Weimari vabariik

Deutsches Reich Weimari Vabariik 1919–1933
Eelnev - järgnev
Saksa Keisririik ↔ Kolmas Reich
Asutamine	11. august 1919
Riigikeel	Saksa keel
Pealinn	Berliin
Riigivalitsemisvorm	Presidentaalne-parlamentaarne
Riigipresident - 1919 - 1925 - 1925 - 1934	Friedrich Ebert Paul von Hindenburg
Riigikantsler - 1919 - 1919 - 1920 - 1920 - 1920 - 1921 - 1921 - 1922 - 1922 - 1923 - 1923 - 1923 - 1925 - 1925 - 1926 - 1926 - 1928 - 1928 - 1930 - 1930 - 1932 - 1932 - 1932 - 1933	Philipp Scheidemann Gustav Bauer Hermann Müller Konstantin Fehrenbach Joseph Wirth Wilhelm Cuno Gustav Stresemann Wilhelm Marx Hans Luther Wilhelm Marx Hermann Müller Heinrich Brüning Franz von Papen Kurt von Schleicher
Pindala	468 787 km²
Rahvaarv 1925	62 411 000 elanikku
Rahvastiku tihedus 1925 1933	133 elanikku/km² 139 elanikku/km²
Riigihümn	Deutschlandlied
Riigipüha	11. august
Rahaühik	1 mark = 100 penni
Ajavöönd	Kesk-Euroopa aeg
Kaart

Weimari Vabariik oli Saksamaal riigi nimetus 1919 kuni 1933. Seda hakati kutsuma nii, kuna Weimari linnas võeti vastu uus Saksamaa konstitutsioon ja kuulutati välja vabariik. Tegemist oli esimese demokraatliku riigiga Saksamaa ajaloos, mille eluiga jäi aga lühikeseks ja 1933. aasta jaanuaris pärast Adolf Hitleri võimuletulekut see lagunes.

Ajaloost

Saksamaal algas revolutsioon 3. novembril 1918 sõjalaevastiku madruste ülestõusuga Kielis, kust ta levis kiiresti suurtesse linnadesse. Baieris kukutati monarhia ja kuulutati välja vabariik 7. novembril 1918. 9. novembril loobus troonist Wilhelm II. 11. november 1918 lõppes esimene maailmasõda ja Saksamaa oli sunnitud alla kirjutama Versailles Rahulepingule juunis 1919. Saksamaa kaotas suuri alasid Poolale, Prantsusmaale, Leedule. Reparatsioonikulud olid suured ja pärssisid majandust.

Novembrirevolutsiooni tagajärjel kokkuvarisenud senise poliitilise süsteemi asemele asuti uut looma. Keiser oli põgenenud ning riigivormi muutmine vajas vormistamist. Saksamaa Vabariigi Asutav Kogu valiti 1919. aasta jaanuaris. Kokku tuli see Weimari linnas, kuna Berliinis oli pärast Spartacusbundi ülestõusu ja üldstreike ikka veel rahutu. Aasta algul töötati välja ka põhiseadus, Saksamaast sai vabariik, kus kõrgeimaks seadusandlikuks organiks oli Riigipäev - Reichstag.

Riigikorrast

Põhiseaduse kohaselt oli Saksamaa presidentaalne vabariik, kus kõrgeimaks seadusandlikuks võimuorganiks oli Riigipäev (Reichstag). Riigipäev oli kahekojaline. Ülemkoja moodustas liidumaade esindajaist koosnev 68-liikmeline Riiginõukogu (Reichsrat). Alamkoja moodustas Riigipäev, mis valiti proportsionaalse valimissüsteemi alusel. Valimisõigus oli nii meestel kui naistel alates 20 eluaastast. Riigipäev arutas jooksvaid poliitilisi probleeme, võttis vastu seadusi, kinnitas riigieelarve, kinnitas ametisse valitsusjuhi – riigikantsleri – ning valitsuse liikmed. Valitsus, mis moodustati tavaliselt parlamendi enamuse poolt, mis oli Riigipäeva ees aruandekohustuslik.

Riiginõukogu oli kontrollorgan, mille ülesandeks oli Riigipäeva tegevuse kontrollimine ning liidumaade huvide kaitse. Tal oli Riigipäeva otsuste suhtes edasilükkava veto õigus.

Täidesaatva võimu eesotsas oli president, kes omas laialdasi võimuvolitusi. Esimeseks Weimari vabariigi presidendiks valiti sotsiaaldemokraat Friedrich Ebert.

Probleemidest

Weimari vabariigile oli tugev opositsioon nii paremalt kui vasakult.

