François Mansart

Prantsusmaa arhitekt

François Mansart (13. jaanuar 1598 Pariis23. september 1666 Pariis) on üks väljapaistvamaid prantsuse skulptoreid ja arhitekte, kelle mänguliste vormitud pindade ja vahelduvate mahtudega teosed on prantsuse ja itaalia klassikalise kunsti süntees. Mansart tegi mitmeid uuendusi arhitektuuris ning töötas välja tüüpilise prantsuse klassitsismi. Väljaspool Prantsusmaad sai ta tuntuks tänu Anthony Bluntile 20. sajandi keskel.[1] Tema projektidest on säilinud nelikümmend joonist.[2] Tema järgi on nime saanud mansardkorrus ja mansardkatus.[3]

François Mansart
Mansarti hooned ei eksisteeri ruumilises vaakumis, vaid jätkavad või täiendavad nende ümbruskonda

EluluguRedigeeri

François Mansart sündis 13. jaanuaril 1598. aastal kunstnikute peres. Vanaisa oli müürsepameister, isa – kuninga puusepameister, onud olid skulptor ja arhitekt. Esialgu õppis Mansart isa juures, peale tema surma õemehe Germain Gaultier juures, kes oli skulptor ja arhitekt. Hiljem sai temast Henri IV ja Marie de Medici ajal eduka arhitekti Salomon de Brosse õpilane ning Mansarti varasemates teostes on selgelt ära tunda meistri mõju. Koos töötasid nad Le château de Coulommiers' kallal. 25-aastasena alustas  Mansart oma karjääri. Ta oli edukas ja kallis arhitekt. Enamik tema patroonidest olid keskklassi esindajaid, kes said rikkaks olles kuninga teenistuses. Sel ajal soovis valitseja näidata oma võimekust tänu uhketele hoonetele. Õukond tellis endale maamajad (château) ja linnapalee (hôtel). François Mansartil oli palju vaenlasi. 1651. aastal ilmus brošüür pealkirjaga "La Mansarade", kus teda süüdistati ressurside raiskamises, kuigi juhtum ei mõjutanud arhitekti populaarsust. Siiski said suurejoonelised ja kulukad plaanid põhjuseks, miks karjääri lõpus sai ta vähem tellimusi. Arhitekt kasutas kalleid materjale ning võis muuta ehitise plaani mitu korda töö käigus.[2]

LoomingRedigeeri

François Mansart oli tunnustatud kunstnik omal ajal. Tema virtuoossust võrreldi itaalia meistri Berniniga. Töödes on jälgitavad Salomon de Brosse ja Cerceau mõjud. Tema patroonideks olid rikad ambitsioonikad aadlikud, siiski olid projektid väga kulukad. Arhitekt võis muuta projekti mitu korda, mille tõttu mitmed projektid jäid lõpule viimata. Suur osa tema hoonetest ei ole tänapäevani säilinud ning me teame nendest tänu projektide joonistele.[2]

Arhitekti esimeseks tellimuseks oli tsistertslaste ordu Feuillantsi kongregatsiooni kiriku fassaad. Hoone valmis 1608. aastal, kuid fassaadi valmistas müürsepp François Boullet alles 1623. aastal Mansarti projekti järgi. Disain on inspireeritud tema õpetaja Salomon de Brosse projekteeritud Saint-Gervais' kiriku teisest ja kolmandast korrusest. Tänapäevaks on hoone hävinud.[4]

Varasematest teostest on säilinud 1631. aastal ehitatud luksuslik Château de Balleroy Jean II de Choisy tellimusel. Ehitis koosneb kolmest osast: massiivsest eraldiseisevast peahoonest ja kahest väiksemast paviljonist. Seinte töötlus järgib Henri IV valitsemisaja ehitustava: kasutatakse krobelist pruunikaskollast tellist, arhitektuurse ornamendi puudust kompenseerivad valged nurgaketid ja kiviraamid akende ümber. Mansarti hooned ei eksisteeri ruumilises vaakumis, nad jätkavad või täiendavad ümbruskonda. Loss ja seda ümbritsev küla moodustavad ühise plaani, mis kordub hilisemates prantsuse losside plaanides. Siseruumides on esimest korda kasutatud ripptreppi.[1]

1635. aastal sai Mansart kolme kuninga residentsi Château de Blois rekonstruktsiooni tellimuse. Ambitsioonikas arhitekt tahtis ümber ehitada terve hoone, kuid sai ainult aiale suunatud põhjatiiva. Peahoone koos seda ääristavate paviljonidega on liigendatud orderitega. Sissepääsuni viib mõlemalt poolt käänuline sammaskäik. Fassaad on lihtne ja harmooniline.[1]

