Karoliinid (sõdurid)
Karoliinid (rootsi keeles karoliner) olid Rootsi kuningate Karl XI ja Karl XII sõdurid, kes oma tähelepanuväärse taktika poolest erinesid teiste selleaegsete Lääne-Euroopa riikide sõduritest. Karoliinide taktika muutsid eriliseks suurem sõltuvus piikidest ja tääkidest ning nende vahvus rünnakul.
Karoliinide sõjavägi muuda
Tasakaalustamaks puudusi inimjõu ja ressursside osas, püüdles Rootsi innovaatilise ja tõhusa armee loomise poole. Innovaatiliste sõjaliste ideede edukas jada oli tegelikult ainus põhjus, miks Rootsi oma suurvõimu staatuse saavutada suutis. Ent vaid sellele toetumine suurvõimu staatuse säilitamisel oli ebakindel tee. Karoliinid olid löögivõimelised sõdurid ja seda näitasid nende saavutused reas Põhjasõja lahingutes: sealhulgas Narva, Spilve, Kliszówi, Pułtuski, Jakobstadti, Gemauerthofi, Varssavi, Fraustadti, Hołowczyni, Helsingborgi ja Gadebuschi lahingus.
Tänu oma saavutustele selles sõjas peetakse neid ehk selle aja kõige tõhusamateks väeüksusteks. Karoliinide vägi oli väike ja Rootsi sõdurite väikese hulga tõttu olid suured kaotused korvamatud. Karoliinide armee alistati pärast pikka ja saatuslikku marssi Venemaa sisemaale, kus nad jäid kaitsetuks põletatud maa taktika, sagedaste väikeste rünnakute ja Venemaa külma ilma eest. Need sõdurid, kes jõudsid Poltava lahingusse, olid väsinud ja näljased. Selle pika marsi jooksul suri hinnanguliselt 35 000 Rootsi sõdurit (ehk 70% väest) nälja, haiguste ja kurnatuse kätte. Lahing lõppes Venemaa otsustava võiduga, mis tõi kaasa ka Rootsi impeeriumi languse.
Moraal ja religioon muuda
Karoliinide ülimalt ründav taktika vajas ranget distsipliini: rünnakul pidid nad esmalt pidama vastu vaenlase keskmiselt kauguselt tehtud laskudele ja alles seejärel oli neil lubatud reageerida. Selle taktika eesmärk oli saada sõdurid vaenlasele piisavalt lähedale, nii et neil oli seejärel peaaegu võimatu mööda lasta. Rootsi vägede vankumatu julgus mõjutas ka vastase moraali ja mitmel korral kohutas see vastased taganemisele.
Selle range distsipliini saavutamiseks kehtisid sõjaväes ka väga ranged reeglid. Isegi sõdurite eraelu oli allutatud karmidele reeglitele, kuna nende järele valvati lisaks lahinguväljale ka nende eluruumides. Religiooni kasutati kui vahendit sõdurite moraali kõrgel hoidmiseks. Sõjavägi ei olnud ainus, kes religiooni sõjalistel eesmärkidel kasutas – ka koguduste preestrid jutlustasid värbamise edendamiseks krooni teenimise ja sõduriks olemise voorustest. Sõjaväes osalesid ka preestrid sõdurite moraali tõstmiseks sageli lahingutes.
Selleks, et Rootsi eri piirkondadest ja maakondadest pärit sõdurid tunneksid teiste sõdurite suhtes ühtekuuluvustunnet ja lojaalsust, tehti nii, et samast piirkonnast pärit sõdurid teenisid koos. Ka kirik aitas kuningriigi eri osadest pärit sõdurite vahelise solidaarsustunde loomisel kaasa, näidates, et sõdurid võitlevad vaenlase sõjaväega vastamisi olles Rootsi luterliku kiriku ühtede ja samade tõekspidamise eest. See oli sõduritele ka meeldetuletuseks, et Jumal oli nende kaitsja ja aitas neid lahingus – nagu oli räägitud juba ajast, mil Rootsi protestantismi ühe juhtriigina Kolmekümneaastases sõjas võitles. Pärast 1700. aasta Narva lahingut uskusid paljud sõdurid, et just Jumal oli saatnud neile lumetormi, mis neil võita aitas. Väga levinud oli arvamus, et kaotus Poltava lahingus oli karistus sõdurite kõrkuse ja pattude eest.
