Vikipeedia

Brandenburgi piiskopkond

Brandenburgi piiskopkond (ladina: Episcopatus Brandenburgensis või Dioecesis Brandenburgensis) oli katoliku piiskopkond, mille Saksamaa kuningas Otto I rajas aastal 948 Marca Geronis (Saksi Idamark) territooriumil Elbe jõest idas. Piiskopkond oli Magdeburgi peapiiskopkonna abipiiskopkond, selle tool asus Brandenburg an der Havelis.

Hochstift Brandenburg
Brandenburgi vürstlik piiskopkond

1165–1571
Brandenburgi vürstliku piiskopkonna vapp
Piiskopkonna territooriumid 1535. aasta paiku
Valitsusvorm valitav monarhia
Osa Saksa-Rooma riigist
Pealinn Brandenburg an der Havel
Ziesar (residents)

Brandenburgi vürstlik piiskopkond (saksa: Hochstift Brandenburg) oli mõnda aega Saksa-Rooma riigi osariik, arvatavasti umbes aastast 1161/1165. Kuid Brandenburgi piiskopid ei suutnud kunagi saavutada kontrolli märkimisväärse territooriumi üle, neid varjutas Brandenburgi mark, mis istus algselt samas linnas. Kapiitel ja toomkirik, mida ümbritsesid muud kiriklikud institutsioonid, asusid toomkiriku saarel (Dominsel), mis moodustas vürstlik-piiskopliku toomkiriku puutumatuse ringkonna (Domfreiheit), eraldi Brandenburgi linnast. Alles aastal 1929 liidendati – vahepeal endine – puutumatuse ringkond linna endaga.

Ajalugu muuda

 
Saksamaa kuningriigi kaart Otto Suure valitsemise ajal aastal 972 (tumesinine) ja keisririigi edasine laienemine kuni Saali Konradi valitsemiseni
 
Brandenburg-Preisimaa. Oranž: Brandenburgi kuurvürstkond; punane: Johann Sigismundi ajal; roheline/kollane: Friedrich Wilhelm I ajal.
 
Pühade Peetruse ja Pauluse toomkirik Brandenburgis, 19. sajand

Brandenburgi piiskopkonna asutamishartat dateeritakse 1. oktoobriga 948, kuigi tegelik asutamisaeg on ajaloolaste seas jäänud vaidlusaluseks. Keskaegne kroonik Thietmar Merseburgist mainib aastat 938; piiskopkond võidi luua ka seoses tohutu Marca Geronise jaotamise ja Põhjamargi tekkimisega pärast markkrahv Gero surma aastal 965. Asutamisega suunas Saksa kuningas Otto (Saksa-Rooma keiser aastast 962) polaabi slaavlaste (vendide) ristiusustamist ja nende territooriumi liidendamist Ida-Frangi riigiga.

Saksa ja Saksa-Rooma riigis muuda

Brandenburg oli algselt Mainzi peapiiskopkonna abipiiskopkond, kuid aastal 968 läks see Magdeburgi peapiiskoppide haldusalasse. Suur slaavlaste ülestõus aastal 983 tegelikult hävitas selle, kui mässavad luužitside hõimud vallutasid Brandenburgi ja naabruses Havelbergi piiskopkonna. Brandenburgi piiskoppe nimetati jätkuvalt, kuid nad olid vaid nimelised, resideerides Magdeburgis või tegutsedes abipiiskoppidena keisririigi lääneterritooriumitel. Alles lõpliku vendide alistamisega 12. sajandil markkrahv Albrecht Karu poolt taastas sakslaste ittaasumine (Ostsiedlung) piirkonna piiskopkonna.

Brandenburgi piiskop Wigger (ametis aastatel 1138–60), Xanteni Norberti pooldaja, oli esimene premonstratenside ordu piiskoppide reas, milline valis piiskopitoolile istujaid aastani 1447; sellel aastal andis paavst Nicolaus V bulla ametissenimetamise õigusega Brandenburgi kuurvürstile, kellega piiskopid olid lähedastes feodaalsuhetes. Piiskop Wigger rajas ka premonstratenside kloostri Leitzkaus (täna Gommerni osa Saksi-Anhaltis). Arvatavasti hevellide vürsti Pribislaw-Heinrichi palvel rajas ta veel ühe kloostri slaavlaste asunduses Parduin, tänapäeva Brandenburg an der Havelis, millest sai taastunud Brandenburgi toomkapiitli tuumik. Liidendamine premonstratenside orduga kinnitati paavst Clemens III poolt aastal 1188.

 
Ziesari loss, nüüd muuseum, kus näidatakse ka Brandenburgi vürstliku piiskopkonna ajalugu

Vahetult keisrile alluvate valitsejatena valitsesid nad siiski hajutatud territooriumi, mis oli jaotatud neljaks foogtkonnaks (saksa: Ämter): Brandenburg/Havel, Ketzin/Havel, Teltow ja Ziesar. Vürstlikud piiskopid resideerisid 14. sajandi algusest alates oma Ziesari kindluses Magdeburgi teel. Viimane tegelik piiskop oli Matthias von Jagow (suri aastal 1544), kes asus Reformatsiooni poolele, abiellus ja abistas igal moel Hohenzollernist kuurvürsti Joachim II ettevõtmisi.

Brandenburg-Preisimaa riigis muuda

Oli veel kaks nimelist piiskoppi, kuid nendest eelviimase, aastal 1560 ametisse nimetatud Brandenburgi kuurvürsti Johann Georgi avaldusel võeti ette piiskopkonna sekulariseerimine, mis viidi lõpule aastal 1571, vaatamata õiguslikule menetlusele taaskinnitada vahetult keisrile alluv vürstlik piiskopkond keisririigis ja nii ka säilitada piiskopkond, mis venis 17. sajandisse.

  Pikemalt artiklis Brandenburg-Preisimaa

Brandenburgi piiskopid muuda

  • 949–968: Dietmar
  • 968–980: Dodilo
  • 980–1004: Volkmar I
  • 992–1018: Wigo
  • 1022–1032: Luizo
  • 1032–1048: Rudolf
  • 1048–1051: Dankwart
  • 1068–1080: Dietrich I
  • 1080–1092: Volkmar II
  • 1100–1122: Hartbert
  • 1124–1137: Ludolf
  • 1137–1138: Lambert

Vürstlikud piiskopid muuda

Luterlikud piiskopid muuda

Sekulariseeriti ja liideti Brandenburgiga.

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Brandenburgi_piiskopkond&oldid=5865642"