Umbes samal ajal töötas François Mansart välja veel ühe palee projekti Phélypeaux de La Vrillière tellimusel. Pärast arhitekti surma on hoone ümber ehitatud, kuid säilinud gravüüride järgi on võimalik jälgida arhitekti võimet leida lahendust ebasümmeetrilise ehitusplatsi probleemile.[5]

 
Le château de Maisoni tehiskraav meenutab lossi kaitsesüsteemi
 
Portatiivne balustraad ja uksed eraldavad esinduslikke ruume

Tänapäevani säilinud hoonetest on üks väljapaistvamaid Château de Maisons. Hoone oli oma aja pärl. See avaldas nii suurt mõju Louis XIV-le, et ta kutsus skulptorid ja kunstnikud, kes kaunistasid residentsi, töötama Versailles' lossi kallal.[6] Palee põhiplaan meenutab varasemaid kaitseehitisi. Losside ehitustraditsioonis oli tegemist riskülikukujulise põhiplaaniga ja nelja kaitsetorniga. Kunagi kaitseks mõeldud bastionid olid nüüd ümber mõtestatud ja adapteeritud kaasaegse kodanluse vajadustele. Palee fassaadil tunneme need ära eenduvates risaliitides. Nurgapaviljonides asuvad terassid ei piira enam hoonet selle ümbrusest, vaid on suunatud loodusele. Veelgi rohkem rõhutavad militaarset eesmärki hoonet ümbritsevad kraavid. Vaenlase eest kaitsev tehisveekogu ei olnud kunagi Mansarti palee puhul veega täidetud. Keskaja lossides olnud käigud muutusid terassideks vabaõhu jalutuskäikudeks. Mansart lõi uue võimaluse lossi ja võimu interpretatsiooniks. Ta mängis keskaja kujude ja sümbolitega, kuid samas tundis hästi kreeka ehitustraditsioone mahuka raamatukollektsiooni kaudu. Kolmekorruseline hoone järgib orderite paigutamise reeglit – soklikorrusel paiknevad dooria, teisel joonia, kolmandal korintose stiilis sambad. Mansart ehitab hoonet sümmeetrilise fassaadiga oma aja moe järgi, kuid siseruumides paigutab ta keerdtrepi vasakule poole. Keerdtrepp oli uuenduslik ka selle poolest, et selle jaoks ei ole kasutatud tuge. Moodsat treppi kroonib kuppel. Paraadtrepi vasakule poole paigutamise tagajärjel ei peegelda fassaad siseruumide paigutust. Paremal pool, monarhi ruumides on kõige rohkem aknaid, mis rõhutab tema staatust. Teiseks uuenduseks olid vaba planeering ja moodulruum. Kuninga visiitide ajal olid tema nimed tehtud väikesed etendused. Portatiivne balustraad ja mõlemal pool seina asuvad uksed eraldasid esinduslikke ruume ja võimaldasid monarhil nautida etendust distantsilt. Siseruumide lagedel puuduvad kaunistused, mis parandab ruumide akustilist omadust.[7] François Mansarti järgi on saanud oma nime murtud kaldpindade, eenduvate akende ja korstendega mansardkatused ning nende all paiknevad mansardkorrused. Uus katuse kuju võimaldas terassi loomist. Ta jätkas iga ehitiseosa iseseisva katusega katmise traditsiooni.[3]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Rodriguez, E.; Shukla, G.; Tikkanen, A.. )(https://www.chateau-balleroy.fr/en/que-faire/chateau/"François Mansart. French architect". Britannica, 31.08.2021. Vaadatud 03.11.2021.
  2. 2,0 2,1 2,2 "Mansart, François (1598–1666)". 14.05.2018. Vaadatud 03.11.2021.
  3. 3,0 3,1 Sigrid Abiline. "Baroki erinevad suunad. Prantsusmaa". Vaadatud 07.11.21.
  4. Krén, E., Marx. D.. "Façade of the Church of the Feuillants, Paris". Web Gallery of Art. Vaadatud 07.11.2021.
  5. Krén, E.; Marx, D.. "View of the Hôtel de la Vrillière". Web Gallery of Art, 08.11.2021.
  6. "CHÂTEAU DE MAISONS". Vaadatud 02.11.2021.
  7. Juliette Garcias. "Le Château de Maisons-Laffitte". Les Films d'ici. Vaadatud 02.11.2021.

VälislingidRedigeeri