Ohvrilaev

"Ohvrilaev" on 1960. aastal Lundis ilmunud Gert Helbemäe romaan. "Ohvrilaev" on lugu ummikusse jooksnud eludega inimestest, kes ootavad pääsemist, õnne ning vabadust, kuid jäävad igaveseks rutiini suletud ringi ekslema.

Ohvrilaev
Autor	Gert Helbemäe
Kaane kujundaja	Heino Kersna
Päritolumaa	Rootsi
Keel	Eesti
Žanr	Psühholoogiline romaan
Kirjastaja	Eesti Kirjanike Kooperatiiv (originaal) Eesti Raamat (eesti keeles)
Ilmumisaeg	1960 (originaal) 1992 (eesti keeles)
Lehekülgi	265
ISBN	5450015267 (1992. a trükk)

Romaan räägib 1930. aasta paiku Tallinnas Kalamajas hargnevast armastusloost noore juudi tütarlapse ja keskealise kooliõpetaja vahel. Teose juhtkujund on pärit Kreeka mütoloogiast – kreeklaste vana tava järgi ei tohtinud Ateenast ohvrianniga Delose saarele saadetud laeva retke ajal ühtki surmanuhtlust täide viia.

Sisu

Peategelane Martin Justus on 45-aastane gümnaasiumi ajalooõpetaja. Ta on pärast noorusaastate õpinguid Peterburis ning Vabadussõjas osalemist mõnda aega elanud üsna boheemlikku elu – elatunud klaverimängust kinodes ja lokaalides, kuid siis ennast nii-öelda käsile võtnud – ülikooli lõpetanud ja abiellunud kena kuid väikekodanliku naisega, kellega tal on 16-aastane tütar, kelle ema meenutav keskpärasus ning isikupäratus isale muret teeb.

Romaani tegevus algab kooli lõpuaktusega, kus õpetaja Justus peab kõne, milles tsiteerib Sokratest ning kutsub lõpetajaid selle antiikfilosoofi kombel kõige üle järele mõtlema ja kõike analüüsima. Töökaaslased peavad Justusest lugu, kuid kinnise loomu ja vabamõtleja maine tõttu ei ole ta eriti armastatud. Õpilasi püüab ta konfliktide korral pigem mõista ja kaitsta. Pettumuseks on talle, kui tubli õppuri esseed osutuvad plagiaadiks ühe vähetuntud vene ajaloolase töödest – see tuletab talle meelde, kui vähe on tema õpetusel õigest elust ja eetikast tegelikku mõju.

Direktor pakub Martinile uuest õppeaastast inspektori kohta. Tuues ettekäändeks tulevast ametikõrgendust ja soovi pühenduda Sokratesest raamatu kirjutamisele loobub õpetaja abikaasa ja tütrega Narva-Jõesuusse puhkama sõitmast ning jääb nende linnakorterisse.

Raamat Sokratesest on plaanitud näitama kaasaja inimestele, kuidas filosoof talle määratud surmaotsust tõrkumata ja hirmuta vastu võttes jäi tegelikult võitjaks oma vaenajate ja olude üle. Sokrates ootas 30 päeva surmaotsuse täideviimist, kuna sel ajal toimus ohvrilaeva merereis ning siis ei tohtinud hukkamisi toimuda. (Ohvrilaevaga sõitsid neiud ja noormehed Ateenast Delose saarele Apolloni pidustuste puhul ohvriande tooma.) Martin mõtiskleb selle üle, et enne surma hakkas Sokrates – suur loogik ja filosoof ning analüütiline mõistuseinimene – kirjutama luuletusi.

Suvi on erakordselt rohke kapsaussidest, kes aedades kõike rohelist järavad. Martin vaatab aknast mööda tänavat liikuvat leinarongi, mis tuletab talle meelde ta enda surelikkust. Nii leinarong kui ussid (nagu laipa õgivad vaglad) on omamoodi surma ettekuulutajad.

Tänaval kohtub Martin 22-aastase juudi neiu Isebeliga, kelle vanemaid ta teadis juba Peterburi päevilt. Tüdruk on andekas pianist, kuid teenib elatist klaveritundide andmisega. Nad satuvad vestlema ja jutt läheb Sokratesele. Isebel on kriitiline mõistuse suhtes, kuna see hävitab inimese vaimsuse, tunnete ja hingelisuse saladuse. Kõndides jõuavad Martin ja Isebel mere äärde, kus loojuva päikese valguses purjekas teele läheb. Looduse ilu ja vaatepildi unenäoline ajatus ühendab neid tundmuslikult ning Martin ütleb, et see võinuks olla Delose ohvrilaev, mis läheb teele, nii et 30 päeva on ees ainult elu, mitte surm. Isabellat puudutavad need sõnad väga tugevalt ning ta teeb ettepaneku veel kohtuda.

