Edith Wharton
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Aprill 2025) |
Edith Wharton (täisnimega Edith Newbold Jones; 24. jaanuar 1862 New York – 11. august 1937 Saint-Brice-sous-Forêt, Prantsusmaa) oli Ameerika Ühendriikide kirjanik.[1] Edith Wharton on võitnud Pulitzeri preemia romaani "Süütuse aeg" eest.[2]
| Edith Wharton | |
|---|---|
 | |
| Sünninimi | Edith Newbold Jones |
| Sünniaeg |
24. jaanuar 1863 New York |
| Surmaaeg |
11. august 1937 Prantsusmaa |
| Elukutse | kirjanik |
| Tunnustus | Pulitzeri preemia |
| Vanemad | Lucretia Rhinelander Jones, George Frederic Jones |
Lapsepõlv
muudaWhartoni pere kuulus aristokraatide klassi. Edith oli sotsiaalselt mõjukate Lucretia Rhinelander Jonesi ja George Frederic Jonesi kolmas ja viimane laps. Tal oli kaks vanemat venda, üks vendadest oli Edithist kuusteist aastat vanem ja teine üksteist aastat. Whartoni sünd oli tema ema Lucretia jaoks pigem ebamugavus kui õnnistus.[3]
Edith oli emalt pärinud moetunnetuse ja austuse inglise keele õige kasutamise vastu ning isalt oli ta pärinud armastuse luule vastu. Kuid ta vanemad ei toetanud tema kirjandushuvi. Nagu tüdrukutele sel ajal kombeks, ei saanud Edith ametlikku kooliharidust. [3] Talle meeldis lugeda filosoofilisi tekste ning ta huvitus Kreeka usunditest [2].
Ta oli nelja-aastane, kui lahkus koos vanematega Ameerika Ühendriikidest ja reisis kuus aastat Euroopas. 1880. aastal hakkas Edithi isa tervis halvenema, pere reisis nii Hispaanias kui ka Prantsusmaal, et isa tervist parandada. Edithi isa suri aastal 1882. aastal insulti, pärast seda jäi ema tütrest täielikult sõltuvaks. Tollal kurameeris Edithiga lesestunud seltskonnadaami poeg, 23-aastane Harry Leyden Stevens. Noorpaari pulmaplaan tehti teatavaks 1882. aasta oktoobris ja kaks kuud hiljem jäeti plaanid Stevensi pärandiga seotud põhjustel ära. Kõmuajalehed viitasid aga, et Edithi ambitsioonid olid suhte nurja ajanud. Kolm aastat hiljem suri Harry Leyden Stevens tuberkuloosi. Aasta pärast Harryga kihlumist tutvus Edith mehega, keda ta aastaid hiljem kirjeldas kui oma eluarmastust. 1883. aasta suvel tutvus ta noore advokaadi Walter Van Rensselaer Berryga, kes oli tema kauge sugulane. Nende sõprus õitses ja kuigi nende sõpradele tundus, et mees võib naise kätt paluda, ei teinud ta abieluettepanekut. 1885. aastal abiellus Edith Harvardi ülikooli lõpetanud Edward (Teddy) Whartoniga. Edith ja Teddy abiellusid 29. aprillil Trinity kiriku kabelis. Edithi emale Lucretiale meeldis Edward, kes oli Edithist kolmteist aastat vanem. Arvestades viimaste aastate kurbust, hindasid nii ema kui ka tütar Teddy huumorit. Esimestel abieluaastatel hakkas Edith uurima arhitektuuri, disain ja majade kaunistamise ajalugu. Ta õppis kiiresti selgeks tasakaalu ja proportsiooni suhte. [3]
Edith Wharton I maailmasõja ajal
muudaEsimese maailmasõja ajal oli Wharton kindlameelselt liitlaste poolel. Kuigi paljud tema sõbrad lahkusid Prantsusmaalt, jäi Edith siiski Pariisi. [4] Ta juhtis komiteed, et aidata põgenikke ning asutas neile koole ja hosteleid [5] .Samuti kogus ta raha, et rajada töötube naistele, kes ei olnud majanduslikult kindlustatud. Ta külastas sõjaväehaiglaid, et uurida vajadust riiete järele. [4] Wharton kirjutas aruandeid, mis olid mõeldud Ameerika Ühendriikidele, et kutsuda neid sõjategevuses osalema [5]. 1923. aastal avaldas Wharton romaani, mis oli inspireeritud mehest, keda ta oli tagala töö ajal kohanud. Romaanis kujutas Wharton tsiviilisiku elu sõja ajal. [4]
Viimased eluaastad
muudaEdith Wharton veetis oma viimased eluaastad Prantsusmaal, suved Pavillon Combe'is ja talved Chateau Sainte-Claire'is. Ta veetis palju aega sõpradega ja kirjutas. Tema kiindumus aedade kaunistamise vastu ei kadunud aga kuhugi. Whartoni viimased eluaastad tõid talle palju tunnustust, teda külastasid paljud ja ta oli laialdaselt tuntud. Paljud tema kunstiesemed on säilinud tänapäevani. Edith suri 1937. aastal Prantsusmaal. [5]
Looming
