Vormel 1

(Ümber suunatud leheküljelt F1)
F1 maailmameistrid
Aasta Maailmameister Meeskond
1950 Giuseppe Farina Alfa Romeo
1951 Juan Manuel Fangio Alfa Romeo
1952 Alberto Ascari Ferrari
1953 Alberto Ascari Ferrari
1954 Juan Manuel Fangio Mercedes/Maserati
1955 Juan Manuel Fangio Mercedes
1956 Juan Manuel Fangio Ferrari
1957 Juan Manuel Fangio Maserati
1958 Mike Hawthorn Ferrari
1959 Jack Brabham Cooper-Climax
1960 Jack Brabham Cooper-Climax
1961 Phil Hill Ferrari
1962 Graham Hill Cooper-Climax
1963 Jim Clark Cooper-Climax
1964 John Surtees Ferrari
1965 Jim Clark Lotus-Climax
1966 Jack Brabham Brabham-Repco
1967 Denny Hulme Brabham-Repco
1968 Graham Hill Lotus-Ford
1969 Jackie Stewart Matra-Ford
1970 Jochen Rindt Lotus-Ford
1971 Jackie Stewart Tyrrell-Ford
1972 Emerson Fittipaldi Lotus-Ford
1973 Jackie Stewart Tyrrell-Ford
1974 Emerson Fittipaldi McLaren-Ford
1975 Niki Lauda Ferrari
1976 James Hunt McLaren-Ford
1977 Niki Lauda Ferrari
1978 Mario Andretti Lotus-Ford
1979 Jody Scheckter Ferrari
1980 Alan Jones Williams-Ford
1981 Nelson Piquet Brabham-Ford
1982 Keke Rosberg Williams-Ford
1983 Nelson Piquet Brabham-BMW
1984 Niki Lauda McLaren-Porsche
1985 Alain Prost McLaren-Porsche
1986 Alain Prost McLaren-Porsche
1987 Nelson Piquet Williams-Honda
1988 Ayrton Senna McLaren-Honda
1989 Alain Prost McLaren-Honda
1990 Ayrton Senna McLaren-Honda
1991 Ayrton Senna McLaren-Honda
1992 Nigel Mansell Williams-Renault
1993 Alain Prost Williams-Renault
1994 Michael Schumacher Benetton-Ford
1995 Michael Schumacher Benetton-Renault
1996 Damon Hill Williams-Renault
1997 Jacques Villeneuve Williams-Renault
1998 Mika Häkkinen McLaren-Mercedes
1999 Mika Häkkinen McLaren-Mercedes
2000 Michael Schumacher Ferrari
2001 Michael Schumacher Ferrari
2002 Michael Schumacher Ferrari
2003 Michael Schumacher Ferrari
2004 Michael Schumacher Ferrari
2005 Fernando Alonso Renault F1
2006 Fernando Alonso Renault F1
2007 Kimi Räikkönen Ferrari
2008 Lewis Hamilton McLaren-Mercedes
2009 Jenson Button Brawn GP
2010 Sebastian Vettel Red Bull Racing
2011 Sebastian Vettel Red Bull Racing
2012 Sebastian Vettel Red Bull Racing
2013 Sebastian Vettel Red Bull Racing
2014 Lewis Hamilton Mercedes
2015 Lewis Hamilton Mercedes
2016 Nico Rosberg Mercedes
2017 Lewis Hamilton Mercedes
2018 Lewis Hamilton Mercedes
2019 Lewis Hamilton Mercedes
2020 Lewis Hamilton Mercedes
2021 Max Verstappen Red Bull Racing

Vormel 1 (ka F1, F-1, Vormel-1) on tuntuim üheistmeliste võidusõiduautode võistlusklass, milles peetakse maailmameistrivõistlusi.

Maailmameistrivõistlused koosnevad etappidest. Alates aastast 2003 on neid olnud 16–21. Etappidel sõidetakse spetsiaalselt võidusõiduks ehitatud ringradadel või võistluse ajaks suletud tänavaradadel.

Vormel 1 maailmameistrivõistlusi korraldab Rahvusvaheline Autoliit (FIA ehk prantsuse keeles Federation Internationale de l'Automobile).

