Fernando Guzmán

Fernando Guzmán (Fernando Guzmán Solórzano, 30. mai 1812 – 19. oktoober 1891) oli Nicaragua sõjaväelane ja poliitik, Nicaragua president aastail 1867–1871. Ta on suguluses Carlos José Solórzanoga.

Elulugu

Fernando Guzmán sündis 30. mail 1812 Tipitapas. Ta oli Rosa Guzmáni ja vaimuliku Camilo Solórzano Pérez de Miranda ebaseaduslik poeg. Oma isapoolset nime ei kasutanud ta kunagi, kuigi hoidis Solórzanode perega tihedaid suhteid. Ta suri Granadas 19. oktoobril 1891.

Presidendivalimistel kandideerides sai ta presidendiks Tomás Martíneze võimuloleku ajal. Fernando Guzmán tõusis võimule fusionistide esindajana, kuigi tegelikult dikteerisid tema samme Granada konservatiivid. Tema vastaskandidaat Tomás Martínez oli aga liberaalide esindaja.

Nõnda oli tema esimeseks sammuks võimule saades pidada rahvale kõne, kus ta määratles oma positsiooni. Ta rõhutas oma sõltumatust teistest parteidest ja eelmistest valitsustest. Fernando Guzmáni valitsus oli esimene valitsus Nicaragua ajaloos, mis taotles rahvuslikku leppimist, rahu ja stabiilsust.

Fernando Guzmán oli vaatamata oma konservatiivsele vaimulaadile ja ajastule siiski mõningates valdkondades hämmastavalt liberaalsete vaadetega. Ta oli veendunud sõltumatu kohtusüsteemi ja tasakaalustatud avaliku eelarve pooldaja, ka uskus ta, et kui riik üldisele majandusvabadusele piiranguid seab, muutub see protektsionistlikuks ja tsentraliseeritud riigiks.

Osana oma ühtsusele suunatud poliitikast määras ta oma dekreediga 22. märtsil 1867 ametist vabanenud Tomás Martíneze Nicaragua erakorraliseks ja täievoliliseks saadikuks Tema Majesteedi Suurbritannia kuninganna juurde, sellest ametist lahkumise järel andis ta viimasele kindralkapteni tiitli (see tiitel oli jäänuk koloniaalperioodist), tagades sellele oma administratsioonis tähtsa positsiooni.

Sellele poliitiliselt selgele positsioonile vaatamata ei suutnud Fernando Guzmán ellu viia ei oma poliitilisi eesmärke ega lepitusele suunatud poliitikat. Ta ei suutnud saavutada rahu ega stabiilsust ning tema valitsusaja kas esimest aastat olid äärmiselt rasked, sest tema sõnu ei uskunud mitte ükski tema algsetest vastastest – ei fusionistide partei ega ka liberaalne martinistade liikumine. Viimased ühendasid oma jõud kahetsusväärseks liiduks Máximo Jerez Telleríaga, mis tõi kaasa lühikese kodusõja. See algas 25. juunil 1869 ja lõppes mässuliste lüüasaamisega, ühtlasi sõlmiti Ameerika ühendriikide vahendusel rahukokkulepe, mis oli esimene Ameerika Ühendriikide vahendatud rahukokkulepe Nicaragua ajaloos. Poliitilise ebastabiilsuse tõttu oli ta sunnitud riigis keelama ajakirjandusvabaduse. Paradoksaalselt nõrgestas see martinistade ja Máximo Jerez Tellería liidu lüüasaamine nende positsioone niivõrd, et valitsus saavutas (küll lühikeseks ajask) viimaks stabiilsuse.

Tema võimuloleku ajal pandi alus aurulaevaliiklusele San Juanil ja Nicaragua järvel. Ta edendas ka suhkruroo kasvatamist ja rafineeritud suhkru tootmist riigis.

Fernando Guzmánil olid äärmiselt selged ideed ka Nicaragua välissuhete suhtes. Ta oli veendunud, et esmatähtsad on suhted Ameerika Ühendriikidega, seejärel aga Ladina-Ameerika ja eriti Kesk-Ameerika riikidega, millega Nicaraguat sidus ühine ajalugu.

Viited

Eelnev Tomás Martínez

Nicaragua president 1. märts 1867 – 1. märts 1871

Järgnev Vicente Quadra