De hebdomadibus

"De hebdomadibus" ("Seitsmikest") on Boëthiuse teos.

Teos kuulub kolmanda traktaadina Boëthiuse tsüklisse "Opuscula sacra". Traktaati nimetatakse ka alapealkirja järgi "Quomodo substantiae...". Saksa keeles on kasutatud ka pealkirja "Axiomenschrift".

Sissejuhatuses mainitakse, et tegemist on kommentaariga ühele teoses nimega Hebdomades Seitsmikud. Pole teada, millist teost Boëthius silmas peab. Võib-olla oli Boëthius ise kirjutanud seitsmikeks jaotatud teose. Võib ka olla, et algselt oli tegemist mitte 9, vaid 7 aksioomiga, sest aksioom I pole päriselt aksioom ning aksioomid VII ja VIII saab ühendada üheks aksioomiks.

Teose adressaat on diakon Johannes. On oletatud, et tegemist oli hilisema paavsti Johannes I-ga.

Selles kontsentreeritud lühiteoses ütleb Boëthius, et kõik olev saab osa olemisest (olemise eidosest), mis on Jumal. Kõik olev püüdleb olemise poole. Olemine on puhas akt, milles puudub kvaliteetide erinevus. Olemine on kõige oleva olemine.

Uusplatonistlikul moel Boëthius tugineb Aristotelese filosoofiale, kasutades ka Platoni motiive (osasaamine). Suhet Jumalaga kirjeldatakse osalt emanatsioonina. Tema ideed arendab hiljem edasi Aquino Thomas.

Selgitus

Boëthius püüab vastata diakon Johannese küsimusele, kuidas saavad substantsid olla head selles, mis nad on, kuigi nad ei saa olla substantsiaalselt head. Küsimusele vastamiseks esitab Boëthius kõigepealt 9 aksioomi. Neis toob ta sisse mõisted "olemine" ja "olev" (id quod est 'sse, mis on') ning "lihtne" (simplex) ja "liitsus" (compositio). Liitsus püüdleb sarnasuse poole.

Olemine veel ei ole, sest olemine on täielik ühtsus ja lihtsus, millele pole midagi juurde lisatud. Olev saab olla (eksisteerida) tänu osasaamisele olemisest, tänu sellele, et ta on omandanud olemise vormi. Olev on liitne ning tänu sellele on tal võimalik saada osa muust. Oleval on lõplik olemine, mille ta saab olemiselt kui oma olemise vormilt. Olemine on oleva põhjus ja printsiip. Oleva juures saab eristada substantsi ja aktsidente. Olemine on ühtne. Olemise poolt esile kutsutud oleva olemine on erinev olemisest (kuigi sarnaneb sellega), sest oleval on puudu ühtsusest. Olev püüdleb absoluutse olemise täiuslikkuse poole.

Nüüd hakkab Boëthius uurima, kas olevad on head osasaamise läbi või sunstantsi poolest. Et kõik asjad püüdlevad sarnasuse poole, siis ei saa liitsete asjade hea-olemine tuleneda pelgalt osasaamisest. Asjad püüdlevad hüve poole ning nad ei saa osa hüvest teiste olevate kaudu, vaid absoluutse olemise hea vägi, mis on ise hüve, on neile kaasa antud. Nii et hea-olemine peab nende substantsis juba leiduma. Et aga olevad omandavad eksistentsi alles olemise läbi, peab selleks, et olevad saaksid substantsi poolest head olla, ka olemine hüvega identne olema.

Boëthius esitab kõigepealt meelega väära järelduse, et kuna olevad pärinevad olemisest ehk hüvest, võib neid nimetada substantsiaalselt headeks.

Tekst

Seitsmikest

Kuidas substantsid on head selle poolest, et nad on, kuigi nad ei ole substantsiaalselt [oma substantsi poolest] head

Sa nõuad, et ma meie Seitsmikest selle küsimuse ebaselguse, mis hõlmab viisi, kuidas substantsid on head selle poolest, et nad on, kuigi nad ei ole substantsiaalselt head, seletaksin ja seda pisut selgemalt näitaksin; ja ütled, et pean seda tegema sellepärast, et niisuguste tekstide käik ei ole kõigile teada.