Kuigi spordiala pärineb Euroopast, on sõidetud kõikides maailmajagudes (peale Antarktika).

Ajalugu

muuda

Esimese grand prix '​ võistluse organiseeris 1906. aastal Prantsusmaa Autoklubi. Prantsuskeelne grand prix tähendab "suurt auhinda" ning seda nimetust kasutatakse laialdaselt mitme spordiala võistlussarjades.

Nimetus "Vormel 1" võeti kasutusele 1948. aastal.

Esimesel hooajal (1950) toimus seitse etappi, esindatud oli kaheksa autotootjat: Alfa Romeo, Ferrari, Maserati, Talbot Lago, Simca Gordini, ERA, Alta ja Cooper.

Esimene etapp

muuda

Esimene maailmameistrivõistluste etapp peeti 13. mail 1950 Inglismaal vanale sõjaväe lennuväljale ehitatud 4700 meetri pikkusel Silverstone'i rajal. Sellel osales 21 autot ja läbida tuli 70 ringi. Sõidu võitis itaallane Giuseppe Farina autol Alfa Romeo. Alfa Romeole kindlustasid kolmikvõidu Luigi Fagioli (Itaalia) ja Reg Parnel (Inglismaa). Võitja keskmine kiirus oli 146,39 km/h. Kiireima ringi läbis Farina: 152,98 km/h. Avasõidu lõpetas 11 sõitjat.

Vormel 1 kui spordiala tähtsust näitab seegi, et esimesele etapile olid kohale tulnud isegi Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa kuningas ja kuninganna.

Kuulsa Ferrari autod ei ilmunud esimesele etapile kohalegi, osalt seetõttu, et Ferrari juhtidel polnud usku uude võistlussarja, ning teisalt sellepärast, et eelmine aasta oli Ferraril ebaõnnestunud ja plaaniti isegi võistlusspordist loobumist.

Autod

muuda

1950. aastatel võeti esimest korda vormel 1 autodel kasutusele ketaspidurid. Eesmootoritega varustatud autode asemel hakkasid domineerima keskmootoriga autod.

1950–1951 oli auto kompressormootori töömaht 1500 cm³ või normaallaadimismootoril 4500 cm³. Autode kaalu ja parameetrite suhtes piiranguid polnud.

Aastatel 1952–1953 oli mootori töömaht kuni 500 cm³ (ülelaadimisega) või kuni 2000 cm³ normaallaadimise korral.

1954–1960 oli mootori maksimaalne töömaht 750 cm³ (kompressormootori korral) või 2500 cm³ (normaallaadimismootori korral).

1960. aastatel ehitati esimene neljarattaveoline vormel 1 auto.

Aastal 1961 võeti esimest korda kasutusele kuuekäiguline käigukast.

Aastal 1962 ehitas Colin Chapman esimese monokokk-kerega Lotus 25.

Aastal 1967 ilmusid esimesed antitiibadega varustatud autod. Aasta hiljem tulid kasutusele kõrged esi- ja tagatiivad. Need osutusid ohtlikeks ja nende kasutamine keelati.

Aastal 1968 tulid esimest korda rajale sponsorvärvides vormelautod.

Aastatel 1961–1965 oli normaalmootori töömaht lubatud 1300–1500 cm³. Turbomootorid olid keelatud. Autode minimaalne mass ilma kütuseta oli 450 kilogrammi.

1966–1985 oli normaallaadimismootori töömaht kuni 3000 cm³, turbomootoritel kuni 1500 cm³.

Aastal 1971 võttis rehviettevõte Goodyear esimesena kasutusele täiesti siledad ja ilma mustrita nn slick-rehvid.

Alates 1972 oli mootorites lubatud kasutada enam kui 12 silindrit.

1980. aastad. Aastal 1981 ehitas McLaren esimese kerge süsinikkiuga armeeritud plastmonokokiga auto McLaren MP4.

Aastal 1982 katsetas Ferrari aktiivvedrustust.

Aastal 1986 olid keelatud normaallaadimismootorid. Varem ja hiljem on need olnud lubatud.

