Beetlipähkel
Beetlipähkel on beetli-areekapalmi (Areca catechu) vili. Bioloogilises mõttes pole see pähkel, vaid luuvili.
Värskelt on beetlipähklid rohelised ja nii pehmed, et neid saab kergesti lõigata tavalise noaga. Küps pähkel muutub algul kollaseks ja siis oranžiks. Pärast kuivamist on see peaaegu kivikõva, siis saab seda lõigata üksnes spetsiaalse kääridetaolise vahendiga.
Beetlipähklit kasutatakse Lõuna- ja Kagu-Aasias Pakistanist ja Maldiividest Taiwani ja Indoneesiani, samuti sealt ida pool Paapua Uus-Guineas ja Saalomoni Saartel. Kasutusotstarve võib riikide lõikes erineda.
Kohati tarvitatakse pähklipulbrit hammaste puhastamise vahendina. Kui mitu lusikatäit sisse võtta, saab lahti parasiitidest.
Armuamuletina, millega naised ja prostituudid mehi nõiuvad, kasutatakse Indias kokkurullitud beetlilehte, mille sees on beetlipähkel, lisaks hašiš ja oopium.
Hinnanguliselt närib beetlipähkleid 200–450 miljonit inimest. See on tubaka, alkoholi ja kohvi järel leviku poolest neljas psühhoaktiivne aine.[1]
Beetlipähkleid on näritud juba tuhandeid aastaid. Komme näib pärinevat Kagu-Aasiast. Taist Sprit Cave'ist on leitud vähemalt 7000 aasta vanuseid pähklijäänuseid. Beetlipähkleid on arstirohuna ja lõõgastumiseks kasutatud iidsetest aegadest peale, algselt kasutasid pähkleid šamaanid.[1]
Beetlipähklid olid eriti tähtsad India kõrgemates kastides. Indias kasutati beetlipähkleid koos maitseainetega, sest sealkandis on tähtsad erinevad maitsed ja esteetiline nauding. Pähklite töötlemiseks vajalikud uhmrid, nõud, süljekausid ja lõikamisvahendid olid tähtsad esemed, eriliste nikerdustega kaunistatud või ainult selleks otstarbeks valmistatud.[1]
Beetlipähkel mõjutab parasümpaatilist närvisüsteemi, kus ta stimuleerib muskariinatsetüülkoliini retseptoreid ja mõjutab kaudselt dopamiini. Samuti pärsib ta atsetüülkoliini estraasi, alandab norepinefriinitaset, ergutab süljeeritust, kopsu- ja soolenäärmeid ning aeglustab südamerütmi. Arekadeiin stimuleerib meelt nagu nikotiin. Vahel segatakse beetlipähkleid tubakaga.[1]
Rahvusvaheline Vähiuuringute Instituut tunnistas beetlipähkli 2003. aastal kartsinogeenseks ehk vähki tekitavaks aineks. Võrreldes inimestega, kes beetlipähklit ei tarvita, on tarvitajatel 8,4 korda suurem tõenäosus haigestuda suuvähki. Nendel, kes tarvitavad beetlit tubakaga segatult, on see tõenäosus 9,9 korda suurem.
Beetlipähklite närimisel moodustuvad nitrosoamiinid põhjustavad suu-, kurgu- ja söögitoruvähki. Suhu võivad tekkida haavandid. Hambad, suu ja huuled värvuvad punaseks, pikaajalistel kasutajatel isegi mustaks. Suureneb süljeeritus. Suured annused põhjustavad südamerütmi aeglustumist, värinat, krampe ja halvatust, ka peapööritust, iiveldust ja kõhulahtisust. Pähkli närimine süvendab astmat, sest kopsuteed ahenevad. Beetel võib põhjustada veresoonkonnahaigusi, suhkurtõbe ja südame rütmihäireid või süvendada juba olemasolevaid haigusi. Beetlipähklite kolinenergiline ergutav toime põhjustab sõltuvust.[1]
Araabia Ühendemiraatides on beetlipähklite ja selle lehtede omamine karistatav.
Mõnuainena muuda
Seemnetest valmistatakse näritavat beetlit (närimisel muutub arekoliin arekaidiiniks, mis ergutab kesknärvisüsteemi), mille tarvitajaid arvatakse olevat 450 miljonit.
Droogina muuda
Beetli-areekapalm on ravimtaim ning tema seemnete meditsiinilise nimetusena kasutatakse nimetusi "areekapähkel" ja "areekaseeme" (Arecae semen, semina Arecae).
Droogina kasutatakse areekapähkleid enamasti värskelt. Kuid tarvitamisel tuleb olla ettevaatlik, kuna droog on mürgine ja droogi pikemaajaline tarvitamine võib tekitada vähki.
Vastumürgina kasutatakse atropiini.[2]
Viited muuda
Välislingid muuda
- Rajeshwar N. Sharan,1, Ravi Mehrotra, Yashmin Choudhury, ja Kamlesh Asotra, Association of Betel Nut with Carcinogenesis: Revisit with a Clinical Perspective, PLoS One. 2012; 7(8): e42759., doi: 10.1371/journal.pone.0042759, PMCID: PMC3418282 (inglise keeles)