Epistemology

"Epistemology" on Duncan Pritchardi filosoofiline raamat. See ilmus 1. trükis Palgrave Macmillani väljaandel 2009. aastal pealkirjaga "Knowledge" ning 2016. aastal uue pealkirjaga. Raamat kuulub sarja "Palgrave Philosophy Today".

Kokkuvõte

1 Teadmise analüüsimine

Projekt

Epistemoloogia on tegelnud peamiselt teadmise, st propositsioonilise teadmise filosoofilise uurimisega, sealhulgas selle mõiste analüüsiga. Pritchard nimetab seda analüütiliseks projektiks ning keskendub raamatus sellele. See projekt tekitab küsimuse, kas teadmist üldse saab analüüsida ja mida tähendab teadmise analüüs. Lootusetu on püüda leida teadmise piisavaid ja tarvilikke tingimusi, mis vastavad täpselt sellele, kuidas sõna "teadmine" igapäevaelus kasutatakse, sest igapäevajutt pole piisavalt distsiplineeritud. Näiteks ei tasu arvesse võtta juttu väärade propositsioonide teadmisest, vaid loomulik on kuulutada sellised väited mitteliteraarseteks. Siiski on teoreetilisel analüüsil mõtet ainult juhul, kui see on ankurdunud igapäevatarvitusse, kuigi korrastab seda. Kangekaelseid keeleandmeid ei tohi seejuures ignoreerida, vaid need tuleb veenvalt olematuks seletada. Selline analüüs võtab arvesse sõna "teadmine" kasutamise paradigmaatilised juhtumid. Sellise tagasihoidliku projekti teostatavus on usutavam, sest vastunäiteid ei ole siis nii lihtne leida. Duncan eeldab siin, et teadmise analüüs on ideaaljuhul reduktiivne, st ei kasuta teadmise mõistet ennast. Võib osutuda, et see pole võimalik. Ka tsirkulaarne analüüs võib olla informatiivne (ja mittetsirkulaarne võib olla triviaalne), ja ka teadmise põhilisi tarvilikke tingimusi on hea teada. Mõned filosoofid on öelnud, et võib-olla tuleb võtta teadmine hoopis algmõisteks. Duncan püüab raamatus näidata, et ka tagasihoidlik analüütiline projekt võib viia usutavate ettepanekuteni. Siiski, kahtlane on asetada see projekt kogu epistemoloogia keskmesse, sest muidu jääb osa epistemoloogiast teenimatult kõrvale.

Teadmise klassikaline teooria

Tänapäevane diskussioon teadmise analüüsi üle sai suuresti alguse Edmund Gettieri artiklist "Kas õigustatud tõene uskumus on teadmine?". Ta väidab, et klassikaline kolmeosaline teadmiseteooria on vigane. Selle teooria järgi subjekt S teab, et p, siis ja ainult siis, kui 1) S usub, et p, 2) S-i uskumus, et p, on tõene ja 3) S-i uskumus, et p, on tõene. Intuitsioon kinnitab esimest tingimust. (Kui keegi ütleb: "Ma ei usu seda, ma tean seda," siis ta nähtavasti peab silmas, et ta ainult ei usu, vaid teab.) Intuitsioon kinnitab ka teist tingimust. (Kui räägitakse väära propositsiooni uskumisest, siis nähtavasti peetakse silmas selles väga kindel olemist.) Kui tõene uskumus kujuneb episteemiliselt täiesti ebasobival viisil, siis seda ei saa teadmiseks pidada. Oletame, et inimesele, kes usub kõike, mida talle räägitakse, öeldakse naljapärast, et kuu on juustust, ja kuu ongi tegelikult juustust, kuigi keegi seda ei tea. Siis tal teadmist ikkagi ei ole, sest tal lihtsalt vedas, et tema uskumus on tõene; mingist tema tunnetusvõimest see ei tule. Teises näites teeb teadlane hoolika teadusliku uurimise teel kindlaks, et kuu on juustust. Siis ta tõesti teab seda. Mis siin teisiti on? Teadmise klassikalise teooria järgi on vahe selles, et teadlase näites on teadlane õigustatud uskuma seda, mida ta usub, st ta saab esitada piisavad head põhjendid selle oma uskumuse kasuks, st selle kasuks, et pidada tema uskumust tõeseks. Tundub, et teadmine nõuab õigustust selles mõttes. See on lihtne ja intuitiivselt usutav teooria. See arvestab intuitsiooni, et teadmine ei ole ainult vedamise asi, (vedamisevastane intuitsioon) ja intuitsiooni, et teadmine sünnib tunnetusvõime abiga, (võimeintuitsioon). Neil intuitsioonidel on tänapäeva teadmisteooriale suur mõju. Head põhjendid tunduvad vedamise välistavat ning kinnitavat seda, et uskumus on tunnetusvõime tulemus.