Ent ma olen ise sulle tunnistajaks, kui elavalt sa varem seda oled vastu võtnud.

Seitsmikke aga arutan ma iseendaga ja hoian vaadeldut pigem oma mälus, kui jagan kellegagi, kelle kergemeelsus ja ülemeelikus ei talu, et miski oleks lahus naljast ja naerust.

Seepärast ära ole vastu lühiduse hämarustele, mis on küll saladuse ustavad valvurid, kuid millel on see eelis, et nad kõnelevad üksnes nendele, kes on selle väärilised.

Niisiis, nagu on tavaks matemaatikas ja teistes teadusharudes, panin algusesse terminid [piirid] ja reeglid, mille abil ma kõik järgneva järeldan:

I. Vaimu ühine kontseptsioon communis animi conceptio on ütlus, millega nõustub igaüks, kes seda kuuleb.

Neid on kahesuguseid.

Nimelt, ühed on "ühised" nõnda, et ta on kõigil inimestel, nagu näiteks siis, kui sa esitaksid, et kui sa kahest võrdsest võtad ära võrdsed, siis järelejäävad on võrdsed, ei eitaks seda keegi, kes sellest aru saab.

Teised aga on ainult õpetajatele, kuigi ka need tulevad sellistest vaimu ühistest kontseptsioonidest, nagu näiteks: "mis on kehatu, see ei ole kohas" ja teised; mida ei tunnusta lihtrahvas, vaid õpetajad.

II. "OLEMINE" ja "see, mis on," on erinev; OLEMINE ju veel ei "ole", vaid see, mis on, "on" ja esineb OLEMISE vormi võtnuna.

III. See, mis on, võib millestki osa saada, aga OLEMINE ise ei saa kuidagi millestki osa. Osasaamine leiab aset ju siis, kui miski juba "on"; miski "on" aga siis, kui ta on võtnud vastu OLEMISE.

IV. Sellel, mis "on", saab olla miski peale selle enda, et ta "on"; aga OLEMISELE endale ei ole peale enda midagi juurde lisatud.

V. Selle puhul, mis on, erinevad "ainult miski olemine" ja "miski olemine"; seal tähistatakse nimelt aktsidenti, siin substantsi.

VI. Kõik, mis "on", saab sellest, mis on "OLEMINE", osa selleks, et ta "oleks"; muust aga saab ta osa selleks, et ta oleks miski. Ja seeläbi saab see, mis "on", osa sellest, mis on "OLEMINE", selleks, et ta "oleks"; "on" ta aga selleks, et ta saaks osaks millest tahes muust.

VII. Kõigel lihtsal on tema OLEMINE ja see, mis "on", üks.

VIII. Kõigel liitsel on OLEMINE muu kui ta ise.

IX. Igasugune erinevus on lahknev, aga tuleb püüelda sarnasuse poole; ja see, mis püüdleb muu poole, osutub olevaks loomu poolest ise niisugune, nagu on see ise, mille poole ta püüdleb.

Niisiis piisab nendest, millega me alustasime; aga tark mõtete tõlgendaja kohandab igaühe oma argumentidele.

Aga küsimus on niisugune:

See, mis "on", on hea; nimelt on õpetajate ühine arvamus, et kõik, mis on, püüdleb hea poole, aga kõik, mis on, püüdleb sarnase poole.

Järelikult asjad, mis püüdlevad hea poole, on ise head.

Aga kuidas nad on head, seda tuleb uurida: kas osasaamise läbi või substantsi läbi?

Kui osasaamise läbi, ei ole nad iseenesest kuidagi head; see, mis on osasaamise läbi "valge", ei ole selles, mis ta ise on, iseenesest "valge".

Ja teiste kvaliteetide puhul samamoodi.

Nii et kui nad on head osasaamise läbi, ei ole nad ise iseenesest mitte kuidagi head: järelikult nad ei püüdle hea poole.

