Finnairi lend 915

Finnairi lend AY 915 oli Finnairi lend Tōkyōst üle põhjapooluse Helsingisse 23. detsembril 1987.

Finnairi lend AY 915
Finnair DC-10 N345HC at LFPG 199306.jpg
Finnairi McDonnell Douglas DC-10-30/ER
Intsidendi ülevaade
Kuupäev 23. detsembril 1987
Tüüp lennuki ründamine
Koht Koola poolsaare või Barentsi mere piirkond
Reisijaid 201
Meeskond 18
Vigastatuid ei olnud
Hukkunuid ei olnud
Lennukitüüp McDonnell Douglas DC-10-30/ER
Tõusis õhku Tōkyō Narita rahvusvaheline lennujaam
Sihtkoht Helsingi Vantaa lennujaam
Lennufirma Finnair

Lendurite jutu järgi tulistati Koola poolsaare või Barentsi mere piirkonnas nende lennuki pihta rakett. See plahvatas vaid pool minutit enne kokkupõrget Finnairi lennukiga. Lenduritel ei olnud kahtlust, et rakett tuli Nõukogude Liidust. Juhtum sai avalikuks alles septembris 2014, kui sellest kirjutati Helsingin Sanomates.[1]

Intsidenti on võrreldud teiste sarnaste juhtumitega, mis olid olnud seotud Nõukogude Liiduga, nagu Aero Kaleva (1940), Korean Air Linesi lend 902 (1978), Korean Air Linesi lend 007 (1983).

Finnairi lendurid otsustasid asjast avalikult rääkida pärast seda, kui Ukrainas oli 17. juulil 2014 alla tulistatud Malaysia Airlinesi lennu 17 reisilennuk.[2]

Finnair oli alustanud esimese lennufirmana maailmas vahemaandumisteta otselende Euroopa ja Jaapani vahel aastal 1983. Lendudeks kasutati McDonnell Douglas DC-10-30/ER lennukeid, mille lastiruumi olid paigutatud 24 000 liitrit kütust mahutavad täiendavad kütusepaagid, mis tegid võimalikuks 13 tunni ja 10 024 kilomeetri pikkuse lennureisi. Lend kulges rahvusvahelises õhuruumis ja üle põhjapooluse, sest Nõukogude Liit nõudis Siberist ülelendude eest lisaks tavalistele navigatsioonitasudele eraldi täiendavaid tasusid.

Lennuk tõusis õhku Tōkyō Narita rahvusvahelisest lennujaamast vastavalt lennuplaanile kell 10 hommikul (kell 3 hommikul Soome aja järgi), pardal 201 reisijat. Meeskonda kuulus neli lendurit ning 12 Soome ja kaks Jaapani stjuardessi. Lennukõrgus oli 10 600 meetrit.[1] Lennuk võttis kursi põhja Beringi väinale ja sealt edasi põhjapoolusele ning seejärel inertsiaalse navigatsioonisüsteemi abil lõunasse üle Teravmägede Helsingile. Lennuk oli Svalbardi saarestiku Edgeøya saare kohal umbes kella 13 ja 14 vahel Soome aja järgi, kui kapten Esko Kaukiainen ja teine piloot Markku Soininen nägid lennukile lähenemas raketti 30 kraadi vasakul ees. Lennuki esimene kapten ja tema teine piloot olid sel ajal meeskonna puhkepaigas puhkamas. Nähtavus oli hea ja piloodid jälgisid raketi lendu mitukümmend sekundit. Nad arvasid, et see on Nõukogude Liidu meteorakett, mis on teel kosmosesse. Kui rakett oli tõusnud lennuki lennukõrgusele, võttis see suuna otse lennuki poole. Siis rakett plahvatas. Veidi üle minuti hiljem jõudis lennuk plahvatuse pilve kohale. Kui lennuki kiirus oli 900 km/h ja raketi kiirus vähemalt 1800 km/h, andsid arvutused tulemuseks, et rakett oli plahvatanud vaid umbes 20 sekundit enne kokkupõrget. Lendurid jälgisid, kuidas raketi kere langes spiraalselt keereldes merre. Lennuki esimene kapten naasis ettenähtud ajal kokpitti ja maandas lennuki umbes kell 16 Soome aja järgi, 10 minuti lennugraafikust hiljem. Juhtunust kuulis ta teistelt lenduritelt kokpitis.[1][2]

Ametlikku raportit intsidendist kunagi ei koostatud. Juhtunust küll räägiti Finnairi sees turvalisuskoolitustel ja vähemalt ühele tsiviillennundusvalitsuse liikmele rääkis Kaukiainen asjast uusaastal. Ametnikke see aga sugugi ei huvitanud, Kaukiaineni sõnul seepärast, et "tollal oldi nii kuradi soometunud, eriti ametlikes ringkondades."[3]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Lentäjät kertovat: Ohjus oli osua Finnairin koneeseen 1987 – täystuho 20 sekunnin päässä Helsingin Sanomat, 7.9.2014, lk C 6–8. Vaadatud 24.12.2016
  2. 2,0 2,1 Finnairin lentäjät kertovat: ”Se vain lähestyi ja lähestyi” Ruutu.fi. 7.9.2014. Vaadatud 24.12.2016.
  3. Huhtanen, Ann-Mari: Miksi tapauksesta kuullaan vasta nyt? Helsingin Sanomat, 7.9.2014, lk C 8.