Sõjaväkke võtmine muuda
Aastal 1680 teostas kuningas Karl XI parlamendis oma poliitilised ja sõjalised reformid, tehes endast isevalitseja. Tema suurim reform oli uue väkke võtmise süsteemi rajamine – selle järgi oli riik jaotatud osadeks ja iga osa talunikud pidid kokku panema tuhandest relvade ja mundritega varustatud mehest koosneva rügemendi. Iga selline osa oli jaotatud omakorda veel väiksemateks üksusteks (rote), mille moodustasid kuni viis peremeest, kes allkirjastasid lepingu sõduri välja panemise ja ülalpidamise kohta. Lepingus oli sätestatud, et sõdur tuleb välja panna koos väikese maja ja aiamaaga.[1]
Ratsavägi rajati suuresti samadel alustel ja erinevuseks oli see, et rote pidi välja panema ka hobuse. Kuna tegemist oli aga täiendava koormisega, tagas riik vastutasuks maksuvähenduse.[2]
Sel viisil tagati Karl XI-le 18 000 jalaväelasest ja 8000 ratsaväelasest koosnev professionaalne armee. Sellele võis veel lisada 7000 jala- ja 3000 ratsameest Soomes. Piki rannikuid ja suuremate linnade sadamates võeti väkke ka meremehi, saades mereväele nii 6600 meremeest Rootsis ja 600 Soomes.[2]
Kuningas Karl XII kohta on öeldud, et "ta ei saanud taganeda, ainult rünnata või langeda". Sama kehtib ka tema sõdurite kohta. Rootsi sõjaväe tolleaegne taktika ei hõlmanud kunagi taganemist. Sõjaväelased olid sunnitud ründama või võitlema kohas, kus nad seisid; tagantjärele tarkusega võib öelda, et tegemist oli ehk liiga ettevaatamatu sõjaväelise doktriiniga.
Mundrid muuda
Karoliinide munder oli üks Rootsi standardmundri neist variantidest, mille võttis kasutusele Karl XI. Karoliinide sinelid olid sinised (kollaste kätistega), nende põlvpüksid olid valged ja vest kollane. Mitmetel rügementidel munder varieerus: näiteks olid Bohusläni tragunitel rohelised kuued ja Närke-Värmlandi rügemendi sõduritel punased kätised. Suurtükiväelaste mantlid olid aga hallid ja siniste kätistega. Lisaks kandsid karoliinid kas kolmnurkseid mütse või teisi erilisi mütse, mida kutsuti nimega karpus. Ainus soomusrüüsid kandev väeosa oli eliitväeosa trabant-kaardivägi, mille liikmed kandsid terasest rinnaturvist.
Kuigi kasutusel oli ka vanemaid musketeid, oli suurem osa jalaväest varustatud kaasaegsete ränilukuga musketitega. Lisaks kuulusid nende varustusse rapiirid ja kott laskemoona jaoks. Umbes kolmandik igast 150-mehelisest kompaniist oli varustatud piikidega ja igas kompaniis oli ka kaksteist grenaderi (reeglina kõige tugevamad ja pikemad mehed). Grenaderid olid ka ainsad sõdurid, kelle musketitel olid küljes täägid. Puhuti kasutati piiramiste ajal ka kahe käega kasutatavaid ogalisi nuiasid. Ratsaväelased kandsid korvkäepidemega mõõkasid ja kas kahte püstolit (ratsarügement) või karabiini (tragunid). Suurtükiväelastel olid lähivõitluse eesmärgil väiksemad mõõgad, mida tunti nimega hirschfängare.
