Albaania vabariik
See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2016) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Mai 2016) |
See artikkel räägib Albaania vabariigist aastatel 1925-1928. Teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Albaania vabariik (täpsustus).Albaania vabariik (albaania: Republika Shqiptare) oli Albaania ametlik nimi, nagu 1925. aasta põhiseaduses sätestati. Albaania muutus pärast 1926. ja 1927. aasta Tirana lepingute sõlmimist Itaalia kuningriigi de facto protektoraadiks. Aastal 1928 kuulutati Albaania põhiseaduslikuks monarhiaks. Pärast loomist nõudis Itaalia vabariigiga liidusuhet. Seda tehti suuresti Itaalia mõju kasvatamiseks Balkanil ning Itaalia ja Albaania turvalisuse tagamiseks territoriaalses vaenus Kreeka ja Jugoslaaviaga.
|
Republika Shqiptare 1925–1928 | |
.svg) .svg) Albaania lipp
Albaania vapp
| |
| Valitsusvorm | Üheparteiline parlamentaarne vabariik |
|---|---|
| Pealinn | Tirana |
| Religioon |
sunniidid bektashi |
| Riigikeeled | albaania |
| Rahaühik | Albaania lekk |
Ajalugu muuda
Pärast Fan Noli valitsuse kukutamist kutsus Ahmet Zogu kokku parlamendi, et leida lahendus kroonimata Albaania vürstkonnale. Parlament võttis kiiresti vastu uue põhiseaduse, kuulutas Albaania vabariigiks ja andis Zogule diktaatorivõimu, mis lubas tal nimetada ja tagasi kutsuda ministreid, vetostada seadusandlust, nimetada kogu kõrge halduspersonal ja valida kolmandik Senati liikmetest.
Uus põhiseadus pakkus parlamentaarset vabariiki, mille võimas president oli riigi ja valitsuse pea. 31. jaanuaril 1925 valiti Zogu Rahvuskogu poolt seitsmeks aastaks presidendiks, enne tema albaanlaste kuningaks kuulutamist. Ta valitses Albaaniat nelja sõjaväekuberneri abil ja nimetas klannijuhid armee reservohvitserideks, kes jäeti valvama režiimi kaitset sise- või välisohtude vastu. Ta säilitas ka head suhted Benito Mussolini fašistliku režiimiga Itaalias ja toetas Itaalia välispoliitikat.
Zogu režiim öeldi olevat vastutav opositsiooniparteide ja kodanikuvabaduste kadumise eest. Ajakirjandus oli režiimi ajal ka rangelt tsenseeritud.
1925. aasta alguses algatati rida majandusele suunatud reforme, kuid tulemused olid segamini. Mõned reformid sisaldasid erainitsiatiivi organiseerimist tööstuses, ehituses ja transpordis. Sel samal aastal vermiti esimene Albaania münt, Albaania kuldfrank. Väliskapital kaasati Zog I valitsuse ametliku poliitika osana, kuid tema režiimi eesmärk oli tegelikult isikliku võimu tugevdamine ja tema toetajate rikastamine. Väliskapitali, laene ja muid vorme kasutati tööriistana režiimile sissetuleku pakkumiseks ja kasutati hiljem saabuvas majanduskriisis.
Umbes sel ajal loodi 14 uut äriühingut algkapitaliga 7,6 miljonit kuldfranki, umbes 28% rohkem kui ühingute kapital perioodil 1921–1924. Aastal 1928 jõudis ettevõtete arv 127-ni ja omamaine kapital oli kuus korda suurem, kui aastal 1927, samas majandus hakkas stabiliseeruma.
Aastal 1925 loodi Albaania Pank, ja tehti järelandmisi Itaalia investoritele. Albaania riigile kuulus 49% pangast, samas Itaaliale luulus 51% pangast. Nendel tingimustel saavutas Itaalia Albaanias tugevama positsiooni. Aastatel 1925–1928 kasvatas Albaania valitsus ka märkimisväärselt oma kulusid.
Aastal 1925 loodi SVEA (Albaania majandusliku arengu ühing), aidates lihtsustada 50 miljoni kuldfrangist laenu Albaaniale. Aastal 1927 oli laen hinnanguliselt 65 miljonit kuldfranki. Selle 40-aastase laenu aastaintress oli 7,5%. Tagasimaksmise summad ulatusid 30–40%-ni riigi kogusissetulekust.
Aastal 1925 rahastasid kokkulepped Albaania rahaasutuste (nagu SVEA) ja Itaalia finantsgruppide vahel 96,4% teedeehitusprojektidest Albaanias. Need laenud ei olmud ainult riigi vahetuteks majanduslikeks vajadusteks, vaid tingimuste loomiseks väliskapitali edasiseks riikitungimiseks. Ministeeriumite ülesanded puudutasid ka teedeehituse suurendamist.