Aga seda on mööndud.

Järelikult ei ole nad head osasaamise läbi, vaid substantsi läbi.

Aga asjad, mille substants on hea, on head selle poolest, et nad "on"; aga see, et nad "on", on neil sellest, mis on "OLEMINE".

Järelikult on nende OLEMINE hea; järelikult on kõikide asjade "OLEMINE ise" hea.

Aga kui "OLEMINE" on hea, on asjad, mis "on", head selle poolest, et nad "on", ja nende puhul on "OLEMINE" sama mis "hea-olemine"; järelikult on nad head substantsiaalselt, sest nad ei saa osa headusest.

Sest kui "OLEMINE" ise on nendes hea, siis pole kahtlust, et kuna nad on substantsiaalselt head, on nad kõigepealt hea sarnased ja seeläbi ise hea; miski ei ole ju selle sarnane peale selle enda.

Millest tuleb, et kõik, mis "on", on jumal, mida on võimatu öelda.

Järelikult nad ei ole substantsiaalselt head ja seeläbi ei ole nendes ka OLEMINE hea; järelikult ei ole nad head selle poolest, et nad "on"?

Aga nad ka ei saa osa headusest; kas nad siis mitte kuidagi ei püüdle hea poole?

Kas nad järelikult ei ole mitte kuidagi head?

Selle küsimuse puhul võib appi võtta niisuguse lahenduse.

On palju asju, mida küll tegelikkuses lahutada ei saa, mida aga vaimus ja mõtlemises lahutatakse. Nagu näiteks: kuigi kolmnurka ja muud keegi tegelikkuses ei lahuta allutatud mateeriast, ometi vaatleb ta mentaalselt eraldades kolmnurka ennast ja selle omapära, arvestamata mateeriat.

Eemaldame niisiis natukeseks ajaks vaimust esmahüve kohalolu, kuigi selle olemine on kindel ning seda on võimalik teada saada kõikide õpetajate ja mitteõpetajate arvamusest ning barbarirahvaste arvamusest.

Olles selle niisiis natukeseks ajaks eemaldanud, postuleerime, et kõik, mis on hea, on, ja mõtleme järele, kuidas need asjad saavad olla head, kui nad üldse ei pärine esmahüvest.

Siit ma näen, et üks asi on neis see, et nad "on head", teine asi, et nad "on".

Sest postuleeritagu, et üks ja seesama hea substants on "valge", "raske", "ümmargune"; siis on üks asi see substants ise, teine asi tema ümarus, kolmas värv, neljas headus; kui need üksikud oleksid sama mis substants ise, siis oleks ju raskus sama mis värv, värv sama mis hüve ja hüve sama mis raskus – mida juhtuda loodus ei luba.

Järelikult oleks neis siis üks asi "OLEMINE" ja teine asi "miski-olemine", ja siis nad oleksid küll head, aga head "OLEMIST" neil üldsegi ei oleks.

Järelikult kui nad kuidagi "oleks", siis nad ei oleks hüvest ega head ega oleks samad, mis head, vaid nendel oleks üks asi "OLEMINE" ja teine asi "headest olemine".

Sest kui nad ei oleks üldse midagi muud kui "head" ega mitte "rasked" ega "värvilised" ega "ruumimõõtmes laiuvad" ning neis poleks mingit kvaliteeti peale selle, et nad on "head", siis nad ei näiks asjadena, vaid asjade printsiibina, pigem mitte "NAD ei näiks", vaid "TA ei näiks", ja ainult ÜKS on ju niisugune, et ta on ainult "hea" ja mitte midagi muud.

Et nad ei ole lihtsad, ei saa nad ka "olla" üldse, kui see, mis on ainus hüve, ei oleks tahtnud, et nad on.

Sellepärast, et nende OLEMINE pärineb hüve tahtest, öeldakse, et nad on head.

Nimelt on esmahüve hea sellepärast, et ta "on", on hea selle poolest, et ta on; aga teine hüve on hea sellepärast, et ta on välja voolanud sellest, mille "OLEMINE ise" on hea, on ise samuti hea.

