Aleksandras Stulginskis

Aleksandras Stulginskis (26. veebruar 1885 Kutaliai (tänapäeval Šilalė rajoon) – 22. september 1969 Kaunas) oli Leedu poliitik, Leedu president 1922. aasta detsembrist kuni 1926. aasta juunini.

Aleksandras Stulginskis

1904. aastal lõpetas Aleksandras Stulginskis Liepājas gümnaasiumi. 1908. aastal lõpetas ta Kaunases vaimuliku seminari ja õppis seejärel ühe aasta Innsbrucki Ülikoolis teoloogiat. Kuid Stulginskis ei andnud vaimuliku ametivannet, vaid asus õppima Halle Põllumajandusülikoolis, mille lõpetas 1913. aastal. Leedusse tagasipöördumise järel töötas ta Alytuses agronoomina. Esimese maailmasõja puhkemise järel asus Stulgiskis elama Vilniusse, kus töötas Leedu Abiorganisatsioonis ja samaaegselt töötas gümnaasiumis õpetajana. 1917. aasta 18.–22. septembrini võttis ta Vilniuses osa Leedu Nõukogu (millest hiljem sai Leedu Riiginõukogu) tööst. 16. veebruaril 1918 oli ta üks Leedu iseseisvusdeklaratsioonile allakirjutanutest.

26. detsembrist 1918 kuni 12. märtsini 1919 oli ta portfellita minister Leedu valitsuses. 1919. aasta 12. märtsist kuni 12. aprillini oli ta asepeaminister, siseasjade, toitlustuse ja avalike tööde minister. 1919. aasta 12. aprillist kuni 7. oktoobrini oli Stulginskis põllumajanduse ja riigivarade minister.

1920. aasta mais valiti Aleksandras Stulginskis Leedu Asutava Kogu esimeheks. Sellel ametikohal olles sai ta 19. juunil 1920 Leedu presidendi kohusetäitjaks, kes ta oli kuni 21. detsembrini 1922, mil ta valiti Leedu presidendiks. Ta oli Leedu president kuni 7. juunini 1926.

17. detsembrist 1926 kuni 1927. aasta aprillini oli ta Leedu Seimi esimees. Seejärel lahkus ta poliitikast ja töötas põllumajanduse alal. 13. juunil 1941 vahistasid Nõukogude võimuesindajad Stulginskise ja ta saadeti Siberisse vangilaagrisse. 1952. aastal mõisteti talle 25 aastat vabaduskaotust. 1954. aastal vabastati ta vangistusest ja 1956. aastal lubati tal Leedusse tagasi pöörduda.