Gettieri stiilis vastunäited

Gettier näitas, et klassikaline teooria sel kujul ei kõlba. Smith ja Jones taotlesid üht ametikohta. Smithil on hea põhjend uskuda nii seda, et Jones saab selle koha, (näiteks värbamiskogu esimees ütles talle seda) kui ka seda, et Jonesil on taskus kümme münti, (näiteks ta nägi, kuidas Jones need sinna pani). Järelikult on ta õigustatud uskuma ka nende propositsioonide konjunktsiooni. Smith teeb järelduse, et sellel, kes saab töökoha, on taskus kümme münti. Aga töökoha saab hoopis Smith. Tema uskumus, et sellel, kes saab töökoha, on taskus kümme münti, on ikkagi tõene, sest Smithil on tema enese teadmata taskus kümme münti. Tema uskumus on kindlasti õigustatud ning seega on õigustatud tõene uskumus, järelikult klassikalise teooria järgi teadmine. Aga me ei ütleks, et Smithil on teadmine, sest tal lihtsalt veab, et tema uskumus on tõene. Ja sellel, et tema uskumus on tõene, pole mingit pistmist põhjenditega, mis ta oma uskumuse kasuks toob. Üldisel kujul võtab Gettieri stiilis vastunäide uskumuse, mis on küll õigustatud, kuid oleks tavaliselt olnud väär, (järeldus väärast uskumusest on tavaliselt väär) ja lisab asjaolu, mis tagab, et see uskumus on ikkagi tõene, kuid viisil, mis pole seotud õigustusega, mis subjektil oma uskumusele on. Nii et kuigi subjektil on õigustatud tõene uskumus, on ta tõene ikkagi ainult tänu vedamisele.

Aga järeldamine väärast uskumusest pole olemuslik. Talumees Roddy näeb lähedal oleval põllul midagi, mis näeb välja nagu lammas. Tal kujuneb uskumus, et põllul on lammas. See uskumus on tõene, sest põllul ongi lammas. Aga Roddy ei näinud lammast, vaid lamba moodi koera, kes varjas tema eest lamba ära. Roddy uskumus, et põllul on lammas, on õigustatud ja tõene ning klassikalise teooria järgi see on teadmine. Ka Roddy kujundas oma uskumuse nii, et tavaliselt see oleks väär: tavaliselt ei kujundata koera nägemise põhjal tõest arvamust, et põllul on lammas. Selles väites puudub niisugune ilmne järeldamine nagu Smithi ja Jonesi näites.

Ka kolmandas näites figureerib tajuuskumus, kuid subjekt näebki kõnealust objekti. Barney sõidab autoga maanteel ja näeb aknast põllul küünisarnast objekti ning tal kujuneb uskumus, et põllul on küün. See ongi küün. Ent ta ei tea, et ta on parajasti kohas, kus pooled küünisarnased objektid on imitatsioonid. Kui ta oleks näinud mõnd võltsküüni, poleks ta vahet märganud. Juhtumisi nägi ta päris küüni. Kui Barney vaatas korralikult ja tal polnud alust kahtlustada, et ta on võltsküünide maakonnas, siis tema uskumus on tõene ja õigustatud. Klassikalise teooria järgi on see teadmine, ent see pole teadmine. Siit on näha, et Gettieri stiilis näidetele pole olemuslik ka see, et uskumust kujundades kuidagi eksitaks. Olemuslik on ainult see, et õigustatud tõene uskumus on tõene ainult tänu vedamisele.

Ilma väärade lemmadeta

Mis siis on õige teadmise teooria, mis väldib Gettieri stiilis vastunäiteid? See on Gettieri probleem.

Varajased vastused eeldasid, et klassikalisele teooriale tuleb lihtsalt üks tingimus lisada. Mõned näiteks keskendusid sellele, et Gettieri enda näidetes tehti järeldusi vääradest eeldustest, ning pakkusid lisatingimuseks, et uskumus ei põhine vääradel eeldustel ehk vääradel "lemmadel". Sellel lahendusel on kaks raskust. Esiteks, saab konstrueerida Gettieri stiilis näiteid, kus järeldamist ei paista üldse olevat. Siis tuleb pakkuda eelduse mõiste, mis hõlmaks ka Roddy ja Barney juhtumi. Teiseks, uskumuste kujundamisel me toetume üldiselt väga paljudele eeldustele, nii et tundub väga tõenäoline, et mõni neist on väär. Nii et see teooria esitab teadmisele liiga ranged nõudmised. Teadmine lubab mõningaid väärasid eeldusi, kui need on võrdlemisi vähetähtsad. Need kaks raskust on omavahel seotud, sest iga samm ühe lahendamise suunas teeb teise raskemaks. Esimene raskus suunab eelduse mõistet laiendama, teine aga kitsendama. Seni pole kellelgi õnnestunud nende raskuste vahelt läbi loovida.

Välised ja sisemised episteemilised tingimused

"Ilma väärade lemmadeta" vastus eeldab, et klassikaline teooria on põhiliselt õige, seda tuleb ainult peenemaks teha. Vastused, mille järgi tuleb lisada veel mõni tingimus, on sellist konservatiivset laadi. Aga võib-olla on tarvis midagi enamat.

Episteemiline tingimus on tingimus, mis tuleb (võib-olla koos teiste episteemiliste tingimustega) tõesele uskumusele lisada, et saada teadmine. Klassikalises teoorias on üks episteemiline tingimus, nimelt õigustuse tingimus. Episteemiline tingimus on sisemine, kui asjaolud, mis määravad, et subjekt rahuldab seda tingimust, on talle ligipääsetavad pelga refleksiooni (introspektsiooni ja aprioorsete arutluste) teel, ilma täiendava empiirilise uurimiseta. Õigustus klassikalises teoorias on sisemine episteemiline tingimus: et on nõutud, et põhjendeid peab oskama tuua, siis peaks olema lihtne neile pelga refleksiooniga ligi pääseda. Väline episteemiline tingimus on episteemiline tingimus, mis ei ole sisemine episteemiline tingimus. "Ilma väärade lemmadeta" vastus, nagu kõik konservatiivsed vastused, esitavad ühe sisemise episteemilise tingimuse (õigustus) ja ühe välise episteemilise tingimuse (ilma väärade lemmadeta).