1987. aastal oli turbomootorite maksimaalne töömaht 1500 cm³ ja normaallaadimismootoritel kuni 3500 cm³.

Aastal 1989 oli Ferraril esimest korda nii poolautomaatne kui ka seitsmekäiguline manuaalkäigukast. 1989. aastast võis sõita vaid 3500 cm³ vabalt hingava mootoriga vormelautodega. Turbomootorid olid keelatud 1989–1993. Kohustuslik oli võistluse ajal tankida.

Aastal 1990 ehitas Tyrrell esimese kõrge nn haininaga vormelauto.

Aastal 1993 olid autod varustatud ABS-piduritega. Need keelati 1994.

Aastal 1994 oli normaallaadimisega mootori töömaht kuni 3500 cm³.

1995–1996 olid 3000 cm³ normaallaadimisega mootorid. Auto minimaalne mass oli koos sõitjaga 595 kilogrammi.

Alates 1996 oli autode mootori maksimaalne lubatud töömaht 3 liitrit ja 10 silindrit, vähim mass koos sõitjaga 600 kilogrammi.

1998-2008 ei tohtinud enam kasutada slick-rehve. Nii kuiva kui ka märja ilma rehvid pidid olema kindla mustriga. Esirehvi laius oli 305 mm ja tagarehvi 355 mm.

2009. aastast tohivad autod taas kasutada slick-rehve. Esirehvi laius on 370-380mm ja tagarehvi laius 455-470mm.

Punktisüsteem

muuda

Aastatel 1950–1991 said punkte iga sõidu 5 esimest finišeerijat, alustades esimesest lõpetajast 8, 6, 4, 2 ja 1 punkti. Aastatel 1950–1960 sai kiireima ringi eest lisapunkti.

Maailmameistrivõistluste sarja üldkokkuvõttes arvestati aastatel 1950–1953 vaid 4 parima sõidu tulemusi. Aastatel 1954–1957 ja 1959–1962 arvestati 5 parima sõidu punkte. Aastatel 1958 ja 1963–1965 arvestati 6 parimat sõitu.

Aastatel 1967–1980 oli võistlussari jagatud kahte ossa ja kõige viletsam tulemus meistrivõistluste kummaltki poolelt ei läinud arvesse. 1979. aastal arvestati MM-sarja esimeselt ja teiselt poolelt kummaltki 4 parimat tulemust. Sama süsteemi järgi, aga 5 parimat tulemust arvestati 1980. aastal.

Aastatel 1981–1990 läksid võistlussarja kokkuvõttes arvesse 11 parimat etappi.

Aastatel 1991–2002 said punkte iga sõidu kuus kiireimat sportlast (vastavalt 10, 6, 4, 3, 2, ja 1 punkti). Alates 2003. aastast saab punkte iga sõidu kaheksa paremat (vastavalt siis 10, 8, 6, 5, 4, 3, 2, 1) autosportlast ja arvesse lähevad kõik hooaja jooksul saadud punktid.

Alates 2010. aasta hooajast jagatakse punkte kümnele parimale. (25, 18, 15, 12, 10, 8, 6, 4, 2, 1)

Tänapäev

muuda

Autod

muuda

Praegune vormel 1 määrustik ütleb, et autode loomine on võistkondade endi töö.

Aastast 2014 peavad meeskonnad kasutama V6 1,6-liitrise töömahuga turbomootorit. Uued eeskirjad sisaldavad mitmeid energia taaskasutussüsteeme ja kütusevoolu piiranguid. Usutakse, et mootorid arendavad 875 kuni 1000 hobujõudu.

Aastatel 2006-2013 pidid meeskonnad kasutama V8 2,4-liitrise töömahuga mootorit, mis asub sõitja ja tagumiste rataste vahel. Enne kasutati kolmeliitriseid V10 mootoreid. Neid mootoreid on ainsa erandina luba kasutada Scuderia Toro Rossol, sest Minardil ei olnud eelneval aastal raha osta uusi mootoreid. Usutakse, et mootorid arendasid kuni 850 hobujõudu.

