Ahasveeruse uni

"Ahasveeruse uni" on Ene Mihkelsoni aastal 2001 ilmunud romaan.

Ahasveeruse uni
Autor Ene Mihkelson
Kaane kujundaja Jüri Kaarma
Toimetaja Linda Uustalu
Päritolumaa Eesti
Keel eesti
Teema ajalugu
Žanr romaan
Kirjastaja Tuum
Ilmumisaeg 2001
Väljaande tüüp kõva köide
Lehekülgi 494
Mõõtmed ja kaal 140 × 215 mm
ISBN 9985802489
Eelnev raamat "Kaalud ei kõnele: valitud luuletusi 1967–97" (2000)
Järgnev raamat "Uroboros" (2004)

Romaani peategelaseks on umbes 1944. aastal sündinud naine, kes püüab iseseisvuse taastanud Eestis, 1990. aastate teisel poolel leida nõukogude aja arhiividest infot oma vanemate saatuse kohta pärast Teist maailmasõda. Tema isa Meinhard ja ema Vilma läksid pärast maailmasõda repressioonide hirmus metsa, isa hukkus segastel asjaoludel ja ema tuli hiljem metsast välja, kuid ei hakanud enam tütart kasvatama. Naine kasvab esmalt sugulaste juures, siis internaatkoolis. Vanemate käekäigu avanemise looga paralleelselt kulgeb peategelase mõistatusliku haiguse lugu, unenäod vahelduvad tegelikult toimunuga.

Romaan valiti 2006. aastal kirjandusteadlaste, kirjandusväljaannete toimetajate, kirjanike ja õppejõudude seas läbi viidud küsitluses taasiseseisvunud Eesti parimaks romaaniks.[1]

2011. aastal plaaniti "Ahasveeruse uni" Endla teatris lavastada, kuid selle lavastaja ja dramaturg Tiit Palu otsustas siiski selle lavale toomata jätta, sest "erinevatel põhjustel polnud hetkel võimalik jõuda Ene Mihkelsoni suurromaanile väärilise tulemuseni".[2]

Retseptsioon muuda

Kirjandusteoreetik Toomas Liiv on rõhutanud une ja ärkveloleku piiri ähmasusele romaanis ja ka Eestis, (sisemisele) sundusele rahu leidmata seda otsida nagu pealkirjas viidatud Jeruusalemma kingsepp Ahasveerus, kes pidi igavesti ringi rändama, sest ei olnud lubanud Jeesusel teel Kolgatale oma kodu ukse ees korraks puhata.[3]

Paljud kirjandusteoreetikud (Eva Rein[4], Tiina Kirss, Aija Sakova[5], Eneken Laanes[6]) on romaani nimetanud ka traumaromaaniks.

Romaani keskseks teljeks on mäletamise küsimus: millised on (otsesemalt) metsavendade mäletamist puudutavad probleemid iseseisvuse taastanud Eestis ning (laiemalt) missugune on baltisaksa kultuuripärandi roll Eesti kultuuri kujunemisel. Baltisaksa pärandi rõhutus saab alguse peategelase segast päritolu isa nähtud endelisest unenäost, kus tollele antakse juudi pass, ning laieneb peategelase mõtiskluseks Eesti kaugema mineviku ja baltisaksa kultuuri vahekorra üle, tõukudes rahvaraamatutest teada loost 18. sajandil Liivimaal rännanud Liivimaa Ahasveerusest.

Viited muuda

  1. "Taasiseseisvunud Eesti parim romaan on "Ahasveeruse uni"". Eesti Päevaleht, 23. august 2006 (kasutatud 11. juunil 2013)
  2. "Lavastus "Ahasveeruse uni" jääb ära" (Endla teatri pressiteade) – endla.ee, 5. detsember 2011 (kasutatud 11. juunil 2013)
  3. Toomas Liiv "Mihkelson uitamas Ahasveerusena". Sirp, 15. märts 2002 (kasutatud 11. juunil 2013)
  4. Eva Rein "Trauma, keha, mälu ja narratiiv Ene Mihkelsoni romaanis "Ahasveeruse uni"" (Ene Mihkelsoni "Päevad on laused"). Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005, lk 55–75 (kasutatud 10. juunil 2013)
  5. Aija Sakova "Kirjutamine kui mäletamine: Ene Mihkelsoni "Ahasveeruse une" ning Christa Wolfi "Mõtisklused Christa T.-st" ja "Lapsepõlvelõimede" võrdlus" (Ene Mihkelsoni "Päevad on laused"). Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005, lk 76–92 (kasutatud 10. juunil 2013)
  6. Eneken Laanes "Lepitamatud dialoogid: subjekt ja mälu nõukogudejärgses eesti romaanis" (doktoritöö). Tartu Ülikooli Kirjastus 2009, lk 100–144) (kasutatud 10. juunil 2013)