Harilik malts
Harilik malts (Atriplex patula) on rebasheinaliste sugukonda maltsa perekonda kuuluv taimeliik. Rahvapärased nimetused on haraline malts ja päris malts.[1]
| Harilik malts | |
|---|---|
 Harilik malts | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Katteseemnetaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Nelgilaadsed Caryophyllales |
| Sugukond |
Rebasheinalised Amaranthaceae |
| Perekond |
Malts Atriplex |
| Liik |
Harilik malts |
| Binaarne nimetus | |
|
Atriplex patula (L.) | |
Eestis on harilik malts laialt levinud. Umbrohuna kasvab ta aedades, teeservadel, põldudel ja prahipaikades, samuti leidub teda ka mererannikul ja jõekallastel.
Harilik malts õitseb juulist septembrini.
Hariliku maltsa võib segi ajada valge hanemaltsaga, mis kuulub samasse sugukonda, kuid teise perekonda.[2]
Kasvukohad
muudaPärismaised maltsad, mis on jõudnud loodusesse inimese kaasabita, kasvavad sageli mererannal, sissetoodud liigid aga jäätmaadel ja prahipaikadel. Eestis on harilik malts tavaline umbrohi. Looduslikes kasvukohtades leidub seda taime harva, enamasti rannikul.
Kõige sagedamini võib leida hariliku maltsa mahajäetud viljakal mullalapil, milleks võivad olla kas vanad sõnniku- ja kompostihunnikud või harimata põllumaa. Kui taim on leidnud endale sobiva kasvukoha, siis vallutab ta kiiresti ka ümberkaudsed vähegi sobivad alad.[2]
Looduses leidub harilikku maltsa Euroopas, Lähis-Idas, Kesk-Aasias, Põhja-Aafrikas, Hiinas, Lääne- ja Ida-Siberis ja Altais, Kaukaasias. Ta on naturaliseerunud Põhja-Ameerikas.[3]
Botaaniline kirjeldus
muudaHarilik malts on üheaastane taim, mis kasvab 30–90 cm kõrguseks.[4]
Juur
muudaJuurestik on suhteliselt hästi harunenud, kuid ei tungi kuigi sügavale.[1]
Vars
muudaVars on püstine või tõusev, harilikult juba aluselt harunev. Külgharud eemalduvad enamasti täisnurga all.[5] Vars võib olla kas punakate või valkjate triipudega.
Leht
muudaHariliku maltsa lehed on piklikku kuni odaja kujuga, pika aheneva tipuga, osalt suunatud allapoole. Maltsalehed on vahelduvad, kuid kõige alumised, pikliksüdajad lehed on vastakud.[4] Lehti näib varre pikkuse kohta väga vähevõitu olevat.[6] Väikesi lehti leidub ka õite alusel.[2] Alumised lehed on vähem kui 4 korda laiusest pikemad.
Õied
muudaRohekad õied moodustavad tiheda, tähkja õisiku, milles emas- ja isasõied on läbisegi.[4][6] Õied on ühesugulised, taimel on nii emas- kui ka isasõied. Emasõitel puudub õiekate, mida asendavad vabad kandelehekesed. Isasõitel on lihtne viietine õiekate.[1] Taim õitseb juulist septembrini.[7]
Vili
muudaSeemned on kas kumerad, mustad 1–2 mm läbimõõduga või mõnevõrra lamedad, heledamad ning diameetriga 2–3 mm. Seemned arenevad vaid emasõitest. Taim paljuneb seemnetega, andes kuni 6 tuhat seemet. Viljad küpsevad augustis–oktoobris.[8]
Keemiline koostis
muudaHariliku maltsa lehed sisaldavad süsivesikuid, mineraale, valke, kiudaineid, saponiine, eeterlikke õlisid, oblikhapet, askorbiinhapet (kuni 120 mg/%), karoteeni ja rutiini. Noortes lehtedes ka C- ja E-vitamiini ning kaltsiumi. Seemned koosnevad valkudest, suhkrust ja tärklisest.[8]
Kasutamine
muudaRavimtaim
muudaHariliku maltsa kasutatakse nii värskelt kui ka kuivatatult. Droogina kasutatakse ürti. Taime kogutakse õitsemise ajal. Kuivatatakse õhu käes varikatuse all varjus.[9] Seemneid korjatakse nende küpsemise lõpul. Lehti säilitatakse tavaliselt kuni üks aasta, seemneid kuni kolm aastat.[8]
Malts on hea toidutaim ja kasulik seedimisele, köha korral toimib aga röga lahtistavalt.[7]
Rahvameditsiin
muudaRahvameditsiinis kasutatakse maltsatõmmist hemorröa, podagra, vähese menstruatsiooni ja valgevooluse raviks.