muudaEdith Wharton on kirjutanud 25 romaani, millest kuulsaim on Pulitzeri preemia võitnud "Süütuse aeg" (1920). "Süütuse ajas" kuuleb New Yorgi eliit, keda ümbritsevad töösturid ja uusrikkad, jutlust mitte tänulikkusest, vaid hukkamõistmisest. Lisaks on ta kirjutanud 26 novelli, 3 luuleraamatut ning arvustusi ja tõlkeid. Oma karjääri algusaastatel soovis Wharton pälvida tunnustust New Yorgi aristokraatialt, mida ta oma romaanides kujutas. Tema pere ignoreeris ta kirjanduslikke saavutusi, mida hakati hindama alles pärast kirjaniku surma. [2] Samuti ei soovinud Edithi vanemad, et nende tütre loomingut avaldatakse ta enda nime all. Edithi isa oli romaanide meestegelaste kirjutamisel suureks eeskujuks. [3]
Wharton soovis, et ta lugejad leiaksid tema ilukirjandusteostes sügavamaid tähendusi. Talle endale meeldis lugeda filosoofilisi tekste. [2] Tema raamatukogus leidus kõige rohkem religioosseid raamatuid. Whartoni raamatute pealkirjad peegeldavad tema huvisid, samuti lugupidamist traditsioonide, piibli ja teaduse vastu. Whartoni pühakirja pealkirjade kasutamine, nagu "The Valley of Decision" ("Otsuste org") ja "The House of Mirth" ("Miruste maja"), näitab tema seotust piiblitekstidega ja kalduvust irooniale, nagu on näha pealkirja ja jutustava sisu temaatilisest mittevastavusest. [6] Suur osa Whartoni tegelaskujudest seisavad silmitsi moraalsete valikutega või otsivad mittemateriaalseid väärtusi, näiteks novellis "The Custom of the Country" ("Kohtuotsus") [2].
Esimesena tõlkis ta saksakeelse luuletuse "Was die Steine Erzählen", mis hiljem avaldati kirjandusajakirjas [3]. 1876. aastal, kui Edith oli vaid 14- aastane, kirjutas ta oma esimese lühiromaani "Fast and Loose". Whartoni huvi maja- ja aiakujunduse vastu viis ta Itaaliasse, kus ta tegi eeluuringut kahe raamatu jaoks. Tema esimene avaldatud romaan "The Valley of Decisions" ("Otsuste org") on ajalooline teos, mille tegevus toimub 18. sajandi Itaalias. Tuntuim näide inimkogemuse arhitektuursetest metafooridest on Whartoni ilukirjanduslik teos "The Fullness of Life". Kirjutamist jätkas ta surmani, üks romaan jäigi lõpetamata. [6]
Teosed
muuda- "The Valley of Decision", 1902
- "The House of Mirth", 1905
- "The Fruit of the Tree", 1907
- "The Reef", 1912
- "The Custom of the Country", 1913
- "Summer", 1917
- "The Marne", 1918
- "The Age of Innocence", 1920
- "The Spinster", 1921
- "The Glimpses of the Moon", 1922
- "A Son at the Front", 1923
- "The Old Maid", 1924
- "The Mother's Recompense", 1925
- "Twilight Sleep", 1927
- "The Children", 1928
- "Hudson River Bracketed", 1929
- "The Gods Arrive", 1932
Viited
muuda- ↑ The Mount. 2014. Available athttps://web.archive.org/web/20160506085111/http://www.edithwharton.org/edith-wharton/chronology/, accessed 30 March, 2024
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Singley, Carol. 1955. Edith Wharton: Matters of mind and Spirit. Rutgers University, Camden. Available at https://books.google.ee/books?id=9iL6cxzq_tgC&printsec=frontcover&hl=et#v=onepage&q&f=false, Accessed 30 March, 2024.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Singley, Carol. 2006. A Historical Guide to Edith Wharton. Oxford University press. Available at https://books.google.ee/books?hl=en&lr=&id=TeMVDAAAQBAJ&oi=fnd&pg=PR7&dq=edith+wharton&ots=bhoNbJIgEI&sig=brE1M9vPuhMjgMxa9tWd3rulizU&redir_esc=y#v=onepage&q=edith%20wharton&f=false, accessed March 30, 2024.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Library of America. 2017. For Veterans Day: Edith Wharton's overlooked World War I novel. Available at https://www.loa.org/news-and-views/1349-for-veterans-day-edith-whartons-overlooked-world-war-i-novel/, accessed 30 March, 2024.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 National Portrait Gallery. 2009. Edith Wharton`s World, Portrait of People and Places. Available at https://www.npg.si.edu/exh/wharton/whar3.htm, accessed 29 March, 2024
- ↑ 6,0 6,1 Coard, Robert. 1965. Names in the Fiction of Edith Wharton. Available at https://ans-names.pitt.edu/ans/article/view/489/488, accessed 30 March, 2024.
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Edith Wharton |