Evald Carlos Kullerkup
Evald Carlos Kullerkup (pseudonüüm Bernhard Munter; 14. veebruar (vkj 2. veebruar) 1889 Ambla – 16. november 1949 Tšeljabinski oblast) oli eestlasest seikleja, eradetektiiv ja tõlk.
Elulugu muuda
Evald Carlos Kullerkup sündis Raka vallas Ambla nahavabriku omaniku Gustav Kullerkupu (1853–1906) ja tema abikaasa Anna Magdaleena (neiupõlvenimi Koort; 1865–1941) pojana. Mõlemad vanemad olid pärit Lääne-Virumaalt. Kui nahavabrik läks pankrotti, jättis isa pere maha ja sõitis Venemaale. Evald jäi aga emaga Eestisse ning õppis Rakvere linnakoolis. Evald elas isa lahkumist raskelt üle. Hiljem elas ta vaestemajas Paides ning 13-aastaselt põgenes sealt Tallinna, kaasas ainult padi. Tallinnas õnnestus tal oma padi maha müüa ning Balti jaamas kohtus ta juhuslikult ühe Peterburi kaupmehega, kellele avaldasid poisi südikus ja vene keele oskus muljet ning ta andis poisile natuke raha. Selle rahanatukese abil algas Evaldi peadpööritav reis mööda maailma.[1]
Kullerkup õppis esialgu Peterburis juuksuriametit ning rändas läbi erinevate Venemaa linnade. Sevastopolis peitis ta end kaubalaeva söekambrisse ning seejärel hakkas laeval tööle. Alates 1902. aastast teenis Kullerkup erinevatel laevadel ning reisis läbi mitmete Euroopa riikide, Põhja- ja Lõuna-Ameerika, Austraalia ja Uus-Meremaa.
1906–1908 elas Kullerkup Uus-Meremaal, enne kui suundus Austraaliasse Brisbane'i, kus töötas parvepoisi ja tõlgina ning alates 1910. aastast eradetektiivina Bernhard Munteri nime all. Ta töötas eradetektiivifirma Universal Inquiry Agency heaks ning osales üle 50 abielulahutuskaasuses. 1909. aastal ta abiellus ja sai seejärel kolm last. Hiljem lahutas abielu ja kaks tütart adopteeriti.
1920. aasta juunis lahkus Kullerkup Austraaliast, et külastada ema Eestis. Filipiinidelt suundus ta Hongkongi ning soovis sealt jõuda Shanghaisse, kuid kohalike sõjapealike vahelised konfliktid sundisid teda suunduma Hongkongist Jaapanisse ning sealt läbi Korea Harbini, kuhu jõudis augustis 1920. Sealt oli ta lootnud mööda Siberi raudteed läbi Venemaa Eestisse jõuda, ent selle tee olid sulgenud Venemaa kodusõda ja epideemiad. Teise poole aastast veetis ta Shanghais, kus osales Shanghai Eesti Seltsi asutamisel ning teenis taas elatist eradetektiivina. Detsembris kirjutas ta oma Austraalia kolleegidele, et on Hiinas edukalt lahendanud juba kolm juhtumit. Ta tegeles ka eestlase Leonhard Mursi kaduma läinud tütre Linda juhtumiga, kuid kahjuks edutult. Shanghaist jõudis Kullerkup lõpuks kodumaale pika laevareisiga Suurbritannia kaudu.[2]
Pärast Eesti külastamist jätkas Kullerkup seikluslikku elu. Ta töötas eradetektiivina 1920. aastate lõpuni Ameerika Ühendriikides. Samuti seikles ta Brasiilias, Argentinas ja Indias ning külastas teisigi riike üle maailma.[1]
Pärast ligi 30 võõrsil veedetud aastat naasis ta kodumaale, kus tema ema oli saanud Rakveres oma õe rikka mehe päranduse. Selle abil alustas Kullerkup uut elu. Esialgu abiellus ja lahutas ta mitu korda, kuid 1934. aastal tutvus Lõuna-Eestist Pangodi vallast pärit Anna Nolgiga (1907–2000). Nad abiellusid ja said 5 last.[1]
Teise maailmasõja ajal töötas Kullerkup tõlgina Saksa välikomandatuuris ning teenis idarindel. 1944. aastal arreteeriti ta punavõimude poolt. Kullerkup saadeti Siberi vangilaagrisse, kus möödusid ta viimased viis eluaastat. Evald Carlos Kullerkup suri 1949. aastal Tšeljabinski oblastis.[1]
Isiklikku muuda
Evald Carlos Kullerkupu viimasest abielust sündinud laste hulgas on kergejõustiklane Alma Kullerkupp ja Eesti Rahvusmeeskoori pikaaegne inspitsient Martin Kullerkupp. Evald Kullerkupu poja Peeter-Ülev Kullerkupu tütar on rahvaluuleteadlane Irene Saal, kelle poeg on poliitik ja luuletaja Ruuben Kaalep. Evald Kullerkupu tütre Elisabethi tütretütar on laulja ja muusikaprodutsent Vivian Avent.