Värskete maltsalehtede söömine aitab kõhukinnisuse puhul. Samuti taime lehtedest keedetud suppi söödi seestvalu vastu.[5]
Kui sõrme satub pind, tuleb võtta maltsaleht, hõõruda seda käte vahel, kuni mahl hakkab välja voolama – see aitab pinnul välja tulla.
Käheda hääle või rögaga köha vastu soovitatakse juua värsketest maltsalehtedest keedetud teed.
Sissekasvanud küüne ja põletiku vastu aitab mahlale peale hõõrutud värske malts.
Kuna maltsalehtedel on antibakteriaalne toime, kasutatakse värskeid lehti haavade parandamiseks.[9]
Toit
muudaNälja-aastatel tehti maltsast jahu ning segati seda leivajahuga.[10][4] Samuti tehti maltsalehtedest suppi, kuhu lisati nõgese, põldohaka ja hapuoblika lehist.[5] Valminud seemneid keedeti piimaga ning saadi maitsvat ja toitvat putru.[10]
Kosmetoloogia
muudaHariliku maltsa antibakteriaalset, vitaminiseerivat ja põletikuvastast toimet võib kasutada koduses kosmetoloogias. Leotis näo pesemiseks: 4 supilusikatäit kuivatatud lehti leotada 1 liitris keedetud vees.[9]
Vastunäidustused
muudaHariliku maltsa liigtarvitamine toiduna võib põhjustada seedetrakti ja närvisüsteemi haigusi. Samuti on taim vastunäidustatud inimestele, kes põevad neeru- ja sapihaigusi.[9] Maltsa tolm võib mõjuda tugeva allergeenina.
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 "Harilik malts". 2008. Tartu Ülikooli LO. Vaadatud 21.04.2018.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 "Harilik malts, Atriplex patula". Originaali arhiivikoopia seisuga 23.04.2018. Vaadatud 21.04.2018.
- ↑ Germplasm Resources Information Network (GRIN-Taxonomy). "Atriplex patula L." 2018. Vaadatud 19.04.2018.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Tatjana Gorbunova (2001). Ravimtaimeatlas : praktiline ravimtaimemääraja kõigile. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda. Lk 172.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Sõukand, Renata ja Kalle, Raivo. "HERBA: Historistlik Eesti Rahvameditsiini Botaaniline Andmebaas". 2008. Vaadatud 21.04.2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 6,0 6,1 Toomas Kukk (2009). Eesti taimede kukeaabits. Harjumaa: Varrak.
- ↑ 7,0 7,1 Irje Karjus (2011). Metsamoori ravimtaimeraamat. Tallinn: Fookus Meedia.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 "Лебеда раскидистая". Vaadatud 20.04.2018.
- ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 "Лебеда раскидистая (Atriplex patula)". Originaali arhiivikoopia seisuga 18.04.2018. Vaadatud 20.04.2018.
- ↑ 10,0 10,1 Tatjana Gorbunova (1997). Ravimine taimedega. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda. Lk 28.
Välislingid
muuda- Harilik malts andmebaasis eElurikkus
