Adolf Kaarme (ka Adolf Helmut Kaarme; 9. september 1914 Tallinn23. juuli 1986 Rådmansö) oli eesti vaimulik.

Ta lõpetas 1933. aastal Gustav Adolfi Gümnaasiumi. Alustas 1936. aastal õpinguid Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, kuid seoses usuteaduskonna likvideerimisega 1940. aastal jäi tal stuudium pooleli. Ent 1941. aastal avanes usuteaduskonna viimase kursuse tudengitel võimalus ülikool lõpetada ja Adolf Kaarme seda võimalust kasutas, lõpetades ülikooli aastal 1942. Prooviaastal oli ta Kullamaa Püha Johannese koguduses õpetaja Henn Unti juures. Õpetajaks ordineeris ta piiskop Johan Kõpp 13. detsembril 1942.

Kuna Adolf Kaarme avaldas soovi Saaremaa koguduste teenimiseks, siis detsembris 1942 määrati ta Valjala Martini koguduse vikaarõpetajaks, Valjala Martini koguduse hingekarjane oli ta aastatel 19421944. Saaremaal olles hooldas ta ka Püha Jakobi kogudust (aastatel 19421943).

Põgenes 1944. aastal Rootsi. Peatselt sai ta Stockholmi Katarina koguduse kantseleis töökoha, mille kõrvalt ta pidas vajaduse korral jumalateenitusi ja ametitalitusi kaasmaalastele. Pärast kolmeaastast Rootsis viibimist pakkus talle Rootsi kirikus tööd tolleaegne Luleå piiskop Bengt Jonzon, ilmselt Sven Danelli soovitusel. Adolf Kaarme teenis siis Rootsi kogudusi abiõpetajana Nederkalixis, Jörnis, Vilhelminas, Stödes, Gotlandil, Roslagenis ja Rådmansöl ning koguduseõpetajana Frötuna-Rådmansö koguduses.

Rootsi kirikust emeriteerus ta 1979. aastal. Siis hakkas ta teenima eesti kogudusi, algul vikaarõpetajana. Aastatel 19821986 oli ta Eskilstuna koguduse õpetaja ja Västeråsi pihtkonna õpetaja. Samuti oli ta aastatel 19821986 Norrköpingi koguduse hooldajaõpetaja ja 19841986 Rootsi praostkonna abipraost[1][2][3].

Tunnustus muuda

  • Põhjatähe orden
  • Patriotiska Sällskapeti kuldmedal
  • Svenska Pastoratsförbundeti kuldmedal

Viited muuda

  1. Eesti Kirik nr.3. 1984
  2. Eesti Kirik nr.3. 1986
  3. Konrad Veem Eesti Vaba Rahvakirik Dokumentatsioon ja leksikon EVR Stockholm 1988