Andja mõis (saksa keeles Addinal) oli rüütlimõis Viru-Nigula kihelkonnas Virumaal[1]. Nüüdisajal jääb mõis Lääne-Viru maakonda Rakvere valda[1].

Andja mõis (1894)

Mõisa on esimest korda mainitud 1406[1][2]. Keskajal oli Lodede mõis ehitatud vasallilinnuseks[1]. Sellest vasallilinnusest on säilinud kahe esimese korruse müürid[1].

1827. aastal ostis avalikul müügil Alexander Philipp von Salzale kuuluvad Andja ja Toomla mõisad vabahärra, kreisisaadik Friedrich Adolph von Dellingshausen.

Parun Friedrich Adolph von Dellingshauseni pärandusejagamise lepingu järgi 1841. aastast sai Essu ja Hulja mõisa koos Kruusimäega, Undla mõisa koos Räsna juurde kuuluva külaga Pilo, Andja ja Toomla mõisa nende poeg Karl Thomas von Dellingshausen. 1857. aastal andis meeskohtunik Karl Thomas von Dellingshausen oma eluajal Andja koos maakohaga Toomla (15 000 hõberubla), Hulja, Essu ja Undla mõisa pärandina oma pojale ooberstleitnant Friedrich von Dellingshausenile, jättes enesele kuni surmani Andja ja Essu valdamisõiguse koos lubadusega vanemate eluajal mitte mõisaid müüa ega pantida. 1868. aastal müüs Friedrich Ewald Thomas von Dellingshausen Andja ja Essu mõisa ning mõisamaakoha Thomel oma vennale kaardiväe erupolkovnik Iwan von Dellingshausenile hinnaga 125 000 hõberubla. Iwan von Dellingshauseni (surn 11.09.1875) ja paruness Pauline Friedericke Emilie von Dellingshauseni (surn 13.03.1892) surma järel olid pärijad on võrdsetes osades tema tütred Alexandrine ja Julie, kelle kinnistati 1893. aastal Essu ja Andja mõis. Järgmisteks omanikeks said Ungern-Sternbergid. Pärijatevahelisel kokkuleppel sai paruness Julie Therese von Ungern-Sternberg (sünd von Dellingshausen) Essu mõisa 165 000 rubla eest ja Andja mõisa (804 tessatiini) 49 017 rubla eest. [3].

Mõisa viimane omanik (enne 1919. aasta ülemaalist võõrandamist) oli Essu mõisa omanik Julie von Ungern-Sternberg. Seega võis mõisat pidada Essu kõrvalmõisaks[1].

Andja mõisa tuuleveski muuda

 
Andja mõisa tuuleveski varemed

Andja mõisa tuuleveski ehitati 1804. aastal. Tegemist on Hollandi tüüpi paekivist tuuleveskiga, mille allosa ümbritseb lai ringrõdu ehk galerii, millelt kunagi sabapuu abil veski pead tuulde keerati. Galeriid ilmestavad paekivist piirdepostid ja uhked kaarvõlvid, millest osa on küll hiljem kinni müüritud. Mõis rentis veskit möldritele. Näiteks 1915. aastal oli Andja tuuliku rent 30 rubla aastas, pluss kohustus jahvatada mõisa ja mõisa teenijate vilja. Rentnikuks oli tollal Jaan Raam, kes sai Eesti Vabariigi sünni järel võimaluse tuulik endale osta. Tegelikult oli ta rohkem huvitatud veskiga kaasas käivast 12 hektarist maast. Jaan Raam laskis veski sisseseadel laguneda ja 1924. aasta suvel tunnistati veski kasutuskõlbmatuks.[4]

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Andja mõis Eesti mõisaportaalis (vaadatud 18.05.2015)
  2. Andja mõis (Viru-Nigula khk), Kinnistute register Eesti Rahvusarhiivis
  3. Essu mõis (Haljala khk), Kinnistute register Eesti Rahvusarhiivis
  4. Talving, Hanno. Ringreis Eestis mööda tuulikuid. Eesti Päevaleht, 6. mai 2005.

Välislingid muuda