Carl Hugo Hahn
Carl Hugo Hahn (22. september 1886 Tallinn – 5. november 1957 Dresden) oli baltisaksa päritolu Eesti ja Saksamaa vaimulik ning Saksi piiskop.
Hugo Hahn õppis 1900–1904 Peterburis Püha Anna koolis. 1904–1910 õppis ta Tartu-, Leipzigi- ja Berliini Ülikooli usuteaduskonnas. Oli prooviaastal Tallinnas ja Hageris. Ordineeriti 14. novembril 1910 õpetajaks.
Aastatel 1910–1916 teenis Carl Hugo Hahn Risti koguduse õpetajana, seejärel 1916–1919 Nissi koguduse õpetajana.
Aastal 1919 lahkus Carl Hugo Hahn Saksamaale. 1919–1927 oli ta Worbisi koguduse õpetaja (praegusel Tüüringi liidumaal), 1927–1930 Leipzigi Tooma koguduse õpetaja, 1930–1938 Dresdeni Jumalaema koguduse õpetaja ja 1940–1945 Dresdeni maapiirkonna praost. Natsionaalsotsialismi ajal juhtis Hugo Hahn Tunnistuskirikut Saksimaal. Selle eest saatis Gestapo ta Saksimaalt välja. Aastatel 1946–1947 jätkas ta vaimulikku tegevust Württembergi kirikus olles linnavikaar Stuttgardi Hedelfingeni linnaosas ja Zuffenhauseni koguduse õpetaja Stuttgardis.
Aastatel 1947–1957 oli Carl Hugo Hahn Saksimaa piiskopiks[1][2].
Isiklikku muuda
Tema isa Elieser Traugott Hahn Oli Rõuge, Valjala ja Tallinna Oleviste koguduse õpetaja. Tema vanaisa Carl Hugo Hahn oli misjonär Lõuna-Aafrikas, vend Gotthilft Traugott Hahn oli Tartu Ülikooli usuteaduse professor ja Ülikooli koguduse õpetaja, kelle kommunistid tapsid. Õemees Woldemar Paul Sielmann oli Pärnu Nikolai ja Tallinna Oleviste koguduse õpetaja. Tema kaks poega valisid samuti vaimuliku ameti.