Gettieri stiilis juhtumid nõuavad, et me lisaksime oma teadmisteooriale vähemalt ühe välise episteemilise tingimuse. Asi on selles, et ükskõik kui hea õigustus propositsiooni uskumisele kellelgi on, võib propositsioon ikkagi väär olla. Sellepärast piisab klassikalise teooria vastu sellest, kui võtta juhtum, kus subjekti õigustatud uskumus kujuneb nii, et see oleks tavaliselt väär, ning teha see uskumus siis ikkagi tõeseks, kuigi viisil, mis pole õigustusega seotud. See, mis käib klassikalise õigustuse tingimuse kohta, käib mis tahes sisemise episteemilise tingimuse kohta.

Gettieri probleemi vahetu moraal tundub olevat see, et teadmisteooria, millel on ainult sisemised episteemilised tingimused, on lootusetu. Siis võib küsida, kas üldse tasub sisemisi episteemilisi tingimusi sisse võtta.

Epistemoloogilise eksternalismi ja internalismi eristus

Internalistlik teadmisteooria sisaldab vähemalt ühte sisemist epistemoloogilist tingimust (tavaliselt klassikalist õigustuse tingimust), eksternalistlik teadmisteooria mitte. Klassikaline teooria on väga tugev internalistlik teooria, sest selle ainus episteemiline tingimus on sisemine. Paistab, et Gettieri probleem näitab, et tugev internalistlik teooria ei tööta, ent internalism üldse ei tööta.

Võib siiski olla ahvatlev võtta omaks eksternalism. Üks näide on protsessireliabilism. Selle järgi on teadmine tõene uskumus, mis on saadud usaldatava protsessi tulemusena, kusjuures usaldatav protsess on protsess, mis kaldub andma tõeseid uskumusi. Ent protsessireliabilism sellisel kujul ei tule Gettieri stiilis näidetega toime, sest nii Smithi ja Jonesi kui ka Roddy ja Barney juhtumil kujundatakse uskumused usaldataval viisil. Miks siis eksternalism ligitõmbav on? Esiteks, on teadmise juhtumeid, mida internalism hästi ei kata. Chuckil on väga usaldatav võime teha vahet kana- ja kuketibudel, ta on selle omandanud tibude seas üles kasvades. Ta ei tea, kuidas ta seda teeb, ta arvab, et nägemise ja kuulmise abil, aga ta pole kindel, ja ta pole ka kontrollinud, kas tema võime on usaldatav, vaid lihtsalt usaldab seda. Internalistide järgi tal teadmist ei ole, aga tema tõesed uskumused ei ole vastuolus ei võimeintuitsiooniga ega vedamisevastase intuitsiooniga, nii et on sundivad alused eeldada, et tegu on uskumustega. kasuks. Internalistid väidavad vastu, et eksternalism lubab õigustamatult teadmist, millel puuduvad toetavad refleksiooniga ligipääsetavad alused. Neid, kellele eksternalism juba ei sümpatiseeri, Chucki näide vaevalt veenab. Kas eksternalismis on veel midagi külgetõmbavat? Internalismile võib ette heita teadmise üleintellektualiseerimist. Sageli omistatakse ju teadmist subjektidele, kes ei oska oma uskumustele häid põhjendeid tuua, näiteks väikestele lastele ja isegi kõrgematele (või ka mitte) imetajatele. Internalist võib muidugi väita, et tegemist pole teadmisega, vaid "prototeadmisega".

2 Vedamisevastane epistemoloogia

Vedamisevastane epistemoloogia ja Gettieri probleem

Üks loomulik mõte on see, et Gettieri stiilis juhtumite vältimisele keskendumise asemel tuleks püüda sõnastada vedamisevastane episteemiline tingimus. Sel juhul oleks Gettieri probleem (ja teised juhtumid, kus vedamisevastane intuitsioon mängus on) automaatselt lahendatud. Pritchard nimetab teadmisteooriat, mille üks eksplitsiitselt keskne koostisosa on vedamisevastane episteemiline tingimus, vedamisevastaseks epistemoloogiaks.

Jõuline vedamisevastane teooria leiab, et kui vedamisevastane tingimus on sõnastatud, on epistemoloogi töö lõpule jõudnud. Et meil on teadmise kohta peale vedamisevastase intuitsiooni ka teisi intuitsioone, sealhulgas võimeintuitsioon, siis selle vaate järgi need on taandatavad vedamisevastasele intuitsioonile. Võidake näiteks leida, et me hoolimegi sellest, et teadmise puhul oleks tegu subjekti tunnetusvõime saadusega, sellepärast, et me hoolime sellest, et välistada uskumustest teadmist õõnestav episteemiline vedamine, ning uskumused, mis kujundatakse tunnetusvõimete abil, kalduvad olema tõesed mitte vedamise tõttu.

Tagasihoidlik vedamisvastane epistemoloogia leiab, et vedamisvastasest episteemilisest tingimusest üksinda ei piisa, et teha tõest uskumust teadmiseks.

Vedamisvastane tingimus on igal juhul väline episteemiline tingimus. Jõuline vedamisvastane epistemoloogia peab seetõttu olema eksternalistlik. See, kas tagasihoidlik vedamisvastane epistemoloogia on eksternalism, sõltub sellest, millised tingimused ta vedamisvastasele tingimusele lisab.

