Austria-Ungari kompromiss
Artiklis puuduvad viited. |
Austria-Ungari kompromiss (saksa keeles Ausgleich, ungari keeles Kiegyezés) oli 1867. aastal allkirjastatud leping, millega loodi Austria-Ungari kaksikmonarhia. Kompromiss taastas Ungari kuningriigi suveräänsuse, eraldades selle Austria keisririigist. Kompromissi alusel valitsesid riigi Tsisleitaania (Austria) ja Transleitaania (Ungari) alasid eraldi parlamendid ja peaministrid. Ühtsus säilitati ühe riigipea võimuga mõlema maa ja valitsuse üle. Sõjavägi allus keiser-kuningale kui ülemjuhatajale. Mõned võtmeministrid olid otse krooni alluvuses ja teenisid nii keisririiki kui ka kuningriiki.
Ajalugu muuda
Keskajal oli Austria peaaegu sõltumatu riik Habsburgide valitsetavas Saksa-Rooma keisririigis. Ungari kuningriik oli siis suveräänne riik väljaspool keisririiki. 1526. aastal kaotas Ungari Mohácsi lahingu ja langes suures osas Osmanite impeeriumi võimu alla. Habsburgid pärisid Ungari krooni koos kuningriigi selle osaga, mis ei langenud osmanitele, kes hiljem, 1699. aastal, Ungarist välja aeti. Aastail 1526–1806 olid Austria ja Ungari "kroonide liidus", neil oli sama valitseja, kuid riigid olid eraldatud. 18. sajandil oli Ungari nime poolest sõltumatu, kuid õiguslikult Austriale allutatud.
Aastail 1804–1806 saadeti Saksa-Rooma riik laiali ja loodi Austria keisririik. Ungari oli selle riigi tavaline osa, mitte enam suveräänne riik. Seda panid ungarlased väga pahaks. Ungarlaste ja piirkonna teiste rahvaste rahvuslikud tunded ähvardasid riigi stabiilsust ja Austria eliidi võimu.
Ebaõnnestunud Ungari revolutsiooniga üritasid ungarlased taastada sõltumatust, kuid kaotasid ainult Venemaa sekkumise tõttu Austria poolel. Pärast 1848. aastat algatas keisririik probleemi lahendamiseks mitu põhiseaduslikku reformi, kuid eduta.
1866. aastal kaotas Austria täies ulatuses Austria-Preisi sõja. Austria staatus Saksa juhtriigina lõppes igaveseks, sest ülejäänud Saksa väikeriigid liideti peagi Preisimaa loodud Saksa keisririigi koosseisu. Austria kaotas ka peaaegu kogu mõju Itaalias, mis oli olnud tema peamine välispoliitiline huvi.
Riik pidi end uuesti defineerima, et rahvuslusega silmitsi olles ühtsus säilitada.
Kompromissi sünd muuda
Pärast Preisimaa käest lüüasaamist kõlasid uued üleskutsed eraldada kogu Ungari Austriast. Selle ärahoidmiseks avaldas keiser Franz Joseph I üleskutse kaksikmonarhiale.
Ent Ungari riigimees Ferenc Deák tahtis kompromissi taha intellektuaalset jõudu. Esialgu tahtis Deák Ungarile sõltumatust ja toetas 1848. aasta revolutsiooni. Kuid ta eraldus marurahvuslastest ja propageeris muundatud liitu Habsburgide alluvuses. Deák ütles, et kui Ungaril oleks täielik sisemine sõltumatus, oleksid kaitse- ja välisasjade küsimused nii Austriale kui ka Ungarile ühised lähtuvalt pragmaatilisest sanktsioonist. Talle tundus ka, et Ungari lõikaks kasu jätkuvast liidust rikkama, enam industrialiseeritud Austriaga. Deák uskus pealegi, et kompromiss lõpetaks surve Austriale, kes jätkuvalt valis Ungari kuningriigi ungari ja slaavi rahvastiku vahel.
Keiserlik kantsler Beust arutas kompromissi kiiresti Ungari juhtidega ning oli eriti innukas uuendama konflikti Preisimaaga ja mõtles, et kiire lahendus Ungariga võiks selle võimalikuks teha.
Kuid Beusti soovitud kättemaksu Preisimaale ei tulnud. Kui aastal 1870 tahtis Beust, et Austria-Ungari toetaks Prantsusmaad Preisimaa vastu, oli Ungari peaminister Gyula Andrássy sellele jõuliselt vastu, vetostades tõhusalt Austria interventsiooni.
Franz Joseph ja Deák allkirjastasid kompromissi, mille Országgyűlés (taastatud Ungari parlament) ratifitseeris 30. märtsil 1867.
Tingimused muuda
Kompromissi järgi oli nii Austrial kui ka Ungaril oma parlament, mis kogunes vastavalt Viinis ja Budas (hiljem Budapest) ja võttis vastu eraldi seadusi. Kummalgi poolel oli oma valitsus, mida juhtis oma peaminister. "Ühismonarhia" koosnes keiser-kuningast ning välis-, kaitse- ja rahanduse ühisministreist Viinis. Kompromissi tingimused kinnitati iga kümne aasta tagant üle.
Jätkuv surve muuda
1867. aasta kompromiss pidi olema riigi ees seisvate probleemide ajutine lahendus. Ent see süsteem säilis kuni riigi sunnitud lõpetamiseni esimese maailmasõja järel. Austria sakslaste järel suuruselt teise rahvuse (ungarlaste) soosimine põhjustas rahulolematust muude rahvuste (nagu tšehhid ja rumeenlased) seas. Hoolimata sellest, et vastu võetud rahvuste seadusega loodeti säilitada rahvusvähemuste õigusi, lähenesid kaks parlamenti sellele probleemile praktikas väga erinevalt.
Põhiprobleem hilisemail aastail oli, et kompromiss Ungariga ainult kasvatas ajaloos varasema Ungari riigi piirides olnud mitteungari vähemusrahvuste ja piirkondade isu. Sellega tundis ungarlaste enamus, et nad olid vastumeelselt ja ainult sunniviisiliselt kompromissiga nõustunud. Oluline hoiatus, et Ungari aadel, magnaadid (suurmaaomanikud), ja linnade ülemklassid olid kompromissiga nõus, oli, et Austria ertshertsog – kes oli eraldi Ungari kuningaks kroonitud – pidi kroonimisel vanduma, et ei muuda või vähenda ajaloolisi kuninglikke volitusi nimetada riigi valitsus, mille valisid välja Ungari aadel (magnaadid) ja ülemklassid. Need Ungari grupid ei nõustunud kunagi andma “oma” vähemustele tunnustust ja kohalikku autonoomiat, mida austerlased olid lubanud kompromissiga anda.
Ungari kuningriigis tundsid mitmed rahvusvähemused kasvavat ungariseerimise survet. Läbirääkimised, mis toimusid iga kümne aasta järel, viisid sageli põhiseadusliku kriisini. Lõpuks, kuigi kompromissiga loodeti lahendada paljurahvuselise riigi probleeme, säilitades samas suurriigi eeliseid, oli uus süsteem silmitsi sama sisemise survega kui vanagi. Mil määral kaksikmonarhia stabiliseeris riiki, olles silmitsi rahvuslike ärkamistega, ja mil määral see ärkamisi leevendas või süvendas, seda arutatakse isegi tänapäeval, eriti rahvusgruppide poolt piirkondades, kus veel ehitatakse rahvusriike.