Malatitze lahing
Malatitze lahing (vene poolel tuntud ka kui Dobroje lahing) oli Põhjasõja käigus 14. (3). juulil (Rootsi kalendri järgi 4. juulil) 1708 Rzeczpospolita aladel Malacičy alevi all Vene tsaaririigi sõjaväe ja Rootsi sõjavägede vahel toimunud lahing, mille tulemust peavad mõlemad lahingus osalenud pooled oma võiduks.
| Malatitze lahing | |||
|---|---|---|---|
| Osa Põhjasõjast | |||
.jpg) | |||
| Toimumisaeg |
10. september ukj 30. august vkj 31. august rkj 1708 | ||
| Toimumiskoht | Malacičy alevi all | ||
| Tulemus | Mõlemad pooled peavad oma võiduks | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
Eellugu muuda
1706. aastal olid rootslased suutnud August II Poola troonist loobuma sundida. Vilniuses ja Smarhońis talvitunud Rootsi vägedel oli seejärel plaanis rünnata oma tugevaimat vastast Venemaad. Vene väed olid talvitunud Minski ja Čašniki all. Kuuldes, et rootslased ei liigu mitte otse Moskva peale, vaid suunduvad Biarezina jõe suunas, otsustasid Venemaa vägede juhid Šeremetjev ja Menšikov Dnepri jõe ääres kaitsele asuda. Juuli alguseks olid Vene väed jõudnud Škłoŭ linna alla, vägede parem tiib asus aga Hołowczyni alevi all.
14. ukj (3 vkj) juulil 1708 toiminud Hołowczyni lahingus purustasid Rootsi väed kuningas Karl XII juhtimisel venelaste arvuliselt neid enam kui kahekordselt ületava (28 500 meest) armee, mida juhtis Boriss Šeremetev. Seejärel ületasid Rootsi väed Dnepri, hõivasid Mahiloŭ linna ja seejärel ka Čerykaŭ linna. Edasi tegid Rootsi väed ootamatu pöörde, asudes liikuma Mscisłaŭ linna poole. Rootsi väed luuret ei teinud.
Vene väed asusid toona Čornaja Natapa jõe ääres Dobraje (vene k. Dobroje) külas. Kui Peeter I sai teada, et rootslaste parem tiib Carl Hustaf Roosi juhtimisel (neli jalaväerügementi ja üks ratsaväerügement) on jõudnud nende lähedale soisesse piirkonda Čornaja ja Biełaja Natapa vahel, otsustas ta ära kasutada olukorda, et need väed olid peajõududest kolme kilomeetri kaugusel, ja selle purustada. Selleks saatis ta rootslasi ründama Mihhail Golitsõni kaheksa jalaväepolgu eesotsas ja Gebhardt Pflugki 30 ratsaväeeskadroni eesotsas. Golitsõni juhtimise all läksid rünnakule venelaste sõjaväe eliitväeosad Preobraženskoje kaardiväepolk ja Semjonovskoje kaardiväepolk, samuti Ingeri, Narva, Astrahani, Kiievi, Schlüsselburgi ja grenaderipolgud.[4] Rootslaste väed asusid sel ajal soisel lagendikul, kus neil olid piiratud liikumisvõimalused, eriti ebasoodsal positsioonil oli aga nende ratsavägi. Nende laagripaiga ümber olid rajatud välikindlustised, aga Karl XII kavatses neile leida uue asupaiga, kus neil oleksid soodsamad manööverdamisvõimalused. Golitsõn pidi rootslasi ründama, sellal kui Pflugi ülesanne oli Rootsi väed ümber haarata.
Lahingu käik muuda
Ööl vastu 10. septembrit jõudsid Vene jalaväelased Mihhail Golitsõni juhtimisel Rootsi vägede lähedusse. Kolm polku saatis Golitsõn valvama Čornaja Natapa jõele rajatud silda, nii et need reaalselt lahingus ei osalenud.[5] Rünnakule läks Golitsõn vaid viie polguga. Neid varjas udu, nii et Vene vägede kell kuus hommikul alanud rünnak oli rootslastele täiesti ootamatu. Malacičy lähistel laagris olnud Rootsi vägedes ja eesliinile jäänud Jönköpingi rügemendis tekkis kaos, milles saabus pööre alles siis, kui Skaraborgi rügement karoliinide stiilis rünnakule asus. Nende vasturünnak purustas ühe venelaste polgu täielikult ja selle peatas alles kokkupõrge venelaste kaardiväepolkudega. Kogu Vene väe tähelepanu pöördus nüüd Skaraborgi rügemendile ja pärast seda, kui see oli kaotanud oma väepealiku Otto Sperlingu, asusid skaraborglased taanduma. Selle aja peale olid lahinguvõimelisteks saanud ka teised rootslaste rügemendid (Närke-västerbotteni rügement, Västerbotteni rügement) ja tegutsema asus ka nende ratsavägi.
Kui Karl XII kuulis venelaste rünnakust, otsustas ta algul abivägesid mitte saata, lootuses, et venelased ei saa nii nende peajõudude asukohta teada. Hiljem aga saatis ta Roosile appi kaks rügementi (Dali rügement ja Uusimaa ning Häme lääni ratsaväerügement), et need aitaksid tema vägedel peajõudude juurde taganeda. Rootslased seda ka tegid, sest Pflugki ratsaväelased jäid soisel maastikul lahinguväljale hiljaks (täpselt nagu soine maastik muutis rootsi ratsaväelased jalaväelastest aeglasemaks, olid samal maastikul jalaväelastest aeglasemad ka vene ratsaväelased). Ränki kaotusi talunud Golitsõni väed rahuldusid rootslaste laagri hõivamisega; taganevaid rootslasi jälitada nad ei suutnud.
Lahingu tulemused muuda
Rootslaste poolel langes 300 meest, lisaks kaotasid nad 750 meest haavatutena. Skaraborgi rügement kaotas hukkunutena 109 meest, 227 selle rügemendi sõdurit sai haavata.[6] Vene väed kaotasid 750 meest surnutena, lisaks sai neil 2000 meest haavata. Eriti ränk oli lahing Preobraženskoje polgule, mis kaotas 2/3 oma koosseisust.[7] Lahingut peavad oma võiduks nii Vene väed, kuna rootslased taganesid vastavalt peajõududelt tulnud korraldusele oma kindlustatud laagripaigast, kui ka Rootsi väed, mis Pflugki hilinemise tõttu nurjasid Peeter I plaanid; ka taganesid rootslaste peajõududega kokkupõrget mitte soovinud Vene väed pärast laagri hõivamist lahinguväljalt.[8]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Dorrell, Nicholas. The Dawn of the Tsarist Empire: Poltava & the Russian Campaigns of 1708—1709, Partizan Press (2009). pp 92–97
- ↑ Peter From, Katastrofen vid Poltava (2007), Lund, Historiska media. pp. 196.
- ↑ Clodfelter, Micheal (2002). Warfare and Armed Conflict. McFarland. pp. 94, 97.
- ↑ http://www.lgsp.petrobrigada.ru/Iz_proshlogo/index.html
- ↑ Энциклопедия военных и морских наук под главной редакцией Леера. Kd 3. Спб. 1888.
- ↑ Peter From, Katastrofen vid Poltava (2007), Lund, Historiska media. lk. 196.
- ↑ Clodfelter, Michael (2002). Warfare and Armed Conflict. McFarland.
- ↑ Военный энциклопедический лексикон. СПб. Часть 5. 1841