Psühhopaatia (kreeka keeles ψυχή psychḗ, 'hing' ja πάθος páthos, 'kannatus') on nartsissistliku isiksusehäire raskekujuline vorm, mille tunnuseks on julmus, südametus ja empaatiavõime puudumine. Isiksusehäire võib väljenduda riskantses käitumises ja agressiivsuses. Psühhopaat peab oma taju kõrgemaks tegelikkuseks.

Psühhopaatia puudub Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni loendist.[1]

Psühhopaatia on südametunnistuse või empaatia puudumine ehk võimetus mõista teiste inimeste soove ja kannatusi ning austada nende vaba tahet. Psühhopaadil on kalduvus ületähtsustada isiklikke soove ning maailma sündmusi tajuda hea ja kurja omavahelise võitlusena. Kuna eesmärk pühitseb abinõu, on teised inimesed vaid vahendiks eesmärkide täitmisel.[2]

Eri uuringute kohaselt on kogu maailma inimeste seas 4–6% psühhopaate-sotsiopaate.[3]

Isikuomadused

muuda

Briti Columbia Ülikooli emeriitprofessor Robert D. Hare on välja töötanud PCL (Psychopathy Checklist) isiksuseomaduste testi, mis peaks kindlaks määrama isiksuse psühhopaatilise kalduvusastme. Testi kasutavad USA kohtud surmanuhtluse määramisel.

Robert Hare kirjeldab psühhopaate kui liigisisest kiskjat, kes kasutab sarmi, manipulatsiooni, meelitamist, seksi ja vägivalda, et kontrollida teisi ning rahuldada oma isekaid vajadusi. Südametunnistuse ja empaatia puudumine paneb neid tegema seda, mida nad tahavad, rikkudes ühiskondlike norme ja ootusi ilma süütunde ja kahetsuseta. Neil puuduvad omadused, et elada ühiskondlikus harmoonias, sest eelistavad kasutada varjatult vaimset (psühholoogilist) vägivalda.[2] Varjates ümbritsevatele oma olemust võivad nad olla väga meeldivalt käituvad koolikiusajad, juhid, IT-spetsialistid, spioonid, sarimõrvarid, pühakud, (eks)vangid.

Robert Hare järgi on psühhopaat sarmikas nagu George Clooney, valelik nagu Pinocchio, aferist nagu Rasputin, võimuahne ja enesekindel nagu Jossif Stalin, mõjutaja ja inimestega manipuleerija nagu Adolf Hitler ja truudusetu nagu Giacomo Casanova.[4]

Psühhopaatide äratundmiseks pakutakse nelja peamist mõõdet (PCL-R):

muuda

Inimestevahelise suhtlemise osised

muuda
  1. Pealiskaudne sarmikus ja meeldiv kõneoskus ehk libekeelsus.
  2. Tohutu eneseuhkus ja kõrgendatud enesehinnang, ületähtsustatud ettekujutus enda olulisusest.
  3. Patoloogiline valetamine ja demagoogia. Nad on väga loomulikud valetajad. Peavad end võimekamateks, kui nad tegelikult on.
  4. Inimestega manipuleerimine, nende meelitamine ja kontrollivajadus. Teisi üritatakse panna tegema asju, mida nad muidu ei teeks.

Emotsionaalsuse osised

muuda
  1. Süümepiinade või süütunnete puudumine. Võimetus tunda süüd ja kahetsust, võib süüdistada hoopis ohvrit.
  2. Tunnete teesklemine või vähene tundelisus. Tihti puudub võime suheteks.
  3. Kalkus või empaatiavõime puudumine. Surm, vigastused, tapmised jätavad psühhopaadi emotsioonituks.
  4. Suutmatus vastutada enda tegude eest.

Elustiili osised

muuda
  1. Stiimulivajadus või kalduvus tüdimusele.
  2. Parasitaarne eluviis. Soovivad elada teiste arvel – emotsionaalselt, füüsiliselt, majanduslikult.[3]
  3. Realistlike pikaajaliste eesmärkide puudumine või ebarealistlikud eesmärgid. Saavutamatud, sest põhinevad oma võimete ülehindamisel.
  4. Impulsiivsus.
  5. Vastutusvõimetus.

Antisotsiaalsuse osised

muuda
  1. Vähene kontroll oma käitumise üle.
  2. Varakult ilmnevad käitumisprobleemid.
  3. Kuritegevus noorukieas.
  4. Tingimisi antud vabaduse tagasivõtmine.
  5. Kriminaalse tegevuse mitmekülgsus.

Teisisõnu on psühhopaatia liithäire ja koosneb mitmest omavahel seotud komponendist, mis paiknevad eraldiseisvalt ja teineteisest sõltumatult mitmel eri spektril — inimestevahelise suhtlemise, emotsionaalsuse, elustiili ja antisotsiaalsuse spektril. Kui ülal loetletud tunnustele lisandub veel võimuiha on (Andres Lindmäe arvates) tegu sotsiopaatiaga.

