Capitis deminutio minima

Capitis deminutio minima tähendab Rooma õiguses peremuutust. Suhted vana perega katkesid ning muutus võis olla nii isiku vabaduse piiramise kui ka suurenemise suunas.[1]

Gaius selgitab Institutsioonides G.1.162 capitis deminutio’t järgmiselt: „Capitis deminutio on väikseim, kodakondsus ja vabadus jäävad alles, kuid inimese isiklik seisund muutub. Nii juhtub nendega, keda adopteeritakse; nendega, kes on teinud läbi enda rituaalse (fiktiivse) müügi (coemptio), ja nendega, kes on antud mancipium’isse ja vabaks lastud mantsipatsiooni-protseduuriga.“[2]

Seega võis Gaiuse järgi capitis deminutio minima toimuda läbi kolme toimingu:

1)    adopteerimise – nii alaealise isiku kui ka täisealise ja iseseisva isiku perre võtmise puhul.

G. 1.134 iseloomustatakse seda nii: „Pealegi kaotavad vanemad oma võimu laste üle, kui annavad nad adopteerimiseks. Sel juhul kui poeg antakse adopteerimiseks, leiavad tegelikult aset kolm mantsipatsiooni ja kaks vahepealset võimu alt vabastamist (nagu siis kui isa tahab poega oma võimu alt vabastada, et teha teda iseseisvaks). /.../“

2)    cum manu abiellumise coemptio-protseduuriga.

G.1.113 on abiellumine cum manu coemptio-protseduuriga kirjeldatud järgmiselt: „Kui abiellutakse coemptio-protseduuriga, läheb naine mantsipatsioonitehinguga oma abikaasa võimu alla. See on fiktiivne müük, mille juures peab olema vähemalt viis tunnistajat, kes on Rooma kodanikud ja täisealised, ja ka kaalumees.“

Õiguslikult läks naine sel viisil abielludes mehe võimu alla ja sai vastava staatuse.

3)    protseduuridega, millega kaasnes mancipatio ja manumissio (näiteks emancipatio ja adoptio).

G.1.132 on kirjutatud emancipatio’st: „Meie vanemlik võim laste üle lakkab ka emantsipatsiooni läbi. Isavõimust vabastab poja kolme ja teised lapsed ühe mantsipatsiooni teel müümine. /.../“[3]

Kokkuvõttes toimub capitis deminutio minima raames perekondliku seisundi või pere muutus. Näiteks kui naine abiellus cum manu, siis tema perekond muutus – ta läks oma isa võimu alt oma abikaasa võimu alla. Läbi selle kaotas ta enda esialgse perekondliku staatuse ning sai uue. Sarnane võimu põhimõte rakendus Roomas ka adopteerimisega ning protseduuridega, millega kaasnes mancipatio.[4]

Capitis deminutio minima mõju ja tagajärjed

muuda

Mõju ja tagajärjed agnaatilisele sugulusele

muuda

Agnaatiline sugulus tähendas, et isikud olid üksteisega suguluses meesliini pidi. Agnaatilised sugulased olid isikud, kes olid ühe ja sama perepea (paterfamilias'e) võimu all või oleksid tema võimu all, kui see isik oleks veel elus. Capitis deminutio minima lõpetas agnaatilise suguluse, sest isik ei olnud enam selle paterfamilias'e võimu all. Sellest kirjutab Gaius ka järgmiselt: G.1.163 „Mitte ainult suurem capitis deminutio ei hävita agnaatilist sugulust, vaid ka capitis deminutio minima. /.../“[5]

Mõju isiku varalistele suhetele

muuda

Kui isik tegi läbi capitis deminutio minima, läks selle isiku vara sellele, kelle võimu alla ta läks. G.3.83 sätestab, et isiku adopteerimisel või naise minekuga mehe võimu alla abiellumisega, omandavad adoptiivisa ja see isik, kelle võimu alla naine läheb, õigused kogu tema kehalisele ja mittekehalisele varale ja hagidele, välja arvatud nendele, mis lõppevad capitis deminutio tõttu, näiteks kasutusvaldus. /.../[6]

Samuti võis varajasel ajal (juba enne klassikalist ajastut) perekondliku seisundi muutus kaasa tuua ka isiku vastutuse lõppemist oma lepingulistest suhetest tekkinud võlgade eest.[6]

Mõju ja tagajärjed muudele õiguslikele suhetele

muuda

Capitis deminutio minima’l on erinevatel ajastutel olnud ühiskonnas erinev tähtsus. Klassikalisel ajastul võisid mis tahes capitis deminutio läbi teinud isikuga seotud õigused ja kohustused lõppeda, aga Justinianuse ajaks oli perekonna muutuse tähtsus ühiskonnas vähenenud. Sarnaselt õiguste ja kohustustega, lõpetas capitis deminutio klassikalisel ajastul ka seltsingu, kuid Justinianuse ajal oli capitis deminutio minima selles osas erand. Perekonna muutuse läbi teinud isik jäi seltsingu liikmeks ka peale muutust, kuid peale capitis deminutio media’t ja maxima’t loeti isiku seltsingulised suhted lõppenuks.[7]

Samuti loeti peale capitis deminutio't kehtetuks ka testament ning kui isik ei teinud peale seda uut, siis läks tema vara tema seadusjärgsetele pärijatele.[8]

Viited

muuda
  1. Kiirend, Katrin. Capitis deminutio minima: Rooma õiguse allikad vs. senine uurimistraditsioon. Tartu: ajakiri Juridica nr 2011/2, lk 139–147.
  2. Kiirend, Katrin. Capitis deminutio. Magistritöö. Juhendaja dr.iur. Hesi Siimets-Gross. Tartu: Tartu Ülikool 2012. Arvutivõrgus: http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/26150/kiirend_katrin.pdf (kasutatud 17.06.2020), lk 29.
  3. Kiirend 2012, lk 29–35.
  4. Kiirend 2011/2, lk 140.
  5. Kiirend 2012, lk 42–43.
  6. 6,0 6,1 Kiirend 2012, lk 46.
  7. Kiirend 2012, lk 47.
  8. Kiirend 2012, lk 49.