Vikipeedia

Bujničy

Bujničy (transkribeerituna Buinitšõ) on agrolinnake ja endine alev Valgevenes Mahiloŭ oblastis Mahiloŭ rajoonis, Bujničy külanõukogu halduskeskus. Asula asub Mahiloŭ linnast kolm kilomeetrit lõuna pool, seal asub Bujničy raudteejaam.

Bujničy
valgevene Буйнічы * / Bujničy *transkriptsioon: Buinitšõ
vene Буйничи (Buinitši)
Elanikke 1596 (2010)[1]
Koordinaadid 53° 51′ N, 30° 16′ E
Bujničy (Valgevene)
Bujničy

Bujničys on keskkool, muusikakool, postkontor, kultuurimaja ja raamatukogu; seal asub ka Kiryła Arłoŭski nime kandev põllumajandus-metsanduskolledž. Vaatamisväärsuseks on Teises maailmasõja Mahiloŭ kaitsmisele pühendatud memoriaalkompleks. Samuti asub külas kolledži hooldatav loomaaed.

Ajalugu muuda

 
Bujničy klooster 1905. aastal

Arheoloogiliste uuringute põhjal oli Bujničy kohal asustus juba kaheksa tuhat aastat enne Kristust, mil selle lõunaosas asus mesoliitikumi asulakoht. Rauaaja alguses rajati sinna linnus.

Kirjalikes allikates on asulat mainitud siiski alles XV sajandil, mil see kuulus Leedu suurvürstiriiki ja oli suure maavalduse keskuseks.[2] XVI sajandi alguseks oli selle valduse omanikuks saanud Kiievi Petšerski klooster. Aastal 1595 toimus küla all suur lahing Leedu vägede ja Severin Nalivaiko juhitud kasakate vahel. XVII sajandil sai Bujničyst alev, mis kuulus Sołomereckitele, Stetkiewiczitele, Aleksander Hilary Połubińskile ja Sapiehadele. Aastal 1633 rajas Bohdan Stetkiewicz sinna kloostri. Kuna kloostri mungad osalesid Vene-Poola sõjas, said nad Jan II Kazimierz Wazalt õiguse rajada kloostri juurde veski.[3] Kloostril oli ka oma trükikoda.[4]

Põhjasõja ajal asus aastal 1708 alevi all mõnda aega Karl XII laager. Rootsi sõdurid rüüstasid mahajäetud kloostri. Kui kuningas sellest kuulis, lasi ta röövitud vara kloostrisse tagasi viia, kaks tabatud marodööri aga hukata.[5] Sõja järel kujunes asula ka Sapiehadele kuuluvale, ent välja renditud mõisa juurde.

Poola jagamisel läks alev aastal 1772 Venemaa koosseisu, kus hakkas kuuluma Mogiljovi kubermangu ja Mogiljovi maakonda. Katariina II konfiskeeris Sapiehadele kuulunud mõisa ja andis selle Pasekadele, ent aastal 1878 ostis selle ära Moroczewski nimeline talumees. Mõisa viimased omanikud olid Radkevitšid.

Aastal 1880 oli Bujničys kaks õigeusukirikut, sel tegutses juutide kool ja kool oli ka kloostri juures. Toona oli alevis 356 elanikku, neist 115 olid juudid.[6] Aastal 1886 avati alevis kihelkonnakool. Aastal 1897 elas alevis 450, mõisas 34 ja kloostris 117 inimest. Aastal 1902 valmis Peterburi–Odessa raudtee, millel asuv raudteejaam jääb tänapäeval asula piiridesse. Aastal 1909 oli alevis 427 ja mõisas 6 elanikku.[7]

Aastast 1918 hakkas alev kuuluma Valgevene rahvavabariiki, ent peagi vallutas selle Punaarmee. Samal aastal hävitati sealne klooster. 3. märtsil 1924 läks alev Vene NFSV koosseisust Valgevene NSV koosseisu. Alev jagati kaheks külaks. Aastal 1933 hakati neid varustama elektriga, sama aastakümne lõpus ühendati külad ühtseks Bujničy külaks. Aastal 1941 toimusid küla all ägedad lahingud, selle mälestuseks avati seal 1995. aastal Mahiloŭ kaitsmisele pühendatud memoriaalkompleks. 2006. aastal sai külast Bujničy külanõukogu halduskeskus.[8] Aastal 2010 liideti sellega ka raudteejaama ümbruse alad (varasem Bujničy 2), ühtlasi sai küla agrolinnakese staatuse.[9]

Viited muuda

  1. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. august 2018. Vaadatud 3. juulil 2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  2. ↑ Памяць: Гіст.-дакум. хроніка Магілёўс. р-на / Укл. У. Ф. Агурцоў, М. П. Хобатаў. — Мн.: Полымя, 1996.
  3. ↑ Вялікае княства Літоўскае: Энцыклапедыя. У 3 т. / рэд. Г. П. Пашкоў і інш. Т. 1: Абаленскі — Кадэнцыя. — Мінск: Беларуская Энцыклапедыя, 2005. Lk. 354.
  4. ↑ Jaroszewicz-Pieresławcew Z. Druki cyrylickie z oficyn Wielkiego Księstwa Litewskiego w XVI—XVIII wieku (пераклад Ігара Клімава) // Беларускі Гістарычны Агляд. Том 11 Сшытак 1—2 (20—21) сьнежань 2004 г.
  5. ↑ Агеев А.Г., Климуть Я.И., Пушкин И.А. Перекрёстки Могилёвской истории. — Минск: Туринфо, 2004. — Lk. 48—49. — ISBN 985900124–3
  6. ↑ Słownik geograficzny Królestwa Polskiego i innych krajów słowiańskich Lk. 269.
  7. ↑ Гарады і вёскі Беларусі: Энцыклапедыя ў 15 тамах. Т. 6, кн. 2. Магілёўская вобласць / У. Д. Будзько і інш. — Менск: БелЭн, 2009. Lk. 467.
  8. ↑ http://www.pravo.by/pdf/2006-140/2006-140(003-066).pdf
  9. ↑ http://www.pravo.by/pdf/2011-50/2011_50_9_40567.pdf

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Bujničy&oldid=6546833"