Aastal 1928 hõlmasid feoodid 200 000 hektarit (100 000 olid erafeoodid). Berati linnas oli umbes 36 000 feoodi.
Taristu oli sel ajal halvasti hooldatud. Teedel said liikuda vaid kergemad sõidukid, samas halvasti hooldatud sillad takistasid autotransporti. Meretransporti korraldasid peamiselt väliskompaniid. Posti õhutransporti korraldasid itaallased. Kaubandus oli majanduse suurim element ja sel ajal kaubavahetus kasvas. Eksporditi peamiselt toorainet ja kariloomi.
Paljud Itaalia, Inglise, Prantsuse ja Ameerika kompaniid hakkasid Albaania turul äritsema ja neid aitasid kaubanduskokkulepped või otsesed investeeringud.
Itaalia positsioon tugevnes veelgi merekaubandus kokkuleppega, mis andis riigile "enamsoodustusrežiimi" staatuse. See seadustas Itaalia monopoli väliskaubanduses.
Itaalia sissetung muuda
Vastutasuks Zogu pealetungi kaasaaitamisele tahtis Belgrad tasu territooriumi kujul ja mõju Tiranas. Kuigi Zogu lubas Belgradile enne pealetungi piiril järelandmisi, jätkas Albaania juht rõhumist Albaania enda territoriaalsetele nõuetele. 30. juulil 1925 sõlmisid kaks riiki kokkuleppe Püha Naumi kloostri Ohridi järvel ja teiste vaidlusaluste piirialade tagastamisest Jugoslaaviale. Kuid Jugoslaavia ei lõiganud loodetud Zogusse investeeritud dividende. Ta vältis Belgradi ja pööras Albaania Itaalia kaitse alla.
Itaalia territoriaalselt Albaaniasse laienemise toetajad kogusid jõudu oktoobris 1922, kui Benito Mussolini võttis Roomas võimu. Tema fašistlikud toetajad korraldasid häbematu programmi eesmärgiga luua uus Rooma impeerium Vahemere piirkonnas, mis rivaalitseks Suurbritannia ja Prantsusmaaga. Mussolini nägi Albaanias sillapead Balkanile ja pärast sõda tunnistasid suurriigid tegelikult Itaalia protektoraati Albaania üle.
Mais 1925 alustas Itaalia sissetungi Albaania riiklikku ellu, mis kulmineerus 14 aastat hiljem Albaania okupeerimise ja annekteerimisega. Esimene suur samm selles protsessis oli kokkulepe Rooma ja Tirana vahel, mis võimaldas Itaalial ammutada Albaania maavarasid. Varsti nõustus Albaania parlament lubama itaallastel asutada Albaania Pank, mis tegutses Albaania riigikassana, kuigi seda juhiti Roomast ja Itaalia pangad seda tegelikult kontrollisid. Albaanlased andsid Itaalia laevanduskompaniidele ka monopoli Albaania kauba- ja reisiveos.
1925. aasta lõpul hakkas Itaalia-toetatud Albaania majandusliku arengu ühing laenama Albaania valitsuse raha kõrge intressimääraga transpordi-, põllumajandus- ja avalikele projektidele, sealhulgas Zogu palee. Lõpuks kujunesid laenud toetusteks.
1926. aasta keskel otsustas Itaalia laiendada oma poliitilist mõju Albaanias, paludes Tiranal tunnistada Rooma erilist huvi Albaanias ja nõustuda Itaalia juhendajatega armees ja politseis. Zogu oli vastu, kuni ülestõus põhjapoolsetes mägedes sundis Albaania juhti sõlmima 27. novembril 1926 itaallastega Esimese Tirana lepingu. Lepingus leppisid mõlemad riigid kokku mitte sõlmida muid kokkuleppeid teiste riikidega, kui see piirab nende vastastikuseid huvisid. Tegelikult tagas kokkulepe Zogu poliitilise positsiooni Albaanias, samuti riigi territoriaalse terviklikkuse.
Novembris 1927 sõlmisid Albaania ja Itaalia kaitseliidu, Teise Tirana lepingu, mis tõi Itaalia kindrali ja umbes 40 ohvitseri Albaania armeed treenima. Itaalia sõjaväeeksperdid alustasid varsti poolsõjaväeliste noorterühmade juhendamist. Tirana lubas ka Itaalia mereväele juurdepääsu Vlorë sadamale ja albaanlased said Itaaliast suure relvasaadetise.