Digesta
"Digesta seu Pandectae" (ee "Digestid ehk Pandektid") on üks osa Rooma õiguse kogust "Corpus iuris civilis". "Digestidesse" on süstemaatiliselt kokku kogutud fragmendid tähtsamate Rooma juristide töödest. "Digestid" koostati aastatel 530–533 keiser Justinianus I korraldusel. Peale valmimist anti "Digestidele" seaduse jõud.
Ladinakeelne pealkiri "Digesta" tuleb sõnast digerere, mis tähendab süstemaatiliselt korda seadma. Kreekakeelne nimetus Pandectae tuleb kreekakeelsest samatähenduslikust sõnast παν δέχομαι.
Tekkelugu muuda
Rooma õigus muuda
Peamised õiguse allikad Rooma keisririigis olid juristide teosed ja keisrite korraldused. Vabariigi ajajärgul tegutsesid juristid peamiselt kolmel viisil:
- respondere, kus juristid vastasid eraisikutele õigusküsimustes,
- agere, kus juristid andsid nõu menetluseks,
- cavere, kus juristid koostasid dokumente.
Printsipaadi ajajärk (klassikalise õigusteaduse aeg) oli Rooma õigusteaduse kõrgaeg. Kõige tähtsamad juriidilised teosed kirjutati praktika kohta. Üks olulisemaid kirjanduse liike oli kommentaarid, mida kirjutati seadustele, senati otsustele, ediktidele ja ka teiste juristide teostele.[1]
Klassikalise ja eelklassikalise ajajärgu õiguskirjandust on säilinud väga vähe, sest peale "Digestidele" seaduse jõu andmist lasti kogu varasem juriidiline kirjandus hävitada.[1]
"Digestide" koostamine muuda
.jpg)
"Digestid" koostati aastatel 530–533 keiser Justinianuse käsul. Justinianus nimetas selleks ametisse 17-liikmelise komisjoni, mille juhiks sai Tribonianus. Justinianuse sõnul luges komisjon koostamise käigus läbi 2000 köidet ja kolm miljonit rida, kuid need arvud on ilmselt liialdatud. Kõigist läbivaadatud teostest jõudis "Digestidesse" 5%. Komisjon sai loa teha algtekstidesse muudatusi ehk interpolatsioone, et muuta need tolle aja õigusele vastavaks. "Digestide" originaal koostati Bütsantsis.[2]
Arvatakse, et Tribonianuse komisjon ei lugenud kõiki tekste koos, vaid töö jagati Sabinuse, edikti ja Papinianuse komisjoni vahel.[3]
Tribonianuse komisjonil tuli "Digeste" koostades ühitada kuus eesmärki:
- nad pidid töötama kiiresti, sest komisjoni liikmed ei saanud kaua oma kohustustest eemal olla;
- lõplikku töösse pidid jõudma vaid kõige paremad ja kasulikumad tekstid;
- klassikalise aja õiguskirjandus tuli 50 raamatus kokku võtta;
- tuli vältida ebakõlasid ja kordusi;
- lõpptulemus pidi olema põhjalik;
- tekste pidi olema meeldiv lugeda ja kuulata.[4]
Tribonianuse komisjon muuda
Lisaks Tribonianusele oli komisjonis 16 liiget: 11 advokaati ja viis õigusteaduse professorit. Dorotheus, Anatolius, Theophilius, Cratinus ja KonstantinuS.[5]
Sisu muuda
"Digestid" on jaotatud 50 raamatuks, mis jagunevad tiitliteks, mis omakorda jagunevad fragmentideks. Hiljem jagati fragmendid paragrahvideks.[6] Raamatutel pealkirju ei ole.[2]
Struktuur muuda
Tänapäeval struktureeritakse "Digeste" järgmiselt:
- esimene raamat – üldised õigusprobleemid;
- raamatud 2–46 – eraõigus;
- raamatud 47, 48 ja osaliselt 49 – kriminaalõigus ja kriminaalmenetlus;
- raamat 49 – avalik õigus;
- raamat 50 – haldusõigus, rahvaste õigus (ld ius gentium) ja sõnaraamat.[7]
Tiitlid muuda
Igas pealkirjastatud peatükis ehk tiitlis on toodud kogu käsitletavasse küsimusse puutuv materjal.
Fragmendid muuda
Iga fragmendi on kirjutanud üks autor. Fragmendi alguses on märgitud autori nimi, teose pealkiri ja selle osa või raamat. Kokku on "Digestides" 9950 fragmenti.
