Carlo M. Cipolla

Itaalia majandusajaloolane

Carlo Maria Cipolla (15. august 1922 Pavia5. september 2000 Pavia) oli itaalia majandusajaloolane.

Carlo M. Cipolla
Sündinud 15. august 1922
Pavia, Itaalia
Surnud 5. september 2000
Pavia
Kodakondsus Itaalia
Alma mater Pavia Ülikool
Teadlaskarjäär
Tegevusalad majandusajalugu

Elulugu muuda

Cipolla sündis Pavias, kus ta kaitses 1944. aastal ka oma esimese teaduskraadi. Tahtes õpetada ajalugu ja filosoofiat mõnes Itaalia kõrgkoolis, astus ta politoloogia erialale Pavia Ülikooli. Seal avastas ta tänu professor Franco Borlandile, kes oli keskaja majandusajaloo spetsialist, huvi majandusajaloo vastu. Pavia järel tudeeris ta majandusajalugu Sorbonne'is ja Londoni Majanduskoolis.

Esimese töökoha majandusajaloo õppejõuna sai Cipolla 27-aastaselt Catanias. Sellele järgnes pikk akadeemiline karjäär Itaalias (Veneetsia, Torino, Pavia, Scuola Normale Superiore di Pisa ja Fiesole) ja välismaal. 1953. aastal siirdus Cipolla Ameerika Ühendriikidesse Fulbrighti stipendiaadina ning 1957. aastal sai temast külalisprofessor California Ülikoolis Berkeleys. Kaks aastat hiljem anti talle täisprofessuur.

Esseed muuda

Cipolla kirjutas 1973. ja 1976. aastal kaks majandusteemalist esseed, mille ingliskeelsed versioonid ringlesid ta sõprade seas ning mis avaldati 1988 itaalia keeles koondpealkirjaga "Allegro ma non troppo" (muusikaline fraas tähendusega "Kiirelt, kuid mitte liiga kiirelt").

Esimeses essees "Vürtside (ja eriti musta pipra) rollist keskaegses majandusarengus" ("The role of spices (and black pepper in particular) in Medieval Economic Development") kirjeldas ta huvipakkuvat seost vürtside impordi ja rahvastiku kasvu vahel hiliskeskajal, postuleerides põhjusliku seose musta pipra kui afrodisiaakumi kohta.

Rumaluse teooria muuda

Teises essees "Inimrumaluse põhiseadused" ("The Basic Laws of Human Stupidity")[1][2][3] käsitleb Cipolla rumalust, vaadeldes rumalaid inimesi ühiskondliku rühmana, mis on märksa mõjukam kui suurorganisatsioonid, nagu maffia ja sõjatööstus, suutes ilma reeglite, juhtide ja manifestideta tegutseda ülimalt mõjukalt ning uskumatu koordineeritusega.

Cipolla viis rumaluse põhiseadust on järgmised.

  1. Alati ja paratamatult alahindab igaüks parasjagu tegutsevate rumalate indiviidide arvu.
  2. Tõenäosus, et konkreetne inimene on rumal, ei sõltu selle inimese mistahes muudest omadustest.
  3. Rumal inimene on inimene, kes teeb teisele inimesele või inimeste rühmale kahju, saamata sellest ise mingit kasu ja võib-olla isegi saades samuti kahju.
  4. Mitterumalad inimesed alahindavad alati rumalate üksikisikute võimet tekitada kahju. Eriti püsivalt unustavad mitterumalad inimesed, et igal ajal, igas kohas ja mistahes asjaoludel on rumalate inimestega mistahes tehingute või suhete sõlmimine kulukas viga.
  5. Rumal inimene on kõige ohtlikumat laadi inimene.

Korollaar: rumal inimene on ohtlikum kui röövel.

Nagu nähtub kolmandast seadusest, tuvastas Cipolla kaks tegurit, millega peab inimkäitumist uurides arvestama.

  • Kasu ja kahju, mille indiviid põhjustab iseendale.
  • Kasu ja kahju, mille indiviid põhjustab teistele.
 
Graafik kasu ja kahjuga, mille indiviid põhjustab endale ja teistele.