Antisotsiaalse isiksusehäire (ASPD) ja psühhopaatia sünonüümsus

muuda
  Pikemalt artiklis Antisotsiaalne isiksushäire

Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsioon on sätestanud ametliku seisukoha, et antisotsiaalne isiksusehäire (ASPD) ja psühhopaatia on sünonüümid. ASPD defineeritakse kui "inimeste õiguste suhtes hoolimatut ja neid rikkuvat valdavat käitumismustrit, mis algab lapsepõlves või varases teismeeas ning jätkub täiskasvanueas". Indiviid peab olema kaheksateistaastane või vanem, tal peavad käitumishäired olema esinenud enne viieteistkümnendat eluaastat ja tema kohta peavad käima vähemalt kolm alljärgnevatest kriteeriumitest:

  1. allumatus ühiskondlikele normidele ja õiguspärase käitumise reeglitele, mida näitavad korduvalt toime pandud sellised teod, mis võivad olla vahistamise aluseks;
  2. silmakirjalikkus, mida näitab korduv valetamine, varjunimede kasutamine või teiste inimeste petmine isikliku kasusaamise või naudingu nimel;
  3. impulsiivsus või suutmatus plaane teha;
  4. ärrituvus ja agressiivsus, mida näitavad korduvad kaklused või kallaletungid;
  5. hoolimatu suhtumine enese ja teiste turvalisusse;
  6. järjekindel vastutustundetus, mida näitab korduv suutmatus täita pidevalt töökohustusi või pidada kinni rahalistest kohustustest;
  7. kahetsuse puudumine, mida näitab ükskõiksus või ratsionaalne suhtumine juhul, kui ollakse teist inimest vigastanud, vääralt kohelnud või temalt midagi varastanud.

Suhe ASPD ja psühhopaatia vahel on asümmeetriline. Iga nelja ASPD-diagnoosiga inimese seas võib leiduda ka üks psühhopaat. Kuid igal psühhopaadil on vaikimisi ka ASPD. ASPD on psühhopaatiavorm, millele on lisatud emotsioonid. Psühhopaatia ise on emotsioonideta tühikäik.

Ohvrid kui sihtmärgid

muuda

Kevin Wilsoni (Dalhousie Ülikool Kanadas) sõnul on psühhopaatidel hästi väljaarenenud oskus leida inimrühmast üles just need kõige haavatavamad isikud. Nad suudavad inimese haavatavust paremini märgata, tuvastavad hästi nõrkuseid. Ka kiskja keskendub kõige kergemini kättesaadavale saakloomale. Kevin Wilsoni arvates on psühhopaatia seotud teatavat laadi röövloomaliku mälutüübiga.[5]

Tänapäeval on psühhopaatidel ühine omadus esineda normaalsete igapäevaste inimestena, samas kui selle fassaadi, laitmatu ja alatu maski varjus lööb üksildase ja halastamatu jääaegse kiskja kalk süda. Need võivad olla inimesed, kes sugugi ei põgene politsei eest, vaid töötavad ametiasutustes. Selline profiil lubab neil täiesti külma rahuga teha mida tahes ja millal tahes, laskmata ennast segada oma tegude sotsiaalsetest, kõlbelistest või õiguslikest tagajärgedest.[viide?]

Samuti on nad salakavalad äripartnerid ning silmakirjalikud tööandjad, suhe klientide ja töövõtjatega kannab tihti "edu mulle, võlad sulle!" loosungit. Ülbe tõrksusega on nende päralt aktsiaturg. Niinimetatud ärihaide tegevust peetakse Lääne kultuuriruumis esinenud 2000. aastate lõpu majandussurutise üheks põhjuseks.[viide?]

Tänapäevastes digitaalse info ajastu ühiskondades on psühhopaadid hästi kohanenud teravapilgulised iseloomuhindajad. Nad kipuvad oma kartmatu jäise neuroloogiaga olema teistest "samm eespool". Kuigi nende olemus ja krüpteeritud "kohalolu" on võlts ja etendatud, suhtlevad nad just nende enda jaoks "õigetes kanalites" (nt paljastatud pedofiilide võrgustikes). Sealhulgas esineb identiteetide omastamist ja nende taha peitumist ning ka muid tavaisikuid või lapseealisi kahjustavaid küberkuritegusid, nende digiseadmetesse häkkimist ja avaldunud teabega manipuleerimist. Seda tehakse tihti süüdimatult oma "anonüümse" isiksuse maskeerimise ja pikaajalise kasu saamise eesmärgil (social engineering vms).[viide?]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda

Välislingid

muuda