Ülesehitus muuda
Karoliinide sõjavägi oli vastavalt piirkondadele rügementideks jaotatud.
- Ratsaväe rügemendid, sealhulgas Jämtlandi tragunirügement ja kuninga ihukaitserügement ehk Livdrabanterna.
- Jalaväe rügemendid, sh Värmlandi ja Västerbotteni rügemendid. Igasse kompaniisse kuulus kaksteist grenaderi.
- Suurtükiväe rügement.
Sõjaväe hulka kuulus ka eriüksus Livdrabanterna ehk kuninglik ihukaitsekorpus. Tegemist oli ligikaudu 100 mehest koosneva eriüksusega, mis kuuletus otse kuningas Karl XII-le, kes määras selleks omakorda ametisse üksuse kapteni. Selleks, et saada kuninga ihukaitsekorpuse reameheks, pidi sõdur olema jõudnud tavaarmees kapteni auastmeni. Hierarhias järgnes kaptenile kolonel, kes sai tiitli Kaptenlöjtnant ehk kaptenleitnant. See korpus võitles oma kurva lõpuni ja mõned selle veteranid kandsid kuningas Karl XII kirstu kui see 1719. aastal matusteks pealinna jõudis.
Sõjaväljal muuda
Karoliinist sõjamehe jaoks olid käsud ranged. Näiteks tõi raske karistuse kaasa teiselt sõdurilt toidu varastamine. Röövsaagi kogumine, mis oli varem sageli olnud sõduri igapäevase elu osa, oli keelatud; kuigi vastavalt vajadusele tuli seda aeg-ajalt ette, nt mõnel juhul Narva ja Lembergi all.
Üks hullemaid kuritegusid, mida karoliinist sõdur korda võis saata, oli Jumala nime asjata suhu võtmine ehk seitsmenda käsu vastu eksimine. Kuna väga oluline oli sõjaväe moraali kõrgel hoida, ja kristlus oli viis selle tegemiseks, oli karistuseks selle eest ette nähtud surm. Veel võis surmanuhtluseni viia palvehetke katkestamine. Karoliinil oli kästud mitte karta: kui Jumal oli näinud ette, et ta peab surema, juhtuks see niikuinii, vaatamata sellele, kas ta põikaks kuulidest kõrvale või mitte. Karoliinide ründetaktika vajas vankumatut distsipliini.
Sõduri päevane toiduportsjon koosnes järgnevast: 625 grammi kuivatatud leiba, 850 grammi võid või sealiha, 1/3 liitrit herneid ja 2,5 liitrit õlut. Kui saada oli kala, asendati või või sealiha sageli sellega.[3] Kuna vesi oli sageli saastunud, oli selle joomist targem vältida.
