60ndate inimesed
60ndate inimesed (vene keeles Шестидесятники, ukraina keeles: Шістдесятники) olid Nõukogude Liidu intelligentsia uue põlvkonna esindajad, kes võtsid osa NSVL-i kultuuri ja poliitisest elust 1950ndate lõpus ja 1960ndatel, pärast Hruštšovi sula.[1] Enamik neist on sündinud aastatel 1925–1945 ning nende maailmavaateid kujundasid aastaid kestnud Stalini repressioonid ja puhastused, mis mõjutasid paljusid kuuekümnendate lähikondlasi, ning II maailmasõda, kus paljud neist olid vabatahtlikult osalenud.
60ndate inimesi eristasid liberaalsed ja antitotalitaarsed vaated ning romantism, mis leidis elavat väljendust muusikas ja kujutavas kunstis. Kuigi enamik 60ndate inimesi uskus kommunistlikke ideaale, olid nad Stalini režiimis ja selle põhiliste kodanikuvabaduste represseerimises tugevalt pettunud.
60ndate inimesi võib laias laastus jagada kahte rühma: "füüsikud" (need, kes on seotud teadusega) ja "lüürikud" (kunstiga seotud isikud, näiteks kirjanikud, teatri- ja filmiprofessionaalid jne). 60ndate inimeste ühiste atribuutide ja ajaviidete hulgas olid Bardi (laulja-laulukirjutaja) muusika, luule, pettumus poliitikas ja armastus telkimisreiside vastu NSV Liidu kaugematesse piirkondadesse.
Pärast perestroika ja glasnosti poliitika algust (1980ndate lõpus – 1990ndate alguses) kasutati terminit "60ndate inimesed" ka uue põlvkonna kommunistliku eliidi esindajate kohta, kelle poliitilised vaated kujunesid välja 1950. aastate lõpus – 1960. aastate alguses. Nende hulka kuuluvad poliitikud Mihhail Gorbatšov, O. Jakovlev, filosoofid Aleksandr Zinovjev, Merab Mamardašvili, Juri Levada, politoloogid Aleksandr Bovin, F. Burlatski, massimeedia toimetajad Vitali Korotõtš, E. Jakovlev, Sergei Zalõgin ja paljud teised.
Mõningaid paralleele võib tõmmata 60ndate inimeste ja uusvasakpoolsete ning lääne hipiliikumiste vahel, kuid veelgi lähemaid sarnasusi võib leida intellektuaalsema suunitlusega Rütmi põlvkonnaga.[1]
Ukraina 60ndate inimesed muuda
Ukraina 60ndate inimeste liikumises domineerisid rahvuslikud ideed.[2] Paljud Ukraina 60ndate inimesed kaitsesid riigikeelt ja -kultuuri[3] ning kunstilise loovuse vabadust.
Liikumise tuntuimad liikmed olid kirjanikud Ivan Dratš, Valeri Ševtšuk, Mõkola Vingranovskõi, V. Drozd, Hrõhir Tjutjunnõk, Borõss Oljõnõk, V. Dontšõk, Vassõl Sõmonenko, Mõkola Holodnõi, Lina Kostenko, Jevhen Hutsalo; maalikunstnikud Alla Horska, Viktor Zaretskõi, Boriss Tšitšõbabin; tekstiili- ja maalikunstnik Ljubov Pantšenko; kirjanduskriitikud Ivan Dzjuba, Jevhen Sverstjuk; režissöör Les Tanjuk; filmirežissöörid Sergei Paradžanov, Juri Iljenko; kunstikriitikud Roman Korohodskõi, J. Smõrnõi; ning tõlkijad Hrõhorõi Kotšur, Mõkola Lukaš ja Mõhhailõna Kotsjubõnska.
60ndate inimesed seisid vastu ametlikule dogmatismile, tunnistasid loomingulise väljenduse vabadust, kultuurilist pluralismi ja universaalsete väärtuste prioriteetsust klassiväärtuste ees. Neid mõjutasid suuresti lääne humanistlik kultuur, hukatud renessansi traditsioonid ja 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse ukraina kultuur.
60ndate inimeste kultuuritegevus hõlmas mitteametlikke kirjanduslugemisi ja kunstinäitusi, represseeritud kunstnike mälestuse säilitamist ja teatrietendusi. Liikumise liikmed koostasid ka petitsioone Ukraina kultuuri kaitseks. Loominguliste noorte klubi "Kaasaegne" (asutatud 1959-60) Kiievis ja klubi "Lumikelluke" (asutatud 1962) Lvivis said alternatiivse rahvuskultuuri keskusteks. 60ndate inimesed taastasid klassikalise revolutsioonieelse intelligentsi traditsioonid, mis pürgisid vaimse iseseisvuse, poliitilise võõrandumise, kodanikuühiskonna ideaalide ja rahva teenimise poole.
Kuna vabamõtlevad 60ndate inimesed ei suutnud kinni pidada ametlikest ideoloogilistest ja esteetilistest piiridest, tekitas nende kultuuritegevus võimude rahulolematust. 1962. aasta lõpp tähistas massilise surve algust nonkonformistlikule intelligentsile. 60ndate inimeste teoseid ei lubatud avaldada ja neid süüdistati "formalismis", "tegevusetuses" ja "kodanlikus natsionalismis". Vastuseks hakkasid samizdatis levima 60ndate inimeste ideed.
Seistes silmitsi parteiaparaadi ägeda vastupanuga, läksid mõned 60ndate inimesed võimudega kompromisse, teised aga arenesid poliitilisteks dissidentideks, inimõigusliikumise liikmeteks ja režiimi avatud opositsiooniks.[4]
Lisa lugemist muuda
- Zubok, Vladislav (2009). Zhivago's Children: The Last Russian Intelligentsia. Belknap Press of Harvard University Press. ISBN 978-0-674-03344-3.
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Удовенко, Олександр. "The Ukrainian Sixtiers Dissident Movement Museum". Музей історії міста Києва (Ameerika inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 22. märts 2022. Vaadatud 2. mail 2022.
- ↑ Siundukov, Ihor (1. märts 2005). "The "Sixtiers." Looking into The Past and Future. Mykhailo Kotsiubynsky, Pavlo Tychyna, Vasyl Stus, and Borys Antonenko-Davydovych in the life of Mykhailyna Kotsiubynska". День (Day).
- ↑ Tromly, Benjamin (2009). "An Unlikely National Revival: Soviet Higher Learning and the Ukrainian "Sixtiers," 1953-65". The Russian Review. 68 (4): 607–622. DOI:10.1111/j.1467-9434.2009.00541.x. ISSN 0036-0341. JSTOR 20621111.
- ↑ Yekelchyk, Serhy (20. november 2018). "The early 1960s as a cultural space: a microhistory of Ukraine's generation of cultural rebels". Nationalities Papers (inglise). 43 (1): 45–62. DOI:10.1080/00905992.2014.954103. ISSN 0090-5992. S2CID 131639791.