Vedamisvastase tingimuse sõnastamine I: tundlikkus

Vedamisvastase tingimuse sõnastamiseks on kirjanduses kaks põhilist ettepanekut. Esimene apelleerib tundlikkuse printsiibile, mis on üldjoontes järgmine: kui S teab, et p, siis S-i tõene uskumus, et p, on niisugune, et kui p oleks olnud väär, siis S poleks uskunud, et p. Põhiidee on see, et uskumus peab olema faktitundlik.

Roddy uskumus ei ole faktitundlik; kui ta oleks aga tõesti lammast näinud, oleks tema uskumus olnud faktitundlik. Tundlikkuse printsiip seletab ka palju teisi juhtumeid. Aga kui printsiip pole täpsemalt sõnastatud, siis ei saa seda keerulisematel juhtudel rakendada. Selle pooldajad ongi täpsema sõnastuse andnud.

Interluudium: võimalikud maailmad

Oleme tegelikus maailmas. See on see, kuidas asjad on. Aga asjad võiksid ka teisiti olla. Võib kujutleda võimalikku maailma, kus kõik on sama nagu tegelikus maailmas, aga üks asjaolu on teisiti. See võimalik maailm on tegeliku maailmaga väga sarnane, sest tegeliku maailma muutmiseks selleks pole palju tarvis. Mõned võimalikud maailmad on tegelikust väga erinevad, näiteks selline, kus füüsika alusseadused on teistsugused. Nii et võimalikke maailmu saab selle järgi "järjestada", kui erinevad need tegelikust maailmast on.

Võimalikud maailmad on eriti kasulikud kontrafaktuaalide vaatlemisel. Võtame näiteks väite, et kui Saksamaa oleks võitnud Stalingradi lahingu, oleks ta võitnud teise maailmasõja. Kujutame ette, et me läheme tagasi Stalingradi lahingu eelsesse aega ning muudame kõike, mida on tarvis muuta, et tagada, et Saksamaa võidaks Stalingradi lahingu, kuid mitte midagi muud. Saame kõige lähema võimaliku maailma, milles Saksamaa võidab Stalingradi lahingu. Nüüd vaatame, mis seal juhtub. Kui seal Saksamaa võidab sõja, on kontrafaktuaal tõene, kui mitte, siis väär.

Võimalikkude maailmade kontseptsioonil on mittetriviaalseid raskusi. Näiteks pole selge, mis on võimalike maailmade kohta käivate väidete tõetagajad, sest võimalikke maailmu ei ole reaalselt olemas. Kahtluse all on ka väidete objektiivsus, sest sarnasuse mõiste on väga ebamäärane, nii et tõeväärtused ei ole üheselt määratud. Pritchard peab selle mõiste kasutamist siin siiski õigustatuks, sest sageli tuleb ühes filosoofia valdkonnas lahendamata küsimuste vastuseid pidada antuteks (näiteks eetikas eeldatakse sageli vaba tahet, mis on metafüüsikas lahendamata küsimus). Isegi kui peaks selguma, et võimalike maailmade jutt ei pea vett, tuleks vastav epistemoloogiline lähenemine lihtsalt teise raamistikku üle kanda.

Tagasi tundlikkuse juurde

Tundlikkuse printsiip on modaalne, st kasutab implitsiitselt modaalseid mõisteid, ja seda saab võimalike maailmade raamistiku abil täpsustada. Meid huvitab võimalik maailm, kus kõik on sama, välja arvatud see, mis peaks olema teisiti, et p oleks väär, s.o kõige lähem võimalik maailm, kus p on väär. Meil tuleb küsida, mida teeb meie subjekt tolles maailmas. Kui ta endiselt usub, et p, siis tema uskumus on mittetundlik; kui ta enam ei usu, siis tema uskumus on tundlik. Tegelikus maailmas Roddy usub, et põllul on lammas (p), ja põllul ongi lammas (p on tõene). Lähim võimalik maailm, kus p ei ole tõene, on see, kus kõik muu on sama, aga põllul ei ole lammast. Seal ta usub endiselt, et põllul on lammas. Kui Roddy oleks oma uskumuse kujundanud tõesti lammast nähes, siis lähimas võimalikus maailmas, kus p on väär, poleks lammast olnud ja Roddy poleks niisugust uskumust kujundanud, nii et tema uskumus oleks olnud tundlik.

Tundlikkus ja loteriiprobleem

Tundlikkuse printsiip saab jagu ka mõnedest teistest epistemoloogia probleemidest. Ka loteriiprobleem apelleerib vedamisevastasele intuitsioonile. Lottie ostab loteriipileti, mille võiduvõimalus on väga väike. Lottiel ongi võiduta pilet, aga ta ei tea loosimise tulemusi. Uskumuse põhjal, et võiduvõimalus on nii väike, kujundab ta uskumuse, et ta ei võitnud, ja rebib pileti tükkideks, kontrollimata tulemusi. Meil on väga tugev intuitsioon, et Lottie käitumine on irratsionaalne, sest ta ei tea, et tema pilet ei võitnud? Miks? Tõenäosus, et tema uskumus on tõene, on ju väga suur. Pealegi on väära uskumust kujundada tõenäoliselt tõenäolisem ajalehest vaadates (näiteks trükivea tõttu). Miks siis ajalehest vaadates saadakse teada, et ollakse kaotanud, tõenäosusi arvestades aga mitte, kuigi esimese puhul on palju suurem võimalus eksida? See ongi loteriiprobleem. Paistab et loteriiprobleem illustreerib seda, et teadmine ei olene otseselt tõendipõhisest tõenäosusest uskumuse kasuks. Tundlikkuse printsiibi pooldajatel on lihtne vastus, miks Lottie ei tea. Tema uskumus on mittetundlik. Lähimas võimalikus maailmas, kus ta võitis ja kõik muu on sama, usub ta ikka, et ta kaotas. Kui ta aga vaatab ajalehte, kujuneb tal tundlik uskumus. Lähimas võimalikus maailmas, kus tema uskumus ei ole tõene, ta usub, et ta võitis.

