Agatho

Agatho (ka Agathon või Agathon Thaumaturgos, 575 ? – 10. jaanuar 681) oli paavst 678–681. Ta oli 79. paavst.

Agatho
Valitsemisaja algus	27. juuni 678
Valitsemisaja lõpp	10. jaanuar 681
Eelkäija	Donus
Järeltulija	Leo II
Sünnikuupäev	575 ?
Sünnikoht	Sitsiilia
Surmakuupäev	10. jaanuar 681
Surmakoht	Rooma

Agatho sündis Sitsiilias. Ta oli Rufinianuse poeg.

Ta oli abielus ja tegeles äriga. Abikaasa soovitusel sai temast Palermo San Hermese benediktiini kloostri munk ja Adeodatus II ajal diakon (kardinaldiakon).

Teda on seostatud munk Agathoga, keda Gregorius I mainis oma kirjas San Hermese kloostri abtile.

Ta oskas kreeka keelt. Teistel andmetel oli ta rahvuselt kreeklane.

Paavstiks saamine

Agatho pühitseti paavstiks 27. juunil 678, kui Bütsantsi eksarh oli teda tunnustanud.

Traditsiooni järgi oli Agatho paavstiks saades umbes 100-aastane. See teeb temast vanima isiku, kes on saanud paavstiks.

Konstantinoopoli III kirikukogu

Agatho ei osalenud Konstantinoopoli III kirikukogul, vaid saatis sinna legaadid. Ta sai kätte Bütsantsi keisri Konstantinos IV kirja, mis oli adresseeritud Donusele.

Keiser soovis oma kirjas monoteletismi üle peetud teoloogilise diskussiooni lahendamiseks kokku kutsuda oikumeenilise kirikukogu. Ta soovis paavstilt legaatide saatmist Konstantinoopolisse, kes debateeriks teoloogilistel teemadel ja lubas neile tasuda transpordikulud. Keisri korraldusega tuli neli legaati saata Roomas asuvatest õigeusu kloostritest.

Agatho nõustus keisri sooviga. Ta pidas seejärel kirikukogu ettevalmistavad sinodid, sealhulgas aastal 679 Roomas Lateraani palees ja 27. märtsil 680 150 piiskopi osalusel taas Lateraani palees.

Paavst lähetas Konstantinoopolisse delegatsiooni, mis jõudis sihtkohta 10. septembril 680. Delegatsiooni koosseisus olid hilisemad paavstid Johannes V ja Constantinus. Kirikukogu kestis 7. novembrist 680 16. septembrini 681.

Ravenna autokefaalsus

Agatho kutsus aastal 680 peetud Rooma sinodile Ravenna peapiiskopi Theodoruse, kellega arutati Ravenna peapiiskopkonna autokefaalsuse lõpetamise üle.

Paavst ja piiskop saavutasid kokkulepe, et tulevikus pühitsetakse Ravenna peapiiskopid paavsti poolt, kes annab neile palliumid.

Suhted Inglismaa piiskoppidega

Agatho arutas aastal 679 Lateraani palees peetud sinodil Yorki peapiiskopi Wilfridi kaebust Canterbury peapiiskopi Theodorose vastu, kes oli ta ametist tagandanud. Samuti oli Theodoros muutnud Yorki peapiiskopkonna jurisdiktsiooni all olevate piiskopkondade piire. Paavst otsustas, et Wilfrid tuleb ametisse tagasi ennistada.

Paavst saatis vaimuliku Johannese Inglismaale, kes pidi seal tegelema kirikulaulu õpetamisega ja tutvuma kiriku oludega.

Ta kinnitas Londoni St. Pauli ja Chesteri St. Peteri kloostrite privileegid.

Maksupoliitika

Agatho nõudis keisrilt, et paavsti valimine oleks maksuvaba, kuid keiser ei rahuldanud paavsti soovi.

Ordinatsioonid

Agatho ordineeris 18 piiskoppi, 10 preestrit ja 3 diakonit.

Uued kardinalid

Agatho ajal on teada 6 uut kardinali, sealhulgas hilisemad paavstid Benedictus II, Leo II ja Johannes V.

1. Benedictus (Benedictus II)
2. Georgius
3. Johannes (Johannes V)
4. Juvenalus
5. Leo (Leo II)
6. Theodorus

Surm

Agatho suri 10. jaanuaril 681 Roomas. Ta maeti Rooma Peetri kirikusse. Ta jättis surres vaimulikele rahalise pärandi.

Traditsiooni järgi oli ta surres üle 100 aasta vana. Teda peetakse vanimaks paavstiks ajaloos.

Agathot austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus pühakuna. Tema mälestuspäev on katoliku kirikus 10. jaanuar, õigeusu kirikus 19. veebruaril või 20. veebruaril.

Teda on kunstis kujutatud paavstina, kes kannab tiaarat ja hoiab risti.

Kirjandus

• J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
• Liber Pontificalis.
• Henri Quentin: Note sur les originaux latins des lettres des papes Honorius, s. Agathon et Léon II, relatives au monothélisme. Miscellanea Amelli. Badia di Montecassino, 1920: 71–76.

Välislingid

• Artikkel Agathost. (inglise keeles)
• Artikkel Agathost. (inglise keeles)
• 7. sajandi konsistooriumid.
• Agatho dokumendid.

Eelnev Donus

Rooma paavst 678–681

Järgnev Leo II