Martin on kõhklev, kuna nende suhet võidaks vääriti mõista. Ta püüab asjatult Sokratese sõnadest käitumisjuhiseid leida, kuid otsustab viimaks siiski Isebeliga uuesti kohtuda. Nad lähevad Pirita randa, Isebel räägib talle endast ja oma perekonnast, tunnistades, et tema õige nimi on Isebel – ilusa kuid õela mässumeelse Iisraeli kuningatütre järgi, kes jumalateotuse eest surma mõisteti. Oma ema ta armastab, kuid samas vihkab, sest ema püüab oma armukadeda omamisjanuse armastusega tütart enda külge siduda ega toeta tema eneseteostust muusikuna. Isebel jumaldab oma revolutsiooni ja kodusõja keerises tüüfusse surnud isa ning süüdistab ema selles, et ta armukadedusest püüab isa mälestusele varju heita, süüdistades teda enesetapukatsete abil väljapressimises. Isebel tunnistab muuhulgas, et ta olnuks nõus saama tuntud muusiku armukeseks ja teda ära kasutama, kuid ema rikkus selle karjäärivõimaluse. Ta teatab aga, et on väljapääsu oma olukorrast juba leidnud.

Martin ja Isebel õhtustavad restoranis ja kuulavad muusikat, mida orkester mängib. Isebel pole esitusega rahul ning teeb ettepaneku, et ta võiks ise sama pala mängida klaveril tühjas korteris, mille võtmed pererahvas on talle puhkuse ajaks usaldanud. Nad lähevad korterisse, Isebel mängib klaverit, temast ja Martinist saavad armukesed. Nende vahel sõlmub poolsõnatu kokkulepe olla koos 30 päeva – nagu Delose ohvrilaeva retk. Sellest, mis saab hiljem, ei räägita. Isebel annab korduvalt vihjeid, et ta on langetanud enda jaoks saatusliku otsuse, kuid Martin ei saa neist aru. Isebel on ühest küljest kompromissitult kirglik tundeinimene, samas ei ava ta suhtes Martiniga oma kaarte.

Mööduvad päevad jalutades, vesteldes, armatsedes, kuid Martin tunneb ahistust. Ühelt poolt äratab suhe Isabellaga temas juba kustunud tundmuseid ja tunge, samas tunneb ta, et on liiga vana ja muganenud, et alustada uut elu. Oma perekonnast ja tööst ning seltskondlikust positsioonist ta loobuda ei taha. Temas on ka kõhklus, kas mitte Isebel ei asenda temaga oma puuduvat idealiseritud isa – teda vaevab nende vanusevahe. Ta tunnistab oma kahtlusi Isebelile, kes teatab, et teda ei saa kompromissiks sundida, ja süüdistab Martinit, et see on endale ettekujutust armastusest vaid sisendanud, et nende vahekorda enda silmis õigustada. Isebel lahkub.

Järgmisel hommikul saab Martin teada, et Isebel on eelmisel ööl ennast maha lasknud, jättes maha kõigile arusaamatu kirjakese, kus seisab, et laev on Deloselt tagasi jõudnud. Martin külastab Isebeli ema, otsib kontakti oma vana tuttavaga, et rääkida, püüab end purju juua ja uinumiseks unerohtu võtta, kuid saab vaid peavalu ja ebameeldivad nägemused.

Martin sõidab Narva-Jõesuusse pere juurde ja kutsub tütre randa jalutama. Ta tunnistab tütrele üles, et oli olnud Isebeliga lähedane ja kahetseb, et ei olnud osanud tema enesetapuplaane ette näha ja väärata. Tütar on šokeeritud, kuid andestab isale ja Martini hinges toimub mingi leppimine. Ta tunnistab tütrele, et kavatseb elada edasi samasugust elu nagu seni, koos oma naisega, ning jätkata tööd Sokratese raamatuga, kuid ilmselt juba uuest vaatenurgast, jäädes aga mingis osas alati üksikuks maailmaparandajaks. Isa ja tütar kõnnivad maja poole ning Martin tunneb kaastunnet isegi oma vimmaka naise vastu.