Elektromagnetiline ühilduvus
Elektromagnetiline ühilduvus (ingl electromagnetic compatibility, EMC) on elektriseadme või -paigaldise võime toimida rahuldavalt elektromagnetilises keskkonnas, tekitamata vastuvõetamatuid elektromagnethäireid (elektromagnetiline müra, soovimatu signaal või levikeskkonna muutus) teistele selles keskkonnas asuvatele seadmetele. Seadmete ja süsteemide niisuguse seisundi tagamiseks on kehtestatud tehnilised ja õiguslikud normid.[1]
Elektromagnethäired (ingl electromagnetic interference, EMI) võivad häire allikast häire vastuvõtjasse edasi kanduda
- elektromagnetkiirgusena elektromagnetlainete vahendusel;
- induktiivse sidestuse teel magnetvälja ja vastastikuse induktiivsuse vahendusel;
- mahtuvusliku sidestuse teel elektrivälja vahendusel;
- galvaanilise sidestuse teel, kui vooluahelatel on ühiseid juhtmeosi, või kui on tegemist impedantssidestusega (nagu skeemil kondensaatori kaudu).
Elektromagnethäire võib edasi kanduda ka mitme üheskoos toimiva sidestuse vahendusel. Näiteskeemil toodud alumine sidestustee koosneb induktiivsest, galvaanilisest ja mahtuvuslikust sidestusest.
Müra allikad ja vastuvõtjad on tavaliselt elektroonikaseadmed, häireallikaks võib olla ka loodusnähtus, nagu välk või maailmaruumist (nt Päikeselt) tulev kiirgus.
Viited muuda
- ↑ Tehnilise Järelevalve Amet: Elektromagnetiline ühilduvus[alaline kõdulink], veebiviide, vaadatud 17. dets. 2012.
Välislingid muuda
- TTÜ teadussekundid: kuidas vältida elektriseadmete kummalist käitumist?