Tühjus (budism)

(Ümber suunatud leheküljelt Śūnyatā)

Tühjus (sanskriti keeles śūnyatā; paali keeles suññatā; tiibeti keeles stong pa nyid; hiina keeles 空 kong; jaapani keeles ), budismi filosoofia keskseid mõisteid, eriti oluline ületava mõistmise suutrates ja madhjamaka tekstides. Tühjuse mõistet seletavaid õpetusi nimetatakse šuunjavaadaks.

Eelkõige tähendab tühjus budismis seda, et millelgi ei ole kindlat ja muutumatut omaolekut, kõik mõisted, väited ja seisukohad, aga ka tajud ja teadvuse seisundid on suhtelised, subjektiivsed ja sõltuvad kontekstist. Seda esitab näiteks «Südasuutra» väide, et “kõik seadmused on märgistatud tühjusega” (sanskriti keeles sarvadharmāḥ śūnyatālakṣaṇāḥ).

Tühjus budismis ei ole ontoloogiline olematus ega lihtsalt millegi puudumisele osutamine, eitamine või välistamine; ammugi mitte nihilism või lootusetus. See on teadvuse kõrgeima seisundi võime ja omadus käsitleda tegelikkust ning selle tunnetamise piire võimalikult avatuna.[1] Hiinakeelsetes tõlgetes on sanskriti śūnyatā vasteks märk, mille üheks tähenduseks on 'taevas' (空 kong), viidates avarusele, mõõtmatusele, kõigi võimaluste väljale.[2]

Tühjus esineb sageli koos mõistetega märgitus ja eesmärgitus, mida kokku nimetatakse kolmeks vabanemise väravaks.

Theravaada õpetuste järgi on tühjus eelkõige anatta ehk isetus – isiksuse, hinge ehk iseenda puudumine.

Madhjamaka kohaselt pole ühelgi nähtumusel ehk dharmal püsivat ja sõltumatut omaolekut.

Joogatšaara õpetustes mõtestatakse kõike kui teadvuse ehk meele ilminguid.

Tiibeti budismi dzogcheni ja shentongi õpetustes, samuti zen-budismis viitab tühjus budaloomusele.

Tühjuse mõiste mõjul leiutati India matemaatikas umbes 3. saj null.


Vaata kaRedigeeri


ViitedRedigeeri

  1. Ida mõtteloo leksikon: tühjus.[1]
  2. A New Look at the Heart Sutra, from Thich Nhat Hanh and Norman Fischer. September 1, 2017. [2]