Meetodid

On tarvis rohkem konkreetsust selles, millised võimalikud maailmad on tundlikkuse printsiibi puhul olulised. Vanaema oskab väga hästi öelda, kas tema lapselaps on terve, kui ta hoolega vaatab. Lapselaps tuleb talle külla, vanaema vaatab teda, näeb, et ta on terve, ja kujundab vastava uskumuse. Aga kui lapselaps poleks terve olnud, oleksid vanemad teda vanaemast eemal hoidnud, öeldes vanaemale, et ta on terve, ja vanaema oleks seda uskuma jäänud. Intuitsioon ütleb, et vanaema teab, et lapselaps on terve. Aga lähimas võimalikus maailmas, kus lapselaps ei ole terve, usub vanaema, et ta on terve, nii et tema uskumus ei ole tundlik. Nii et tundub, et tundlikkuse printsiip annab siin vale tulemuse.

Tundub, et selles näites ei ole võimalik maailm, milles vanaema kujundab oma uskumuse lapselapse vanemate tunnistuse järgi, õige võimalik maailm, mill järgi hinnata tema võimet otsustada vaatamise põhjal, kas lapselaps on terve. Asi on selles, et me hindame lapselapse vaatamise põhjal kujunenud uskumuse tundlikkust selle järgi, mida ta usub võimalikus maailmas, kus ta kujundab oma uskumuse hoopis teisel meetodil. Miks peaks see, et see teine meetod ei ole usaldatav, tähendama, et meetod, mida vanaema tegelikult kasutab, ei vii teadmisele?

Tundub, et tundlikkuse printsiipi tuleb suhtestada uskumuse kujundamise meetodiga, mida tegelikult kasutatakse. Tuleb vaadata kõige lähemat võimalikku maailma, milles kõnealune propositsioon on väär ja subjekt hakkab seda propositsiooni uskuma samal uskumuse kujundamise meetodil nagu tegelikus maailmas. Sel juhul annab tundlikkuse printsiip vanaema juhtumil õige tulemuse.

Meetodi all on siin mõeldud mis tahes tunnetusprotsessi, mis viib uskumuseni, ükskõik kas seda rakendatakse eneseteadlikult.

Vedamisevastase tingimuse sõnastamine II: turvalisus

Tundlikkuse printsiibiga on siiski raskusi. Tundub, et see eitab teadmist mõnedel juhtudel, kus intuitsiooni järgi teadmine on olemas. Ernie elab tornmajas, kus prügi visatakse prügišahti. Ernie teab, et maja hooldatakse hästi, ja sellepärast ta usub prügi šahti visates, et varsti on see esimesel korrusel. Intuitsioon ütleb, et Ernie teab, et prügi on esimesel korrusel. Aga tema uskumus on mittetundlik, sest lähimas võimalikus maailmas, kus tema uskumus on väär (prügi jääb šahti pidama), usuks ta ikka, et prügi on esimesel korrusel; ta polegi näinud, kuidas prügi esimesele korrusele jõuab. Sama lugu on paljudel teistel juhtudel, sealhulgas enam-vähem kõigil induktiivse teadmise juhtudel. Ernie juhtumil on tähtis ainult see, et kuigi Erniel on uskumiseks väga head alused, ei ole ta tegelikult prügi esimesel korrusel näinud ning teab sellest ainult induktiivselt. Ent intuitsiooni järgi meil on palju niisugust induktiivset teadmist, ja ometi, kui tundlikkuse printsiip on teadmise tingimus, siis seda laadi teadmine on haruldane, kui mitte võimatu.

Niisuguste juhtumite tõttu on mõned kommentaatorid väitnud, et tundlikkuse printsiip tuleks asendada turvalisuse printsiibiga: kui S teab, et p, siis S-i tõene uskumus, et p, on niisugune, et S-i uskumus ei oleks võinud kergesti väär olla. See printsiip nõuab, et uskumus ei oleks tõene mitte ainult tegelikus maailmas, vaid ka kõigis (või vähemalt peaaegu kõigis) lähedastes maailmades, milles S endiselt usub, et p. Ka see printsiip tuleb suhtestada uskumuse moodustamise meetodiga, mida subjekt tegelikult kasutab. See printsiip saab Gettieri stiilis juhtumitega hakkama. Näiteks kuigi Roddy uskumus on tegelikus maailmas tõene, on palju lähedasi võimalikke maailmu, kus ta moodustab väära uskumuse, nimelt need, kus lammast ei ole, aga lambakujuline objekt on. Üldiselt on turvalisuse printsiip Gettieri stiilis juhtumitel sama tõhus nagu tundlikkuse printsiip. Turvalisuse printsiip tuleb Ernie juhtumiga hästi toime: Ernie uskumus on turvaline, sest kui maja hooldatakse hästi, siis pole lähedast võimalikku maailma, kus prügi ummistab. Sama lugu on induktiivse teadmisega üldisemalt. Turvalisuse printsiip võib toime tulla ka loteriiprobleemiga, kuigi see on vaieldavam. Loteriivõidud leiavad aset lähedastes võimalikes maailmades. Sellepärast on lähedasi võimalikke maailmu, kus Lottie usub, et ta ei võitnud, samal (tõenäosuse arvestamise) meetodil, ja kujundab ometi väära uskumuse.

