Elmar Õun

Eesti kirjanik

Elmar Õun (õieti Elmar Siegfried Õun[1]; 23. august 1906 Peterburi2. oktoober 1977 Stockholm) oli eesti proosakirjanik.

Ta sündis Peterburis metallitöölise pojana, õppis Tallinna Jaani kiriku algkoolis ja aastatel 19181927 Tallinna Reaalkoolis. Ta õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust ja matemaatikat ning Tallinna Tehnikaülikoolis keemiat.

1944. aastal siirdus ta Rootsi, sai 1946. aastal Uppsala Ülikoolis filosoofiakandidaadi kraadi ja 1959. aastal Stockholmi Ülikoolis magistrikraadi matemaatikas ja füüsikas. Ta töötas Stockholmi gümnaasiumides matemaatika, füüsika ja loodusteaduse õpetajana.

Õun suvitas Hiiumaal Kitsa küla rannas Nurstest läänes, kogudes materjali oma esikromaaniks "Unustatud naised" (1939). Romaanis asub kesksel kohal rannanaise nukker saatus koduhoidja, põlluharija ja lastekasvatajana. Romaan "Meri ja maa" (1977) kujutab Hiiumaa rannaolustikku ja vaatleb "Unustatud naiste" probleeme, kuid suurema üldistusega.

Ta on kirjutanud ka romaanid "Metsas" (1942) ning "Männid ja suits" (1971), mälestusteraamatu "Soomusrongil" (1936), lasteraamatud "Kolm oravat" (1936) ja "Tsirr : jutustus linnupojast, kes tahtis laulda" (1975) jm.

ViitedRedigeeri

  1. Vaapo Vaher. Elmar Õun ja Hiiumaa. Peatükk saare kirjandusloost. Looming nr 1 / 2015.

VälislingidRedigeeri