Norma (ooper)

„Norma” on Vincenzo Bellini ooper (tragedia lirica) kahes vaatuses Felice Romani libretole Alexandre Soumet’ värsstragöödia "Norma, ou L'infanticide" („Norma või lastetapmine”, 1831) järgi. Helilooja meistriteos ja üks paremaid bel canto traditsioonide esindajaid, mis kunagi loodud. Bellini ise hindas seda teost väga kõrgelt, rõhutades, et kui peaks toimuma laevaõnnetus, siis on just tema ooper "Norma" see, mille peab esimesena päästma.

Saamislugu muuda

Bellini alustas läbirääkimisi La Scalaga uue ooperi komponeerimiseks 1830. aasta aprillis. Tingimuseks oli, et teos tuleks välja järgmise aasta detsembris, kui avatakse populaarne karnevalihooaeg. Esialgu oli aga Bellini seotud lepinguga komponeerida Milano Teatro Caracanole ooper "La Sonnambula". Kui see ooper oli märtsis 1831 esietendunud, hakkasid Bellini ja Romani kaaluma uue ooperi teemat. Suveks olid nad otsustanud tugineda Alexandre Soumet’ näidendile, mida sel ajal Pariisis suure eduga esitati. Selge oli ka, et naispeaosalise rolli esitab kõrgelt hinnatud sopran Giuditta Pasta, kelle villas Bellini resideeris ja ka tulevast ooperit komponeeris. Pasta oli näidendit näinud ja väga rahul. Lisaks Pastale pakkus La Scala tulevase ooperi solistidena välja Giulia Grisi ja tuntud tenori Domenico Donzelli. Mõlemad olid paistnud silma Rossini ooperis "Otello". Mõlemad edastasid Bellinile oma häälevõimaluste täpsed üksikasjad, ehkki libreto polnud veel paberil.

Augusti lõpuks oli Romanil üht-teist valmis ja Bellini sai tööle asuda. Täistekst valmis alles novembri lõpuks. Oma populaarsuse tipul olnud Bellini nõudis libretistilt pidevalt stseenide ja värsside ümbertegemist. Samal ajal käisid teatris aga valminud osade proovid ning valmistati ette lavastust. Nõudlik Giuditta Pasta laskis väidetavalt Bellinil kaheksa korda ringi teha tippaariat „Casta diva”. Nimiosa ongi üks muusikaliselt nõudlikemaid rolle kogu ooperiliteratuuris.

Bellini sai selle ooperi eest tolle aja kohta pretsedenditult suure honorari – 12 000 liiri.

Esmaettekanne muuda

Esietendus toimus 26. detsembril 1831 Milano Teatro alla Scalas. Rollide loojad olid Giuditta Pasta (Norma), Giulia Grisi (Adalgisa), Domenico Donzelli (Pollione), Vincenzo Negrini (Oroveso), Lorenzo Lombardi (Flavio), Marietta Sacchi (Clotilde). Dirigeeris Alessandro Rolla.

Esietendus kukkus küll suuresti läbi, sest publik oli pahane, et I vaatus lõppes tertsetiga, kuna oldi harjutud kuulma ansamblit. Täielikust fiaskost päästis Pasta suurepärane esinemine. Juba järgmised etendused läksid väga edukalt. La Scalas esitati esimesel hooajal ooperit veel 34 korda. Rahvusvaheline läbimurre võttis aga mõningase aja. Pärast esietendusi Napolis, Bergamos ja Veneetsias (1832), Viinis (1833), Londonis (1833), Roomas (1834), aga eriti Pariisis (1835) saavutas teos tohutu menu ja levis üle kogu ooperilembese maailma. On olnud regulaarselt teatrite repertuaarides kui on leidunud ekstraklassi sopran, kes on võimeline Norma nõudlikku partiid esitama. Richard Wagner dirigeeris 1837. aastal ooperi esietendust Riias ja hindas väga kõrgelt selle meloodilist rikkus.

Eestis pole ei seda ega ühtegi teist Bellini ooperit laval oma jõududega kunagi esitatud. Küll on "Norma" olnud 2016. aastal ettekandmisel kontsertetendusena Estonia kontserdisaalis ja 2019. aastal Soome International Opera Company trupi poolt Narva Kreenholmi ooperitelgis.

Tegelased muuda

Oroveso, druiidide ülempreester (bass)
Norma, druiidide ülempreestri tütar (sopran)
Pollione, Rooma asekonsul (tenor)
Flavio, väepealik, Pollione sõber (tenor)
Adalgisa, preestrinna (metsosopran, ka sopran)
Clotilde, Norma kaaslane (metsosopran)

Ooperi sisu muuda

Tegevus toimub umbes aastatel 100–50 eKr Gallias Rooma okupatsiooni ajal.

I vaatus kulgeb druiidide pühas salus ja ülempreestri koja Norma eluruumis. Druiidid tulevad oma ülempreestri Oroveso juhtimisel pühasse sallu. Oroveso palub jumalatelt õnnistust roomlaste vastases sõjas, et saavutada edu sissetungivate roomlastega peetavas võitluses. Druiidid soovivad, et Oroveso tütar Norma aitaks roomlastega rahu sõlmida.