Siin on siiski üks raskus. Kas tõene uskumus peab jääma tõeseks kõigis või peaaegu kõigis lähedastes võimalikes maailmades? Tundub, et loteriiprobleemi puhul läheb tarvis kõiki lähedasi maailmu, kuid see jälle ei tööta mõnel teisel juhtumil. Asi on selles, et Lottie juhtumil on väga vähe võimalikke maailmu, kus Lottie kujundab kõnealuse protsessi tulemusena väära uskumuse. Seetõttu annaks nõrk tõlgendus tulemuseks, et Lottie ikkagi teab, kuigi intuitsiooni järgi ta ei tea. Tugev tõlgendus aga ütleks, et mõned subjektid, kes intuitsiooni järgi teavad, ikkagi ei tea. Näiteks Ernie juhtumil mõne lähedased maailmad ikka on, kus ta moodustab väära uskumuse. Nii on meil dilemma, kumba moodi turvalisuse printsiipi tõlgendada: kummalgi juhul jäädakse mõne juhtumiga jätta.

Turvalisuse printsiibi pooldajatel on väljapääse. Esiteks, võib kaitsta tugevat tõlgendust. Ernie juhtumil pole ilmne, et ikkagi on lähedasi maailmu, kus ta kujundab samal alusel nagu tegelikus maailmas väära uskumuse, et prügi on esimesel korrusel. Oletame, et on lähedasi maailmu, kus prügi ei jõua esimesele korrusele. Võib-olla on prügišahtil mingi viga, mille tõttu see võib kergesti ummistuda. Aga sel juhul pole ka intuitsiooni järgi Erniel teadmist. Nii et tugeva tõlgenduse pooldaja võib väita, et kui on lähedasi maailmu, kus subjekt kujundab väära uskumuse samal alusel nagu tegelikus maailmas, siis see lihtsalt tähendab, et subjektil pole teadmist.

Pritchard peab seda pareeringut kaitstavaks, kuid peab paremaks teist ettepanekut.

Vedamisevastane metodoloogia uuesti vaatluse all

Vedamisevastast epistemoloogiat võib motiveerida ka analüüsides eksplitsiitselt vedamist ennast ning lisada teooria selle kohta, millises konkreetses mõttes heas usus teadmine välistab vedamise. Idee järgi võib nii ehk valgust heita teaduse loomusele. Selline lähenemine erineb ettepanekutest, mis lihtsalt kaitsevad turvalisuse või tundlikkuse printsiipi ning võtavad tavaliselt vedamise algmõisteks ega analüüsi seda. Võib-olla vedamise parem mõistmine toob selgust, kuidas tuleks vedamisevastast epistemoloogiat mõista.

Vedamisest on filosoofid vähe kirjutanud. Modaalne vedamiseteooria väidab, et õnnelik juhus on sündmus, mis leiab aset tegelikus maailmas, kuid ei leia aset suures lähedaste maailmade klassis. Selline on näiteks loteriivõit. Sellel teoorial on hulk nüansse. Üks on see, et tuleb piirduda nende võimalike maailmadega, kus sündmuse algtingimused on samad mis tegelikus maailmas. Näiteks loteriivõidu puhul ei lähe arvesse need maailmad, kus loteriipiletit ei ostetud. Teine nüanss on see, et vedamisel on astmed, mis sõltuvad sellest, kui lähedal see võimalik maailm on, milles kõnealune sündmus aset ei leia. Kui snaiprikuul möödub minust mõne millimeetri kauguselt, siis mul veab rohkem kui juhul, kui see möödub meetri kauguselt. Seda saab analüüsis arvesse võtta.

Mis laadi vedamisevastast epistemoloogiat modaalne vedamiseteooria soosib? Paistab, et sellist, kus on turvalisuse printsiip.

See, et modaalne vedamiseteooria tegeleb ainult nende lähedaste maailmadega, kus olulised algtingimused on samad, on kooskõlas sellega, kuidas tundlikkuse ja turvalisuse printsiipi tuleb suhtestada meetodiga.

See, kuidas modaalne vedamiseteooria saab seletada, kuidas ühed õnnelikud juhused on õnnelikumad kui teised, pakub teise väljapääsu turvalisuse printsiibiga seotud dilemmast. Kui tuleb hinnata, kas on tegu õnneliku juhusega, siis tegelikule maailmale lähedasematel maailmadel on suurem kaal. Kuigi Ernie ja Lottie juhtumil on nendel lähedastel maailmadel, milles subjekt kujundab väära uskumuse, umbes ühesugune osakaal, ei näita see veel, et mõlemad uskumused on sama turvalised. Turvalisuse printsiibi pooldaja võib väita, väär uskumus väga lähedases maailmas peaks kaaluma rohkem kui väär uskumus kaugema maailmas. Et Lottie juhtumil on väär uskumus väga lähedastes maailmades, palju lähedasemates kui Ernie juhtumil, võib see seletada, miks Lottie ei tea, aga Ernie teab. Siin võib rääkida riskist. Väära uskumuse risk on loterii juhtumil palju suurem, sest see on modaalselt lähemal, ja see mõjutab seda, kas me oleme valmis omistama teadmist. Meil on episteemilise riski kontiinum, kus skaala teatud kohas lõpeb kalduvus teadmist mitte omistada ja hakatakse teadmist omistama. Turvalisuse printsiipi tuleb mõista nii, et see võtab seda episteemilise riski kontiinumit arvese.