Aga kõikide asjade "OLEMINE ise" on sellest välja voolanud, mis on esmahüve ja mis on niisugune hüve, et õigusega öeldakse, et ta on hea selle poolest, et ta "on".

Järelikult on nende "OLEMINE" ise hea; siis ju ka temas.

Millega on küsimus tegelikult lahendatud.

Sellepärast on asjad küll head selle poolest, et nad "on", kuid nad ei ole sarnased esmahüvega, sest nende OLEMINE ise ei ole hea mingi viisi pärast, kuidas asjad on, vaid sellepärast, et asjade OLEMIST ennast ei saa olla, ilma et see pärineks esmaOLEMISEST, see on hüvest; sellepärast on OLEMINE ise hea ega ole sarnane sellele, millest ta on.

Kuidas see ka ei oleks, on ta ju hea selle poolest, et ta "on"; ta ei ole ju muud kui "hea".

Kui see aga ei oleks sellest, võiks see ehk olla hea, aga ta ei saaks olla hea selle poolest, et ta "on".

ipsum vero "ESSE" quod non haberent a bono, bonum habere non possent. Sest siis saaks ta ehk juhuslikult hüvest osa; aga "OLEMIST" ennast ei saaks asjadel, millel pole seda hüvest, heana olla.

Niisiis, kui esmahüve on neist vaimu ja mõttega eemaldatud, siis nad võivad küll olla head, kuid nad ei saa olla head selle poolest, et nad on; ja et nad ei saa tegelikkuses eksisteerida, kui neid ei oleks esile kutsunud see, mis on tõeliselt hea, siis ka nende OLEMINE on hea ja ei ole sarnane substantsiaalselt hüvele see, mis on temsst välja voolanud.

Ja kui nad ei oleks temast välja voolanud, siis kuigi nad oleksid head, ei saaks nad ometi olla head selle poolest, et nad "on", sest nad oleksid väljaspool hüve ja mitte hüvest, kuigi too ise on esmahüve ja "OLEMINE ise" ja "hüve ise" ja "hea-olemine ise".

Aga kas valged asjad ei pea selle poolest, et nad on valged, OLEMA see, mis valge "on", sest Jumala tahtest on välja voolanud, et nad on valged? Mitte sugugi.

Nimelt üks asi on "OLEMINE", teine asi "valgete seas olemine"; seda sellepärast, et see, kes on teinud, et nad "oleksid", on küll hea, aga mitte "valge"...

Hüve tahtega kaasneb niisiis, et asjad on head selle poolest, et nad "on"; mittevalgesuse tahtega ei kaasne selle, mis "on", niisugune omapära, et see oleks valge selle poolest, et see on; nad ei pärine ju ka valgesuse tahtest.

Seetõttu, sellepärast, et see, kes tahtis, et nad OLEKSID valged, oli mittevalge, valged asjad ainult "on"; et aga seda, et asjad OLEKSID head, tahtis see, kes oli hea, on nad head selle poolest, et nad "on".

Kas sel põhjendusel peab järelikult kõik asjad olema õiglased, sest see, kes tahtis, et nad OLEKSID, on õiglane? Ka seda mitte!

Tuleb nimelt silmas pidada, et hüve on olemus, õiglus aga on akt.

Tema puhul aga on OLEMINE sama mis toimimine; "hea-olemine" on järelikult sama mis "õiglane-olemine".

Meie puhul aga ei ole "OLEMINE" sama mis "toimimine"; meie ei ole ju lihtsad.

Meie puhul ei ole järelikult hea-OLEMINE sama mis õiglane-OLEMINE, aga selle poolest, et me "oleme", on meie kõikide puhul OLEMINE sama.

Järelikult kõik on hea, aga mitte õiglane.

Peale selle, "hüve" on miski üldine, õiglus aga eriline; ja see liik ei käi kõige kohta.

Sellepärast on ühed asjad "õiglased", teised "muud", aga kõik "head".

Välislingid

• Ladinakeelne tekst saksakeelse tõlkega
• Allikas