Elmar Ilus (30. juuli 1898 Kaarli vald, Viljandimaa3. detsember 1981 Tartu) oli eesti õigusteadlane, Tartu Ülikooli tsiviilõiguse ja -protsessi professor.

Elmar Ilus, 1939

Elulugu

muuda

Elmar Arnold Hans Ilus sündis 30. juulil 1898 Torimo talus Kaarli vallas Halliste kihelkonnas taluperemehe pojana.

Alustas 1911. aastal õpinguid Pärnu gümnaasiumis, kuid tulenevalt maailmasõjast lõpetas Polangeni gümnaasiumi, mis oli evakueeritud Stavropoli linna Lõuna-Venemaal.[1]

Ta teenis 1919. aasta maist kuni järgmise aasta juunini Musta mere laevastikus miinipaadil.[1]

Sügisel 1920 algasid õpingud Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, mis lõppesid esimese järgu diplomi saamisega 1924. aastal. Järgnes töö Tartu-Võru ringkonnakohtus ja õigusteaduskonna raamatukogus. Magistriväitekirja kaitsmine leidis aset 1930. aastal ja teemaks oli "Hoonestusõigus".[1]

Aastatel 1931 ja 1932 oli Ilus stipendiaadina Leipzigis ja Pariisis. 1939. aastal kaitses ta doktoriväitekirja, mille teemaks oli "Piiratud asjaõigused omale asjale". 1934. aastal toimetas ja andis Elmar Ilus koos Karl Ferdinand Karlsoni ja Johannes Voldemar Veskiga välja "Õigusteaduse sõnastiku", mis ilmus Akadeemilise Kooperatiivi kirjastuses ja milles autorid lõid eesti õiguskeele.

Aastatel 1937−1940 kuulus Ilus Eesti Rahvuslaste Klubisse, akadeemiliselt kuulus ta Eesti Üliõpilaste Seltsi.

Pärast esimese Eesti Vabariigi Riigikohtu esimehe Kaarel Partsi määratud ametiaja (1919-1940) lõppu pidi järgmiseks Eesti Vabariigi Riigikohtu esimeheks saama Elmar Ilus. Tema doktorikraadi edukas kaitsmine ja tunnustust väärinud õppejõu töö Tartu Ülikoolis ning rahvuslik hoiak olid eeldusteks, et Elmar Ilusa omaaegse juhendaja ja hilisema kolleegi, peaminister Jüri Uluotsaga eesotsas, sooviti näha Eesti Vabariigi Riigikohtu uue esimehe ametikohal Elmar Ilusat. Järgnevate okupatsioonide ajal kõnealust institutsiooni ei eksisteerinud.

Okupatsioonide ajal jäi Elmar Ilus Tartusse ning pärast sõda oli ta ainuke Rooma õiguse professor Nõukogude Liidus. Ta andis peamiselt kahte üldkursust, milleks olid Rooma õigus ja tsiviilõiguse üldosa, ja kahte erikursust, vastavalt siis transpordiõigus ja välisriikide tsiviil- ja kaubandusõigus.[1] 1950. aastal vallandati professorid Elmar Ilus ja Leo Leesment seoses alanud "nõiajahiga" ülikoolist. 1962. aastal vallandati "mässav professor" poliitilistel põhjustel uuesti.

Tema 1969. aastal ilmunud Rooma eraõiguse loengutest on 2000. ja 2005. aastal ilmunud uued redaktsioonid. Tegemist on konkurentsitult kõige suurema kordustrükkide arvuga õigusteadusliku teosega.

Elmar Ilus suri 3. detsembril 1981 Tartus. Ta on maetud Halliste kalmistule.[1]

Professor Ilusa rikkaliku ja väga erinevates valdkondades põhjaliku eraraamatukogu õiguskirjanduse osa on tema pärija, poja Peeter Ilusa soovil hoiustatud Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas.

Isiklikku

muuda

Elmar Ilusa vend oli kaugsõidukapten Peeter Ilus. Tema pojad on põllumajandusdoktor Ants Ilus, luuletaja Peeter Ilus ja ehitusametnik Märt Ilus. Elmar Ilus oli poeg Märdi kaudu laulja Maarja-Liis Ilusa vanaisa.

Viited

muuda
  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Linda Vaher: "Professor Elmar Ilusat meenutades" Pärnu Postimees, 10. august 1993

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda