Aafrika eksarhaat

Aafrika või (pealinna järgi) Kartaago eksarhaat oli Ida-Rooma keisririigi haldusüksuse nimi, hõlmates valdusi Vahemere lääneosas, mida valitses eksarh või asekuningas. See loodi keiser Mauriciuse poolt 580. aastate lõpus ja kestis kuni selle vallutamiseni moslemite poolt 7. sajandi lõpus.

Ajalugu

Taust

Loode-Aafrika koos Sardiinia, Korsika ja Baleaaridega vallutati Belisariose poolt idaroomlastele tagasi 533. aasta Vandaali sõjas ja kujundati Justinianus I poolt Pretoriaanide Aafrika prefektuuriks. Sellesse kuulusid provintsid Africa Proconsularis, Byzacena, Tripolitania, Numidia Cirtensis, Mauretania Caesariensis ja Mauretania Sitifensis ning selle keskus oli Kartaago. 560. aastatel õnnestus roomlastel tagasi vallutada osa Lõuna-Hispaaniast, sellest moodustati uus Spania provints. Pärast Justinianuse surma sattus keisririik kõigil rinnetel kasvavate rünnakute alla ja kaugemad provintsid jäeti sageli omapead, kui Konstantinoopol ei suutnud abi pakkuda.

Eksarhaadi loomine

Justinianus I vallutused paisutasid Ida-Rooma keisririigi vahendeid ja viisid eksarhaatide loomiseni.

Hilis-Rooma haldussüsteem, nagu selle rajas Diocletianus, sätestas selge vahe tsiviil- ja sõjaliste ametite vahel, peamiselt selleks, et vähendada mässuvõimalusi võimukate provintsikuberneride poolt. Justinianus I ajal oli protsess osaliselt pöördumas provintsides, mida loeti olevat eriti haavatavad või sisemistes rahutustes. Lõigates sellest pretsedendist kasu ja astudes ühe sammu edasi, asutas keiser Mauricius millalgi 585. ja 590. aasta vahel eksarhi ameti, milles oli ühendatud pretoriaanide prefekti kõrgem tsiviilvõim ja magister militum sõjaline võim, ning nautis märkimisväärset autonoomiat Konstantinoopolist. Loodi kaks eksarhaati, üks Itaalias, asukohaga Ravennas (seetõttu tuntud kui Ravenna eksarhaat), ja teine Aafrikas, asukohaga Kartaagos ja hõlmates kõik keiserlikud valdused Vahemere lääneosas. Esimene Aafrika eksarh oli patrikios Gennadios.

Provintside muudatuste seas lahutati Tripolitania Aafrikast ja liideti Egiptuse provintsiga, Mauretania Caesariensis ja Mauretania Sitifensis liideti uue "Mauretania Prima" provintsi moodustamiseks, samas Mauretania Tingitana, kahandatud Septumi (Ceuta) linnani, liideti Hispaania ranniku kindluste (Spania) ja Baleaaridega "Mauretania Secunda" moodustamiseks.

Läänegootide Hispania kuningriik oli samuti pidev oht. Aafrika eksarh oli asukohas Mauretania II, mis oli veidi rohkem kui väike eelpost Lõuna-Hispaanias. Konflikt jätkus kuni viimase Hispaania kindluse lõpliku vallutamiseni u. 624. aastal läänegootide poolt. Bütsantslased säilitasid vaid Septumi (Ceuta) kindluse üle Gibraltari.

Kartaago eksarhi Herakleiose ja tema nimekaimust poja Herakleiose eduka mässu ajal aastal 608 kogusid berberid suure laevastiku, mis viis Herakleiose Konstantinoopolisse. Usuliste ja poliitiliste ambitsioonide tõttu kuulutas eksarh Gregorios (kes oli keisri nõbu Niketase kaudu keiserliku perekonna veresugulane) ennast aastal 647 Konstantinoopolist sõltumatuks. Sel ajal iseloomustas eksarhaadi mõju ja võimu Gregoriose poolt samal aastal Sufetula lahingusse kogutud vägi, mida oli rohkem kui 100 000 berberi päritolu meest võitlemas Gregoriose eest.

Araablaste vallutused

 Pikemalt artiklis Araablaste vallutused

Esimesed moslemite sõjaretked algasid Egiptusest emiir Amr ibn al-Asi ja tema vennapoja Uqba ibn Nafi algatusel. Tunnetades roomlaste nõrkust, vallutasid nad Kürenaikas Barca, minnes edasi Tripolitaniasse, kus nad kohtasid vastupanu.

Monoteletismi ja monoenergismi puudutavatest teoloogilistest vaidlustest põhjustatud rahutuste tõttu taganes Gregoriose juhitud eksarhaat keisririigist avalikus mässus. Kartaago oli üle ujutatud põgenikega Egiptusest (eriti melkiidid), Palestiinast ja Süüriast, mis võimendasid usulisi pingeid ja tõstsid Gregorioses veelgi häiret lähenevast araablaste ohust.

Tundes, et vahetum oht tuli moslemite vägedest, kogus Gregorios oma liitlased kokku ja algatas moslemitega vastasseisu ning kaotas Sufetula lahingus, mis oli tegelikult eksarhaadi pealinn, kuna Gregorios oli kolinud sisemaale paremaks kaitseks roomlaste vastupealetungi eest merelt.

Seejärel muutus eksarhaat poolvasallriigiks, mille uus eksarh oli Gennadios. Riik püüdis säilitada maksualust staatust Konstantinoopoliga ning Damaskus kurnas eksarhaadi varusid ja tekitas rahutusi rahvastiku seas.

Vastupanu haripunkt oli eksarhaadi võit kuningas Kusaila berberi liitlaste abiga Uqba ibn Nafi vägede üle Vescera lahingus aastal 682. Võit sundis moslemiväed Egiptusesse taganema, andes eksarhaadile kümnendi kergendust. Korduv vastasseis nõudis oma osa eksarhaadi kahanevatest ja üha killustuvatest varudest.

Aastal 698 purustasid moslemite väejuht Hasan ibn al-Numan ja tema 40 000 meheline vägi roomlaste Kartaago. Paljud selle kaitsjad olid läänegoodid, kelle oli saatnud eksarhaati kaitsma nende kuningas, kes kartis samuti moslemite pealetungi. Paljud läänegoodid võitlesid surmani; järgnenud lahingus muudeti roomlaste Kartaago taas varemeteks, nagu seda tehti sajandeid varem roomlaste poolt.

Aafrika eksarhaadi mandriosa kaotus oli Bütsantsi riigile Vahemere lääneosas tohutu löök, kuna nii Kartaago kui ka Egiptus olid Konstantinoopoli peamised inimjõu ja teravilja allikad. See oli tohutu löök ka selle pärast, kuna see lõpetas jäädavalt roomlaste kohalolu Aafrikas.

Teadaolevad Aafrika eksarhid

Ametiaeg	Nimi	Märkused
591–598	Gennadios (I)	Viimane magister militum per Africam ja esimene eksarh, võit rooma-berberi Altava kuningriigi üle.
598 või 602–611	Herakleios
641(?)–647/48	Gregorios
647/48–665	Gennadios (II)
pärast 665	Eleutherios	Võibolla Kartaago eksarh. Araabia "al-At'riyūn" loetakse tavaliselt kui Eleutherios. Ta kukutas Gennadiose.
umbes 711	Julian (Ceuta krahv)	Septemi komandör. Mõne õpetlase arvates võibolla viimane Aafrika eksarh.