Adolf Helder

Adolf Helder (3. märts 1889 Narva – 8. september 1927 Pariis) oli Eesti kontrabassist, dirigent, laulja (tenor), pedagoog ja muusikategelane.

Kuni aastani 1907 õppis ta Narva linnakoolis ja Vladimir Aleksandrovitši nimelises muusikakoolis. Vàclav Bechi kontrabassiklassi Peterburi konservatooriumis lõpetas Helder 1911. aastal ja alles 1916. aastal sai vabakutselise muusiku diplomi, tehes eksamite vahel pikki vaheaegu.

Töötas lühiajaliste perioodidena Estonia orkestris ja Vanemuise suveorkestris, kusjuures vabal ajal andis kontrabassimängu tunde Ludvig Juhile. Esimese maailmasõja alguses mängis Kaukaasia, Läti ja 1914–1916 Helsingi Linnaorkestris, kust Juht ta välja vahetas.

1916–1923 oli ta Estonia orkestri dirigent, sealhulgas juhatas kontserte Valges saalis ja suvekontserte Harjuvärava mäel.

Vabadussõja ajal oli ratsarügemendi juht ja kapellmeister.

Pärast Narva Ühisteatri loomist 1924. aastal asus ta sealse muusikajuhi kohale juhatades sümfooniakontserte, muusikalavastusi, Narva Meestelaulu Seltsi koori. Samas jätkus aega andmaks laulutunde Narva 1. vene algkoolis ja esinemisteks vokaalsolistina (näit. krahv Sternfeldi osas Jarno operetis „Metsaülema tütar“)

1927. aastal lahkus Helder muusikalise enesetäiendamise eesmärgil Pariisi, kus temast sai vene ooperitrupi dirigent ja laulis vene koori meeskvartetis alguses 2. tenorit hiljem 1. tenorit. Kvartett esines üliedukalt 4.08.1927 Eifeli torni raadiojaamas. Oktoobri alguses oli rida edukaid esinemisi Marseille`s, millele oleksid järgnenud kontserdid Nizzas ja Monacos kui ei oleks tulnud ootamatu maisest elust lahkumine 8.10.1927. aastal[1].

Tegevus muusikajuhina: Kitzbergi ja Simmi Kosjasõit (1917 Estonias, 1919 Draamateatris), Straussi Kevade õhk (1923 Narvas), Planquette´i Corneville´i kellad (1924), Falli Lõbus Talupoeg (1925), Kàlmàni Silva (1925), Lehàri Lõbus lesk (1926), Verdi Traviata (1927).