Taktikad ja formatsioonid muuda
Jalavägi muuda
Rootsi jalaväe rügement koosnes umbes 1200 mehest, kes olid jaotatud kaheks 600-pealiseks pataljoniks. Pataljon, mis oli Rootsi sõjaväe väikseim taktikaline üksus, jaotus neljaks 150 mehest koosnevaks kompaniiks. Enne lahingut moodustasid sõdurid tavaliselt neli rivi, kuid pataljon võis formeeruda ka kuuest rivist koosneva kolonnina (formatsioon nimega späckad)[4] Ligikaudu kolmandik meestest olid varustatud mõõkade ja 5,55 meetri pikkuste piikidega. Piikidega mehed koos nende külgedel olevate musketäridega moodustasid sageli iga pataljoni keskel olevad jaod. Ent kui pataljoni formatsiooniks oli späckad, paigutati piigimehed kolmandasse ja neljandasse rivisse. Lisaks sõltus grenaderide paigutus sageli tiibadel asunud musketäridest (või asusid grenaderid iga pataljoni kõige äärmisel paremal ja vasakul küljel), et kaitsta vaenlase ratsaväe vastu ja heita vaenlase formatsioonide lõhkumiseks granaate (grenader oli iga kümnenda musketäri juures).[5]
Aeg-ajalt moodustasid grenaderid oma pataljonid, nagu näiteks pataljon nimega Livgrenadjärregementet. Pataljoni laius oli umbes 180 meetrit (või 135 meetrit kui pataljon omavahelised vahed sulges). Põhjasõja ajal oli iga Rootsi musketär varustatud mõõga ja sageli ka ränilukuga musketiga; musketi kaliiber oli 20 mm ja sellel ei olnud küljes tääki. Täägiga musketi said kõik Rootsi musketärid esimest korda aastal 1704. Grenaderid olid seevastu varustatud granaatide, mõõkade ja ränilukuga musketitega (millel oli küljes tääk).[6]
Ratsavägi muuda
Rootsi ratsaväe rügement koosnes ligikaudu tuhandest mehest, kes olid jagatud nelja 250-liikmelisse salka. Salk oli Rootsi sõjaväe taktikaline üksus ja see koosnes kahest 125-mehelisest kompaniist. Rootsi raskeratsaväelane oli varustatud rapiiri (peaaegu meetripikkune ja valmistatud peamiselt torkamise ja alles seejärel raiumise jaoks), karabiini ja kahe püstoliga ning ta kandis kürassi.[7] Tragunitel oli rapiir, täägiga musket ja kaks püstolit.[4]
Kasutati ka mõningaid irregulaarvägesid: sageli just valahhide ratsaväge. Ent need väed ei sobinud lahinguks, vaid ainult luuresalkadeks ja põgenema löödud vaenlaste jälitamiseks.[8] Ratsaväge kasutati kui peamist võidu saavutamise vahendit ja selle suhtarv Rootsi sõjaväes oli suur. Erinevalt teiste Euroopa riikide regulaarvägedest moodustas Rootsi ratsavägi lahingusse minevate meeste hulgast poole.[9] Näiteks kui rootslased Venemaale tungisid, koosnes nende sõjavägi 31 000 mehest, kellest rohkem kui pooled (16 800) olid ratsaväelased.[8]
Gå–På ja jalavägi muuda
„Mitte kunagi ei ole ma näinud sellist kombinatsiooni kontrollimatust bravuurist ja täiuslikult kontrollitud distsipliinist; selliseid sõdureid ja selliseid alamaid ei leia laiast maailmast kusagilt mujalt kui Rootsist.“
– Kindral Stenbock aastal 1712 Gadebusch'is[10]
Võte nimega Gå-På (eesti keeles "jätkake liikumist") oli loodud spetsiaalselt nn šokkrünnakute jaoks ja tegemist oli Rootsi sõjaväe selle aja standardse võitlustehnikaga. Sageli olid selle väga agressiivse taktika tulemuseks lühikesed lahingud ja seda kasutati tihti siis kui vastastel oli arvuline ülekaal.
