Adolf Kaarme
Adolf Kaarme (ka Adolf Helmut Kaarme; 9. september 1914 Tallinn – 23. juuli 1986 Rådmansö) oli eesti vaimulik.
Ta lõpetas 1933. aastal Gustav Adolfi Gümnaasiumi. 1936. aastal alustas õpinguid Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, kuid usuteaduskonna likvideerimise tõttu 1940. aastal jäi tal stuudium pooleli. Ent 1941. aastal avanes usuteaduskonna viimase kursuse üliõpilastel võimalus ülikool siiski lõpetada ja ka Adolf Kaarme lõpetas ülikooli 1942. aastal. Prooviaastal oli ta Kullamaa Püha Johannese koguduses õpetaja Henn Unti juures. Õpetajaks ordineeris ta piiskop Johan Kõpp 13. detsembril 1942.
Kuna Adolf Kaarme avaldas soovi teenida Saaremaa kogudusi, määrati ta detsembris 1942 Valjala Martini koguduse vikaarõpetajaks. Valjala Martini koguduse hingekarjane oli ta aastatel 1942–1944. Saaremaal olles hooldas ta aastatel 1942–1943 ka Püha Jakobi kogudust.
1944. aastal põgenes ta Rootsi. Peatselt sai ta Stockholmi Katarina koguduse kantseleis töökoha, mille kõrvalt pidas vajaduse korral jumalateenistusi ja ametitalitusi kaasmaalastele. 1947. aastal pakkus talle Rootsi kirikus tööd tolleaegne Luleå piiskop Bengt Jonzon, ilmselt Sven Danelli soovitusel. Adolf Kaarme teenis siis Rootsi kogudusi abiõpetajana Nederkalixis, Jörnis, Vilhelminas, Stödes, Gotlandil, Roslagenis ja Rådmansöl ning koguduseõpetajana Frötuna-Rådmansö koguduses.
Rootsi kirikust emeriteerus ta 1979. aastal. Siis hakkas ta teenima eesti kogudusi, algul vikaarõpetajana. Aastatel 1982–1986 oli ta Eskilstuna koguduse õpetaja ja Västeråsi pihtkonna õpetaja. Ühtlasi oli ta aastatel 1982–1986 Norrköpingi koguduse hooldajaõpetaja ja 1984–1986 Rootsi praostkonna abipraost.[1][2][3]
Tunnustus
muuda- Põhjatähe orden
- Patriotiska Sällskapeti kuldmedal
- Svenska Pastoratsförbundeti kuldmedal