Jõuline vedamisevastane epistemoloogia

Kas saaks teadmist analüüsida nii, et see on vedamiseta (turvaline) tõene uskumus? See oleks üks jõuline vedamisevastane epistemoloogia ja üks eksternalistlik epistemoloogia. Internalistid seda ei toetaks, kuid nemadki peaksid möönma selle teatud külgetõmbavust. Ta peegeldab vedamisevastast intuitsiooni. Juhtumid, mida ta seletab, on kooskõlas võimeintuitsiooniga, sellepärast võib olla usutav, et ta rahuldab ka võimeintuitsiooni. Nii et on alust uskuda, et see on täiesti adekvaatne teadmisteooria. Pealegi on see väga elegantne. Siiski ilmnevad päris suured raskused.

Jõulise vedamisevastase epistemoloogia raskused I: paratamatud propositsioonid

Paratamatud propositsioonid on tõesed kõigis lähedastes võimalikes maailmades. Mathema arvutab kalkulaatori abil 12 × 13 ning kujundab tõese uskumuse, et 12 × 13 = 156. Mathema ei tea, et kalkulaator on rikkis ja annab juhusliku vastuse. Mathema kujundas tõese uskumuse puhtjuhuslikult. Tema uskumus on ka turvaline. Kuid teadmist tal ei ole. Kas see tähendab, et jõuline vedamisevastane epistemoloogia ei tööta igasuguse teadmise puhul? Ei. Üldine idee on ju see, et teadmine peab olema tõene uskumus, mis ei oleks võinud kergesti olla väär. On üks tähendus, milles uskumus oleks väga kergesti võinud väär olla, kuigi pole asjassepuutuvat lähedast võimalikku maailma, milles subjekt kujundab väära uskumuse samasse propositsioonisse. Intuitsioon ütleb, et Mathema uskumus oleks väga kergesti võinud väär olla. On ju lähedasi võimalikke maailmu, kus Mathema kujundab uskumuse samamoodi nagu tegelikus maailmas ja jõuab väära uskumuseni. Seda võib sõnastada nii, et turvalisuse printsiibi järgi ei pea turvaline olema mitte tegelik uskumus, vaid uskumus, milleni mingi protsessiga jõutakse. Nii võivad olla olulised võimalikud maailmad, kus see protsess viib teistsuguse uskumuseni kui tegelikus maailmas. Paistab, et see muudatus võimaldab paratamatute propositsioonidega toime tulla. Ning kuna see üldisem sõnastus on mõeldudki turvalisuse printsiibi põhiidee paremaks väljatoomiseks, siis ei ole see ka ad hoc vastus.

Üks raskus on see, et lisandub ebamäärasust selles, milliseid võimalikke maailmu tuleb arvesse võtta, et määrata, kas uskumus on turvaline.

On üks veel suurem raskus. Mathemi kasutab kalkulaatorit, et teada saada, kui palju on 12 × 13, ning jõuab tõese uskumuseni, et 12 × 13 = 156. Ta ei tea, et arvutil on kaks riket, mis teatud arvutuste korral, sealhulgas selle arvutuse korral, teineteist neutraliseerivad. Intuitsioon ütleb, et Mathemi ei jõua teadmiseni. Tema uskumus rahuldab tavalist (kitsast) turvalisuse printsiipi ja ka üldisemat (laia) turvalisuse printsiipi, seetõttu viimane asja ei paranda. Pole selge, kas vedamisevastane epistemoloogia suudab end selliste juhtumitega kohandada.

Jõulise vedamisevastase epistemoloogia raskused II: Tempi juhtum

Mathemi juhtum näitab, et subjektil võib olla uskumus paratamatusse propositsioonisse, mis rahuldab turvalisuse printsiipi, kuid uskumuse tõesus ei tule mitte niivõrd subjekti tunnetusvõimest kui keskkonna veidrusest. Nii et vähemalt paratamatute propositsioonide puhul ei võta jõuline vedamisevastane epistemoloogia arvesse võimeintuitsiooni. See raskus ei piirdu siiski paratamatute propositsioonidega. Kui see on nii, siis vedamisevastase intuitsiooni võtmine domineerivaks on vale, sest ei ole vedamisevastase tingimuse niisugust sõnastust, mis võtaks võimeintuitsiooni adekvaatselt arvesse.

Tempi töö on registreerida oma ruumi temperatuuri. Selleks ta vaatab seinal olevat termomeetrit. Juhtumisi ta jõuab alati tõese uskumuseni, kuigi termomeeter on rikkis ja kõigub juhuslikult teatud vahemikus. Temp ei tea, et toas on keegi, kes teeb nii, et iga kord, kui Temp termomeetrit vaatab, on toas temperatuur, mis vastab termomeetri näidule. Selge, et Tempil ei ole teadmist. Oletame, et too keegi väga tahab seda teha, mida ta teeb, ja tal ei ole takistusi. Siis Tempi uskumused on turvalised. Kui see, et need pole teadmised, ei tule sellest, et vedamisevastane intuitsioon ei ole rahuldatud, siis milles asi on? Sobitamise suund on vale. Me tahame teadmise puhul, et uskumused vastaksid uskumustele, aga siin uskumused vastavad faktidele. Tempi tõesed uskumused ei tule niivõrd tema tunnetustegevusest kui olukorrast, mis pole tema tunnetustegevusega üldse seotud. Seega uskumus rahuldab küll vedamisevastast intuitsiooni, kuid ei rahulda võimeintuitsiooni.