Vastavalt 1694. ja 1701. aasta määrustele toimus jalaväe rünnak järgmiselt. Rootsi pataljon liikus neljas tühimikega rivis "sujuvalt ja aeglaselt" vaenlase tule (mis sageli algas 100 meetri pealt) suunas. Rootsi sõduritele anti esimest korda käsk tulistada kui "nad võisid näha vaenlaste silmavalgeid" ehk kui laskekaugus oli ligikaudu 50 meetrit; kui marsitrummid vaikisid, täitsid kaks tagumist rivi kahes eesmises rivis olnud tühimikud, tulistasid kogupaugu ja tõmbasid välja oma mõõgad. Kaks tagumist rivi tõmbusid seejärel tagasi oma eelnevasse asendisse ja kaks eesmist rida sulgesid tühimikud, misjärel pataljon jätkas oma rünnakut. Kaks eesmist rida sooritasid lasud umbes 20 meetri pealt, tõmmates seejärel välja oma mõõgad ja alustades pealetungi. Sellelt kauguselt langesid võimsate musketite tõttu paljud vastase sõdurid ja see mõjus teistele demoraliseerivalt. Kohe pärast kogupauku tungisid rootslased oma piikide, tääkide ja rapiiridega vaenlase rivide suunas.[11][12] Tähele tuleb panna, et piike kasutati ründerelvana: lähivõitluses oli piikidel oma ulatuse tõttu eelis vastaste relvade ees ja sageli juhtus, et terved vastase rivid põgenesid juba enne tegelikku kokkupuudet (hirmu põhjustasid nii pikad piigid kui see, et rootslaste moraal nende pihta avatud tule tõttu ei kõikunud).[13]
Sõja käigus tehtud muudatused muuda
Põhjasõja käigus meetod veidi muutus: aeglane marssimine asendati jooksmisega, laskmiskaugust vähendati tagumiste rivide esimese kogupaugu jaoks 15–20 meetri peale ja tagumised rivid ei langenud enam tagasi oma endisele kohale eesmiste rivide taga. Need rivid jätkasid nii, et pataljon ründas kahes vahedeta rivis ja eesmised rivid andsid oma viimase kogupaugu alles siis kui vastased olid nii kaugel, et oleks võinud ka täägiga rünnata.[11] Sõja lõpu poole sai pataljon järjest sagedamini tuge suurtükiväelt, eriti Gadebuschi lahingus, kus kasutati esmakordselt mitmeid uusi Rootsi suurtükiväega seotud leiutisi.[14]
Meetodi analüüs muuda
Ükskõik, kas vaenlased tulistasid musketitest rühma- või rivikaupa või kõik koos, oli seejärel vaja tavapärast laadimist ning selle laadimise ajal, mis võttis tegelikult aega 1–2 minutit, võis vastane kas rahulikult 80 meetrit marssida või 150 meetrit joosta (ühe minutiga). Kui efektiivne laskekaugus oli 50 meetrit, siis tähendas see seda, et esimene 50 meetri pealt tule avanud rivi oli rahulikult ja kindlalt läheneva ja palju tõhusamalt laskekauguselt tulistava vaenlase ees suuresti kaitsetu. Gå-På meetod põhines taolistel lihtsatel matemaatilistel arvutustel.[11]
Gå-På ja ratsavägi muuda
Sarnaselt jalaväega võitles ka ratsavägi sellisel ülimalt agressiivsel viisil, mida sageli kutsutaksegi karoliinide viisiks.[5] Erinevalt ülejäänud Euroopa riikidest, mille ratsavägi formeerus sellal "põlv-põlve kõrval", formeerus Rootsi ratsavägi kergelt kiilu kujuliselt kahes või kolmes rivis, kus ratsanikud asusid "põlv-põlve taga". Seda selleks, et saavutada vaenlastele raevukamalt mõjumiseks kõige tihedamalt koos olev formatsioon. Selle saavutamiseks olid nad varustatud rünnaku tõhusust veelgi suurendavate torkamiseks mõeldud rapiiridega.[7]
Tavaliselt ratsaväelased rünnaku ajal oma püstoleid ei kasutanud: kasutati vaid haljast terast. 1704. aasta määrusega ei pidanud ratsaväelastel püstoleid enam olemagi, kuigi aeg-ajalt olid püstolid siiski lubatud: seda nt Fraustadti lahingus või põgenema löödud vaenlasi jälitades. Aasta hiljem võeti vastu uus määrus, millega nähti ette, et ratsavägi ratsutab rünnaku algusfaasis traavi ja seejärel vahetult enne kokkupõrget täisgaloppi (ehk suurima võimaliku kiirusega).[7][12]
Üksuste omavaheline koostöö muuda
Vaenlase kaitseliinide edukaks lõhkumiseks oli vaja jala-, ratsa- ja vahel ka suurtükiväe vahelist lähedast koordinatsiooni. Tavapäraselt riskis hästi ette valmistatud jalaväelaste rivi otse rünnata vaid teine jalavägi ja seda eeldatavalt koos suurtükiväe poolse toega. Rügemendi kahurid pidasid sammu jalaväe püsside laadimisega ja kaitsesid neid vaenlase rünnakute eest. Ratsavägi ründas kas vastaste ratsaväge või juba korratult seisvat jalaväge, tehes seda kas tiivalt või tagantpoolt.