Viitamine muuda
"Digestidele" viitamisel kasutatakse lühendeid D. või Dig. ja numeratsiooni, kus esimene arv tähistab raamatut, teine peatükki, kolmas fragmenti ja neljas paragrahvi (Näiteks Dig. 33.2.26.1).
"Digestide" autorid muuda
"Digestides" on kasutatud fragmente 38 või 39 autori töödest. Kõige rohkem on kasutatud Ulpianuse (⅓ Digestide mahust) ja Pauluse (⅙ Digestide mahust) teoseid. Teiste autorite hulgas on Javolenus, Neratius, Celsus, Julianus, Pomponius, Africanus, Scaevola, Gaius, Marcellus, Papinianus, Marcianus ja Florentinus.[5]
"Digestide" käsikirjad muuda
Littera Florentina muuda
"Digestide" originaalne käsikiri ei ole säilinud. 11. sajandil leiti kaks "Digestide" käsikirja, millest üks on tänapäevani säilinud. Littera Florentina (ka Codex Florentinus) kirjutati Ida-Rooma riigi aladel 6. sajandil. See koosneb 907 lehest.
Käsikiri jõudis Pisasse, mistõttu keskajal tunti seda ka kui Littera Pisana. Firenzesse jõudis Littera Florentina sõjasaagina 1406. aastal. Praegu asub käsikiri Firenzes Biblioteca Medicea Laurenzianas.[8]
Index Florentinus muuda
Keiser Justinianuse käsul on "Digestide" alguses kasutatud kirjanduse nimekiri. Selle parim versioon sisaldub Littera Florentina käsikirjas. Samas on selles nimekirjas vigu. Mõni "Digestides" kasutatud töö selles ei kajastu ja mõni esineb ainult nimekirjas, mitte "Digestide" sisus.[5]
Mõju õigusteadusele muuda
Õigusteaduse õpetamine muuda
553. aastal andis Justinianus käsu, et õigusteaduse õppimise aluseks peavad olema Justinianuse "Institutsioonid", "Digestid" ja "Justinianuse koodeks". Esimesel kolmel aastal pidi üliõpilane õppima "Institutsioone" ja "Digestide" esimest viit osa, peale seda pidi üliõpilane kaks aastat iseseisvalt õppima ülejäänud "Digeste" ja "Justinianuse koodeksit".[9]
Õigusteadus keskajal muuda
Keskajal avastati uuesti rooma õigus ning juristide õpetuse aluseks sai "Corpus iuris civilis". Kõige olulisemaks osaks peeti "Digeste". "Digestidele" hakati kirjutama kommentaare ehk glosse, nende autoreid kutsutakse glossaatoriteks. Glosse ei kirjutatud mitte teksti vahele, vaid teksti ümber. Keskaegsete õigusteadlaste jaoks oli "Corpus iuris civilis" pühakiri, mistõttu hakati "Digeste" kutsuma "Pandektideks", mis oli seni tähendanud Piiblit.[10]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 H. Siimets-Gross, M. Ristikivi, Fontes iuris Romani. Rooma õiguse allikate kogumik", Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019 lk 43–45.
- ↑ 2,0 2,1 H. Siimets-Gross, M. Ristikivi, "Fontes iuris Romani. Rooma õiguse allikate kogumik", Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019 lk 52–55.
- ↑ T. Honoré. "Justinian' Digest: Character and Compilation", Oxford University press, 2010 lk 2–3.
- ↑ T. Honoré. "Justinian' Digest: Character and Compilation", Oxford University Press, 2010 lk 12–13.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 P. Bonfante. "Rooma õiguse ajalugu", Akadeemilise Kooperatiivi kirjastus, 1930, lk 478–480.
- ↑ E. Ilus, "Rooma eraõiguse allikad", Penikoorem, 2005, lk 48.
- ↑ L. L. Kofanov, "Introduction// Digesta Justiniana", 2002, lk 12–24.
- ↑ R. Domingo, "The Revival of Roman Law and the European Legal Tradition", Emory Legal Studies Research Paper, 2017.
- ↑ C. P. Sherman, "Study of Law in Roman Law Schools", Yale Law Journal, 1907–1908, lk 506–507.
- ↑ H. Hattenhauer. "Euroopa õiguse ajalugu", AS Ühiselu, 2004, lk 70-76.