Lõpumärkused

Jõuline vedamisevastane epistemoloogia ei võta võimeintuitsiooni täielikult arvesse. Üks võimalus oleks väita, et jõuline vedamisevastane epistemoloogia võtab seda arvesse nii palju kui tarvis ning Tempi juhtumi sarnastel juhtumitel ongi tegu teadmisega. Võimeintuitsioon on siiski liiga tugeb, et see vastus ligitõmbav oleks.

Siis tuleb adekvaatset teadmiseteooriat mujalt otsida. Tuleb tõsiselt võtta teooriaid, mis teevad võimeintuitsiooni keskseks.

3 Voorusepistemoloogia

Protsessireliabilismi raskused

Protsessireliabilismi järgi on teadmine tõene uskumus, mis kaldub viima tõeste uskumusteni. Ta ei saa hakkama Gettieri stiilis juhtumitega, nii et ta ei saa sellisel kujul olla täiesti adekvaatne teadmiseteooria. Ta ei võta piisavalt arvesse vedamisevastast intuitsiooni. Tal on ka teisi raskusi. Eriti suur on see, et ta ei tundu arvestavat, kuidas teadmine vastab faktidele. Temp kujundab oma uskumused nii, et need kalduvad olema tõesed. Tema uskumuste kujundamise protsess tundub olevat usaldatav ja protsessireliabilimi järgi peaks ta jõudma teadmiseni. Ent Tempil ei ole teadmist, sest uskumuste ja faktide sobitamise suund on vale. Tempi uskumused ei rahulda võimeintuitsiooni. Protsessireliabism ei arvesta ka võimeintuitsiooni.

Protsessireliabilismilt voorusepistemoloogiale

On välja pakutud uus reliabilismi vorm voorusreliabilism, mis paistab vähemalt võimeintuitsiooni arvestavat. See on üks voorusepistemoloogia vorm. Nii nagu vooruseetikas keskendutakse moraalselt vooruslikule subjektile, kellel on moraalselt vooruslike iseloomujoonte õige segu ning keda tuleks seetõttu imetleda ja jäljendada, keskendub voorusepistemoloogia tunnetuslike joonte segule, mida on tarvis, et olla "hea" episteemiline subjekt. Sellistele teooriatele on ühine see, et need defineerivad teadmist subjekti usaldatavate tunnetusvõimete (võimete, näiteks meelte, ja intellektuaalsete vooruste) kaudu. Voorusreliabilism teeb lihtsalt protsessireliabilismi voorusepistemoloogia vaimus ümber. Tavaliselt sõnastatakse see nii: S teab, et p, siis ja ainult siis, kui S-i tõene uskumus, et p, tuleb usaldatavatest tunnetusvõimetest, mis moodustavad tema tunnetusliku iseloomu.

Temp on subjekt, kes kujundab oma uskumuse usaldataval moel, kuid kellel pole teadmist, sest selle usaldatavusel on vähe pistmist tema tunnetusvõimetega. Voorusreliabilism tuleb selliste juhtumitega toime: Tempi tõene uskumus ei tulene tema tunnetusvõimetest, vaid nendest sõltumatutest keskkonnateguritest.

Voorusreliabilism tuleb toime ka mõnede teiste protsessireliabilismi raskustega. Alvinil on ajukahjustus, mis põhjustab patsiendil tõese uskumuse, et tal on ajukahjustus. Alvinil on tõene uskumus, et tal on ajukahjustus. Meil on intuitsioon, et see ei ole teadmine. Protsessireliabilismi järgi on see teadmine, voorusreliabilismi järgi mitte, sest uskumuse kujundamise protsess ei ole subjekti tunnetusvõime.

Tunnetusvõime peab olema niisugune uskumusi kujundav joon, mis on sobivalt lõimitud teiste tunnetusvõimetega tunnetuslikuks iseloomuks. Kui ta lõimitud ei ole, siis miks peaks selle abil kujundatud uskumuse panema subjekti arvele? Pole selge, kui lõimitud peab tunnetusvõime olema, kuid Alvini juhtumil pole lõimitust üldse. Alvini uskumus on tõene tema tunnetusliku iseloomu kiuste.

Kui Alvini juhtumil oleks uskumuse kujundamise protsess tema tunnetuslikku iseloomu rohkem lõimitud, siis oleks palju usutavam pidada seda joont teadmisele viivaks. Oletame, et Alvin loeb meditsiiniajakirjast, et on olemas ajukahjustus, mis põhjustab patsiendil uskumuse, et tal on ajukahjustus. Tal tuleb meelde, et ühel päeval ta leidis, et tal on selline uskumus, ja nüüd tal on esialgne alus küsida, kas tal on see haigus. Oletame ka, et tal on õnnestunud välistada teised põhjendid selle uskumiseks. Kas tema tõene uskumus on nüüd teadmine? See pole selge, kuid nüüd ei ole enam nii selge, et see ei ole teadmine, sest nüüd on see uskumuse kujundamise protsess lõimunud tema tunnetuslikku iseloomusse.