2004. aasta lõpul keelustas Rahvusvaheline Autoliit (FIA) rehvivahetuse, nõudes ühe rehvikomplekti vastupidamist nii kvalifikatsioonis kui ka võistlusel. 2006. aasta hooajast on rehvivahetus taas lubatud.

Mootorite tehniline teave

muuda
  • Tootjad: Mercedes-Benz, Renault, Ferrari, Honda
  • Tüüp: hübriidsüsteemiga neljataktiline vahejahutiga ottomootor
  • Konfiguratsioon: V6 ühe hübriid turbolaaduriga mootor
  • V-nurk: 90°
  • Töömaht: 1,6 l
  • Kaliiber (Bore): maksimum 80 mm
  • Käik (Stroke): 53 mm
  • Klapirida: kahekordne ülemine nukkvõll (DOHC), 24 klappi
  • Kütus: 98–102 RON pliivaba bensiin + 5,75% biokütus
  • Kütuse etteanne: otsesissepritse
  • Kütuse voolu piir: 100 kg/h
  • Aspiratsioon: üks turbolaadur
  • Võimsus: 875–1000 + 160 hp (652–746 + 119 kW) @ 15000 rpm
  • Pöördemoment: Umbes 400–500 N⋅m
  • Määrimissüsteem: kuivtekkel
  • Maksimumpöörded: 15000
  • Mootori juhtimissüsteem: McLaren TAG-320
  • Maksimumkiirus: 370 km/h (Monza, Bakuu, Mehhiko); 340 km/h normaalradadel
  • Jahutus: üks veepump
  • Süüde: kõrge energiainduktsioon

Sõit

muuda

Maailmameistrivõistluste etapp algab tavaliselt reedel, mil sõitjad saavad oma oskusi rajal vabalt harjutada ja lihvida.

Alates 2006. aasta hooajast on kasutusel uus kvalifikatsioonisõitude süsteem. Laupäeval peetakse kolmeosaline kvalifikatsioonivõistlus. Kahe 15-minutilise sessiooni jooksul sõelutakse välja kümme kiireimat pilooti, ülejäänud langevad välja ehk kvalifikatsiooni järgmises osas ei osale. Esimese kümne koha saatus otsustatakse järgmise 20 minuti jooksul. Kellel parim aeg, see ka stardib vastavalt esimeselt jne positsioonilt.

Mootori vahetamine pärast kvalifikatsiooni toob kaasa 10-kohalise kaotuse stardireas.

Pühapäeval toimub põhisõit. Sõidudistants on enamjaolt 305 km või sõiduaeg on 2 tundi.

Punktisüsteem

muuda

Alates 2003 peetakse ka meeskondlikku arvestust. Võistleja kogub punkte nii endale kui ka sellele võistkonnale, mille eest ta sõidab. Võitja meeskond saab Konstruktorite karika.

Kui võistlus katkestatakse, uut starti ei anta ja võistlusest on läbitud rohkem kui 75% ettenähtud distantsist, siis võistlejad saavad ettenähtud punktidest pooled. Nii on juhtunud 1975. aastal Hispaania ja Austria, 1984. aastal Monaco, 1991. aasta Austraalia grand prix '​l ja 2009. aasta Malaisia grand prix'l.

Maailmameistriks tuleb see, kes kogub etappidelt kõige rohkem punkte. Arvesse lähevad kõik kogutud punktid.

Fakte

muuda

Noorim vormel-1 etapil startinu on Max Verstappen, kes oli siis 17 aastat ja 166 päeva vana (2015. aasta Austraalia GP).

Noorim vormel-1 etapi võitja on Max Verstappen, kes oli siis 18 aastat ja 228 päeva vana (2016. aasta Hispaania GP).

Vanim vormel-1 etapi võitja on Luigi Fagioli, kes oli siis 53 aastat ja 23 päeva vana (1951. aasta Prantsusmaa GP).

Vanim vormel-1 etapil startinu on Louis Chiron, kes oli siis 55 aastat ja 292 päeva vana (1955. aasta Monaco GP).

Kiireim vormel-1 boksipeatus kuulub Max Verstappenile kellel kulus selleks 1.88 sekundit (2019. aasta Saksamaa GP).

Vaata ka

muuda

Välislingid

muuda