Aristotele Fioravanti

Itaalia arhitekt

Ridolfo Fioravanti (umbes 1415/1420 Bologna – umbes 1486 Moskva suurvürstiriik) oli Itaalia arhitekt ja insener, kes töötas Itaalias, Ungaris ja alates 1475. aastast Moskva suurvürstiriigis. Tema kuulsaim teos on Moskva Kremlis asuv Jumalaema Uinumise katedraal, mis valmis aastail 1475–1479.

Jumalaema uinumise katedraal Moskvas
Palazzo del Podestà Bolognas

Tema nime on kirjutatud ka kujul Fieraventi, vene allikates on kirjakujud Фиораванти, Фьораванти, Фиеравенти, Фиораванте.

Eluloolist muuda

Fioravanti noorusest on vähe teada, ta avatakse olevat sündinud Bolognas arhitekti ja hüdraulikainseneri pere 1415./1420. aasta paiku.

Tuntuse tõid talle uuenduslikud seadmed ja tehnoloogiad, mida ta kasutas linna aadlisuguvõsadele kuuluvate tornide ehitusel. Ta tegutses insenerina Bolognas, Mantovas, Veneetsias, Roomas ja Napolis. Ajavahemikus 1458–1467 töötas ta Firenzes Cosimo de' Medici vanema teenistuses ja Milanos Sforzade teenistuses[1], enne kui naasis oma kodulinna. Bolognas projekteeris ta Palazzo Bentivoglio, kuid ehitis ei valminud enne aastaid 1484–1494 Giovanni II Bentivoglio ajal. 1467. aastal töötas ta lühikest aega kuningas Matthias Corvinuse kutsel Ungaris.

1475. aastal siirdus ta Moskva suurvürst Ivan III teenistusse Moskvasse, kus tema projekti ja juhiste järgi valmis Jumalaema Uinumise katedraal 1475.–1479. aastal, mille jaoks ta uuris inspiratsiooni ja eeskuju leidmiseks Vladimiri Jumalaema Uinumise katedraali. 11. sajandil Andrei Bogoljubski käsul ehitatud Vladimiri katedraalist lähtumine oli Ivan III selgesõnaliselt väljendatud soov ja seda on seletatud samalaadse poliitilise situatsiooni kordumisega nagu Andrei Bogoljubski ajal – suurvürst soovis oma linnast teha uue pealinna ja ka usuelu keskuse koos metropoliidi aujärjega[2]. Jumalaema Uinumise katedraal on Fioravanti ehitistest tuntuim.

Fioravanti ei pöördunud kunagi Itaaliasse tagasi. Mõnedel andmetel lasi Ivan III ta Venemaalt lahkumise soovi järel vanglasse heita, kus ta suri, teise arvamuse kohaselt osales ta suurtükiväeinsenerina suurvürsti sõjakäikudel Novgorodi (1477–1478), Kaasanisse (1482) ja Tveri (1485).[3]

Vaata ka muuda

Viited muuda

Kirjandus muuda