Eestkoste (Rooma õigus)
Eestkoste (ld tutela) Rooma õiguses oli instituut eelkõige vabadele iseseisvatele isikutele (ld persona sui iuris) varahooldusõiguse andmiseks, alaealiste üle anti teatud juhul ka isikuhooldusõigus. Eestkostet sai seada alaealiste laste (ld impuberes) ja naiste üle. Rooma õiguses tunti ka terminit hooldus (ld cura), mis andis samuti õiguse isiku vara puudutavate tehingute järelevalveks ja seetõttu oli sarnane eestkostega. Hooldaja määrati pillajatele ja hullumeelsetele, samuti alla 25-aastastele täisealistele.[1]
Isa enneaegse surma tõttu võis poeg saada vabaks iseseisvaks isikuks, kuid ta oli siiski liiga noor otsuste tegemiseks. Järelevalve vajamise tõttu määrati noorele eestkostja.[2]
Paljud roomlased püüdsid vältida eestkostjaks olemist, vabandades end välja. Vabandusteks toodi näiteks seda, et ollakse liiga noor või vana, ka füüsilist nõrkust. Eestkostjaks olemisest vabastati ka isikud, kes olid näiteks turu kõrged ametnikud või need, kes olid juba kolmele isikule eestkostjaks.[3]
Eestkoste oli vajalik näiteks mõlemapoolsete kehtivate tehingute tegemiseks. "Digesta". 19.1.13.29: "Kui keegi ostab [midagi] lapseealiselt ilma tema eestkostja nõusolekuta, on leping kehtiv vaid ühepoolselt: sest ostja on lapseealise suhtes kohustatud, aga lapseealine endale kohustust ei võta."[4]
Nõuded eestkostjale muuda
Eestkostja võis olla isik, kes oli vähemalt 25 aastat vana Rooma kodanik, kes ei olnud sõdur.[5] Eestkostjaks olemine oli üldjuhul meeste kohustus.[6] Naisi ei saanud eestkostjaks määrata, välja arvatud printsipaadi perioodil ja seda juhul, kui nad spetsiaalselt taotlesid keisrilt oma laste eestkostjaks olemist.[7]
Eestkostest vabanemine muuda
Minimaalse õigusvõime kaotamisel (ld capitis deminutio minima) vabanes isik ka eestkostest. "Institutionese". 1.22.4 järgi lõppes peremuutuse korral isiku üle eestkoste (nt onu ei olnud enam onupoja eestkostja) agnaatilise sideme tõttu. Seda kinnitab ka Gaius 1.163: "Kui isal on kaks poega ja ta laseb ühe emancipatio'ga vabaks, ei saa see enam olla teisele seadusjärgseks eestkostjaks, sest agnaatiline side nende vahel on katkenud."[8]
Alaealised poisid vabanesid eestkoste alt, kui nad jõudsid puberteediikka ehk 14-aastasena said neist täiskasvanud.[9] "Digesta" 34.3.28.3 järgi oli Titius [täiskasvanuks saades] teinud testamendi, kus oli muuhulgas välja toodud lause: "Ma tahan, et minu isa Seius oleks vabastatud eestkostja kohustustest".[10]
Eestkoste alaealiste ja naiste üle muuda
Noored ei saanud kuni seitsmeaastaseks saamiseni tsiviilkäibest iseseisvalt osa võtta (nt sõlmida lepinguid), neid asendas eestkostja (ld tutor).[11]
Rooma vanimal ajal oli ka täisealiseks saanud naine teovõimetu ja lähima meesliinis oleva võimusugulase ehk agnaadi (ld tutela legitima) eestkoste all. Kui noor naine jõudis puberteediikka, ei lõppenud eestkoste tema üle. Eestkostetavad naissoost isikud, kes polnud ei isa ega abikaasa võimu all, olid alati igavese eestkoste all.[12] Hiljem olukord muutus ja naissoost isikud vajasid eestkostjat ainult teatud tsiviilkäibega seotud tehingute tegemiseks.[13]
Viited muuda
- ↑ Elmar Ilus, "Rooma eraõiguse alused". Tallinn: Ilo, 2000, lk 95.
- ↑ Bruce W. Frier, Thomas A. J. McGinn, "A Casebook on Roman Family Law". Oxford: Oxford University Press, 2003, lk 23.
- ↑ Bruce W. Frier, Thomas A. J. McGinn, "A Casebook on Roman Family Law". Oxford: Oxford University Press, 2003, lk 426-427.
- ↑ Tõlkinud autor, abistavalt kasutatud ingliskeelset tõlget. - The Digest of Justinian. Translation edited by Alan Watson. Vol. 2. Philadelphia: University of Pennsylvania press 1998, lk 92.
- ↑ Adolf Berger, "Encyclopedia Dictionary of Roman Law". New Jersey: The Lawbook Exchange, 2004, lk 748.
- ↑ Dig. 26.1.16.pr. (Gaius)
- ↑ Dig. 26.1.18.
- ↑ Katrin Kiirend, "Capitis deminutio minima: Rooma õiguse allikad vs. senine uurimistraditsioon". – Juridica 2011/2, lk 145.
- ↑ Gai. Inst. 1.196.
- ↑ Dig. 34.3.28.3. (Scaevola)
- ↑ Elmar Ilus, "Rooma eraõiguse alused". Tallinn: Ilo, 2000, lk 96.
- ↑ Gai. Inst. 1. 144. Tõlkinud autor, abistavalt kasutatud ingliskeelset tõlget. - William Livesey Burdick, "The Principles of Roman Law and Their Relation to Modern Law". New York: The Lawyers Cooperative Publishing Company, 1938, lk 268.
- ↑ William Livesey Burdick, "The Principles of Roman Law and Their Relation to Modern Law". New York: The Lawyers Cooperative Publishing Company, 1938, lk 96.