Pahempoolse opositsiooni kandvaim jõud oli Saksamaa Kommunistlik Partei (KPD). See kujunes Sotsiaaldemokraatidest erimeesuste tõttu sõja suhtest eraldunud inimestest ning mille asutajad oli Karl Liebknecht ja Rosa Luxemburg, kes lasti 1919 15. jaanuaril Berliinis ülestõusu ajal maha.

Massiparteiks kujunes KPD 1920. aastal, mil temaga ühinesid sõltumatud sotsiaaldemokraadid. Saksamaa KPD poolt hääletas pidevalt 9 - 16 protsenti valijaist. Oktoobris 1923 üritasid kommunistid Hamburgis jõuga võimu haarata, mässu juhtis Ernst Thälmann.

Parempoolse opositsiooni tuntuim esindaja oli Natsionaalsotsialistlik Töölispartei (NSDAP). 1919. aastal oli Baieris palju pahempoolseid organisatsioone, Rahvuslik Töölispartei (NAP) tekkis jaanuaris 1919. Septembris sattus nende koosolekule Adolf Hitler, kes koopteeriti juhtkonna seitsmendaks liikmeks. 1921. aastal tõusis ta partei liidriks. 1923. aasta 8. oktoobril üritas Hitler Weimari vabariiki likvideerida. Kuivõrd riigipöörajate põhitegevus arenes "Bürgerbräukelleri" nimelises joomakohas, hakati üritust hiljem õlleputšiks nimetama. Vandenõulastel õnnestus kaasa tõmmata ka kindral Ernst Ludendorff, kuid ülejäänud sõjavägi jäi vabariigile truuks ning riigipöörajate seltskond lagunes esimesel kokkupõrkel politseiga. Järgnevad üheksa kuud veetis Hitler koos lähemate kaasvõitlejatega vanglas.

Weimari Vabariigi 1920ndate esimese poole sisepoliitika üheks tähtsamaks probleemiks kujunes suhtumine Versailles’i rahulepingusse. Sel pinnal eristatakse kaht põhisuunda:

1. Lepingu pooldajad, kes olid lojaalselt valmis täitma Versailles’i rahulepingu nõudeid - vasakpoolsed ja tsentrijõud (SSDP, SDP ja KDP ehk Weimari koalitsioon). Nemad olid moodustanud esimese valitsuse pärast Rahvuskogu kokkukutsumist ning kirjutasid alla Versailles’i rahulepingule.
2. Rahulepingu vastased olid peamiselt paremparteid (SRP, SRRP jt parempoolsed ning paremäärmuslikud parteid), kes nõudsid monarhia taastamist, revolutsiooni tulemuste revideerimist ja Versailles’i lepingu mittetäitmist. Seetõttu nimetati nende poliitikat “katastroofide poliitikaks”. Mitmed paremäärmuslikud rühmitused kasutasid võitlusmeetoditena ka terrorit. Nad tapsid näiteks välisminister Walther Rathenau, kes kirjutas alla Rapallo lepingutele ning Tsentrumi liidri Erzbergi, kes kirjutas alla Versailles’i rahulepingule.

1932. aasta suvel toimunud üldvalimiste tagajärjel said natsid Weimari vabariigi parlamendis suurima esindatuse, nende poolt hääletas siiski veidi üle 30 miljoni sakslase, mis oli enam kui kolmandik valijatest. Need inimesed andsid hääle erakonna poolt, kes nimetas end patriootlikuks erakonnaks, kes kinnitas, et "Saksamaa peab kuuluma vaid sakslastele", kes lubas lahendada nn juudiküsimuse ja majanduskriisis vaevlevas riigis "korra majja lüüa". Hitler püüdis end näidata kui "mõõdukat" valitsejat, keda ei huvita mitte vaid tema partei huvid, vaid kes eelkõige muretseb rahva kui terviku heaolu pärast: ta rääkis vaesuse käes vaevlevatest töölistest ja pensionäridest, sellest, kui palju on riigis nälgivaid lapsi jne. Tookordne kantsler Franz von Papen jõudis järeldusele, et Hitlerile võiks pakkuda kantsleri ametikohta, kuid seda tingimusel, et tema jääks asekantsleri kohale. Peale selle seati veel tingimuseks, et uue koalitsioonivalitsuse koosseisu kuuluvad peale Hitleri vaid kaks natsistliku partei esindajat – Göring ja Wilhelm von Frick. Franz von Papen veenis Weimari vabariigi presidenti, 84-aastast Paul von Hindenburgi selles, et ta teeks just Hitlerile ettepaneku uue valitsuse moodustamiseks.