Joonistades graafiku, kus esimene tegur on abstsiss- ja teine ordinaatteljel, saame sel kujutada nelja inimrühma koos lisarühmaga telgede ristumispunkti ümber.

  • Intelligentsed inimesed (ülal paremal), kes panustavad ühiskonda ja tasakaalustavad oma panuse vastastikuse kasuga.
  • Abitud inimesed (ülal vasakul), kes panustavad ühiskonda, kuid keda ühiskond ära kasutab (eriti röövlid); samas väärib tähelepanu, et eetilistel põhjustel võivad sellesse rühma vabatahtlikult ja teadlikult kuuluda äärmuslikud altruistid ja patsifistid.
  • Röövlid (all paremal), kes järgivad omakasu isegi siis, kui see kahjustab ühiskonna kui terviku heaolu.
  • Rumalad inimesed (all vasakul), kelle pingutused kahjustavad nii nende endi kui ka teiste huve.
  • Saamatud inimesed (keskel).

Cipolla täpsustab määratlusi röövlite ja abitute inimeste kohta, märkides, et nende rühmade liikmed võivad üldist heaolu nii kasvatada kui ka kahandada, sõltuvalt suhtelisest kasust ja kahjust, mida nad endale ja ühiskonnale põhjustavad. Röövel võib rikastada ennast rohkem või vähem võrreldes sellega, kui ta ühiskonda vaesestab. Abitu (ehk naiivne) inimene võib rikastada ühiskonda rohkem või vähem võrreldes sellega, kui ta ennast vaesestab või laseb end vaesestada. Graafiliselt kujutab seda mõtet joon kallakuga –1, mis lõikab läbi teise ja neljanda kvadrandi ning lõikub ordinaatteljega. Sellest joonest vasemale jäävad abitud inimesed on niisiis poolrumalad, sest nende käitumine põhjustab ühiskondliku heaolu summaarse kahanemise. Selle kirjeldusega sobivad ka mõned röövlid, ehkki paljud neist, nagu sotsiopaadid, psühhopaadid ja mittepatoloogilised mölakad ja amoralistid võivad tegutseda täie teadmisega sellest, et nende tegevusel on ühiskonna jaoks summaarselt negatiivne tagajärg, millega nad ennast ei seosta ja millest nad ei hooli.

Tunnustus muuda

Teosed muuda

  • "Studi di Storia della Moneta" (1948)
  • "Mouvements monétaires dans l'Etat de Milan" (1951)
  • "Money, Prices and Civilization" (1956)
  • "Le avventure della lira" (1958)
  • "Storia dell'economia italiana: Saggi di storia economica" (1959)
  • "Economic History of World Population" (1962)
  • "Guns, Sails, and Empires: Technological Innovation and the Early Phases of European Expansion, 1400–1700" (1965)
  • "Clocks and Culture, 1300–1700" (1967), uus väljaanne 2003, sissejuhatusega Anthony Graftonilt
  • "Literacy and Development in the West" (1969)
  • "The economic decline of empires" (1970)
  • "European culture and overseas expansion" (1970)
  • "Economic History of Europe" (1973)
  • "Le leggi fondamentali della stupidità umana" (1976)
  • "Faith, Reason, and the Plague in Seventeenth-Century Tuscany" (1977)
  • "The technology of man: A visual history" (1980)
  • "Fighting the Plague in Seventeenth Century Italy" (1981)
  • "The Monetary Policy of Fourteenth Century Florence" (1982)
  • "Allegro ma non troppo" (1988)
  • "Between Two Cultures: An Introduction to Economic History" (1992)
  • "Before the Industrial Revolution: European Society and Economy, 1000–1700" (1994)

Viited muuda

  1. Cipolla, Carlo M. "The Basic Laws of Human Stupidity". The Cantrip Corpus. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. veebruar 2013. Vaadatud 28. juulil 2013.
  2. Abrahams, Marc (9. aprill 2012). "Improbable Research: the laws of human stupidity". The Guardian. Vaadatud 28. juulil 2013. Non-stupid people always underestimate the damaging power of stupid individuals, it seems – this is one of the laws of human stupidity
  3. Cipolla, Carlo M. (kevad 1987). "The Basic Laws of Human Stupidity". Whole Earth Review. Vaadatud 28. juulil 2013.

Välislingid muuda