Ratsaväge kasutati ka teise väeliikide katmiseks taganemise ajal või selleks, et pärast jalaväe edukat rünnakut vaenlase ellujäänud sõdurite liikumisi takistada ja neid jälitada. Juhul kui ratsaväe rünnak tagasi löödi, tuli sel langeda tagasi jalaväeliinide taha ja uueks rünnakuks uuesti grupeeruda. Vajadusel võis ka jalavägi tahapoole liikuda, kasutades selleks taktikat, kus üks osa vaenlase takistamiseks tuld annab ja teine osa kõrvalt edasi liigub. Mõnes olukorras kasutati tiibadelt ja tagantpoolt ründava ratsaväe vastu jalaväe ruudukujulist formatsiooni.[11]
Karoliinid kirjanduses muuda
Karoliinidega seonduvast kirjutab ühes oma tuntuimas teoses "Karoliinid" 1916. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaat Verner von Heidenstam.
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Elfred Kumm. "The Allotment Soldier and Root Farmer". 1949.
- ↑ 2,0 2,1 Alf Åberg & Göte Göransson. "Karoliner". 1984.
- ↑ Alf Åberg, Göte Göransson. "Karoliner", lk 26–27. Bra Böcker. Höganäs, 1976.
- ↑ 4,0 4,1 Konovaltjuk & Lyth. "Vägen till Poltava. Slaget vid Lesnaja 1708". Svenskt Militärhistorisk Biblioteks Förlag. 2009. p 19.
- ↑ 5,0 5,1 Lars-Eric Höglund, Åke Sallnäs, The Great Northern War 1700 – 1721 Colours and Uniforms. p 22.
- ↑ Artéus, G Karolinsk och Europeisk stridstaktik 1700–1712, P 29, 30. Exlibria, 1972
- ↑ 7,0 7,1 7,2 Sjöström, Oskar. "Fraustadt 1706. Ett fält färgat rött". Historiska Media, Lund. 2008. p. 217.
- ↑ 8,0 8,1 Konovaltjuk & Lyth. "Vägen till Poltava. Slaget vid Lesnaja 1708". Svenskt Militärhistorisk Biblioteks Förlag. 2009. p 117.
- ↑ 9,0 9,1 Sjöström, Oskar. "Fraustadt 1706. Ett fält färgat rött". Historiska Media, Lund. 2008. p. 216.
- ↑ Charles XII and the Collapse of the Swedish Empire, 1682- 1719 – R. Nisbet Bain. p. 243.
- ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 Konovaltjuk & Lyth. "Vägen till Poltava. Slaget vid Lesnaja 1708". Svenskt Militärhistorisk Biblioteks Förlag. 2009. p 244.
- ↑ 12,0 12,1 Larsson, Olle. "Stormaktens sista krig". Historiska Media, Lund. 2009. ISBN 978-91-85873-59-3. p. 68.
- ↑ Sjöström, Oskar. "Fraustadt 1706. Ett fält färgat rött". Historiska Media, Lund. 2008.
- ↑ Larsson, Olle. "Stormaktens sista krig". Historiska Media, Lund. 2009. ISBN 978-91-85873-59-3. p. 250.