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Rodriguez, E.; Shukla, G.; Tikkanen, A. (31.08.2021). "François Mansart. French architect". Britannica. Vaadatud 03.11.2021.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 "Mansart, François (1598–1666)". 14.05.2018. Vaadatud 03.11.2021.
  3. 3,0 3,1 Sigrid Abiline. "Baroki erinevad suunad. Prantsusmaa". Vaadatud 07.11.2021.
  4. Krén, E., Marx, D. "Façade of the Church of the Feuillants, Paris". Web Gallery of Art. Vaadatud 07.11.2021.
  5. Krén, E.; Marx, D. (08.11.2021). "View of the Hôtel de la Vrillière". Web Gallery of Art.
  6. "CHÂTEAU DE MAISONS". Vaadatud 02.11.2021.
  7. 7,0 7,1 7,2 Juliette Garcias. "Le Château de Maisons-Laffitte". Les Films d'ici. Vaadatud 02.11.2021.

VälislingidRedigeeri