Preestrid lahkuvad. Saabub Rooma asekonsul Pollione koos oma sõbrast väepealiku Flaviusega. Pollione tunnistab sõbrale, et ta on armunud druiidide templi noorde preestrinnasse Adalgisasse ja ei armasta enam Normat. Norma aga on Pollionet armastades murdnud lubadusi oma rahvale ja sünnitanud talle kaks poega, mida on hoitud salajas. Lapsed on varjatult üles kasvatatud kaljukoopas, millest teab veel vaid Norma ustav kaaslane Clotilde.

Kõlavad fanfaarid, mis teatavad Norma saabumisest. Flavio keelitab sõpra lahkuma. Norma tõuseb jumalatele ohverdamise kivile ning ennustab seal roomlastele kaotust. Ta anub kuujumalannalt rahu. Koos Normaga jääb sallu druiidide Irminsuli templi noor preestrinna Adalgisa. Adalgisa tunnistab Normale, et on armunud roomlasesse. Adalgisa palvetab jumalate ees, et need annaksid talle jõudu unustada Pollione, kellega ta kohtus templis.

Oroveso alustab sõda roomlaste vastu. Pollione peab minema sõjaretkele. Normas tekkivad kahtlused, et see mees, keda Adalgisa armastab, võib olla Pollione. Saades sellele kinnitust, neab ta Pollione truudusetuse pärast. Naasevad Pollione ja Flavius. Pollione lubab Adalgisele võtta ta kaasa Rooma. Adalgisa on segaduses, kuid mõistes, et ta armastab Pollionet, on armastuse nimel valmis loobuma templis teenimisest ja minema Rooma.

II vaatuse sündmused toimuvad Norma eluruumis, pühas salus ja Irminsuli templis.

Meeleheitel Norma tahab maksta kätte Pollionele tema truudusetuse eest ja tappa une pealt lapsed. Norma vaatab oma magavaid poegi, tõstab noa, kuid kõhkleb. Tal pole jõudu seda teha. Lapsed ärkavad üles. Norma kutsub Clotilde ja käsib kutsuda Adalgisa. Ta on otsustanud ise surra, kuid soovib, et Adalgisa abielluks Pollionega ja võtaks kasvatada ka tema lapsed. Liigutatud Norma suuremeelsusest, keeldub Adalgisa Pollionega abiellumast, ütleb, et ei lahku kunagi Galliast ja palub Normalt andestust. Ta nõustub minema roomlaste laagrisse ja rääkima Pollione Norma meeleheitest ja veenda Pollionet naasma Norma juurde.

Norma hinges süttib lootus. Ta innustab Irminsula templi juures druiide võitlusse ning jääb ootama Pollionet. Clotilde teatab aga, et Adalgisal ei õnnestunud veenda Pollionet naasma Norma juurde. Roomlased võtavad Pollione templi lähedal kinni ja mõistavad ta surma tuleriidal põletamise läbi. Norma proovib veel kord päästa Pollionet. Ta teeb ettepaneku, et Pollione võib Galliast ilma Adalgisata lahkuda. Vastasel juhul ootab teda surm. Pollione ei karda surma ja lükkab Norma ettepaneku tagasi. Norma ähvardab nüüd tappa ka Adalgisa. Ta annab lapsed oma isa hoole alla ja pakub end tuleriidale Pollione asemele. Mees on sellest ohvrist liigutatud. Temas puhkeb uus armastus Norma vastu ning ta ühineb ohvrimeelse naisega leekides.

Nimekaid Norma rolli esitajaid muuda

20. sajandi väljapaistvaimad Norma rolli esitajad on olnud Maria Callas, Rosa Raisa, Claudia Muzio, Rosa Ponselle, Leyla Gencer, Joan Sutherland, Renata Scotto, Cecilia Bartoli, Cristina Deutekom, Renata Scotto, Katia Ricciarelli, Anna Tomowa-Sintow, Gwyneth Jones, Nelly Miricioiu, June Anderson, Edita Gruberová, Zinka Milanova ja Montserrat Caballé.

Peamised muusikalood muuda

Oroveso aaria kooriga „Ite sul colle, o Druidi”
Pollione aaria „Meco all’altar di Venere”
Norma aaria „Casta diva”
Pollione aaria „Va, crudele, al dio spietato”
Adalgisa aaria „Sgombra è la sacra”
Adalgisa ja Norma duett „Alma costanza!”
Norma ja Adalgisa duett „Mira, o Norma”
Norma, Pollione ja Adalgisa tertsett „Oh! di qual sei tu vittima”
Koor „Guerra, guerra!”
Norma ja Pollione duett “In mia man alfin tu sei”
Ansambel „All’ira rostra nuova vittima io svelo”
Norma, Pollione ja Oroveso tertsett kooriga „Deh! non volerli vittime”.