Madhjamaka

Madhjamaka (sanskriti keeles madhyamaka ‘kesktee õpetus’; tiibeti keeles dbu ma pa’i lugs; hiina keeles 中觀派 zhongguan pai; jaapani keeles chūgan ha), teise nimega šuunjavaada (sanskriti keeles śūnyavāda ‘tühjuse õpetus’) on mahajaana koolkond, mille rajajaks peetakse Nāgārdžunat. See on üks kahest suurest Indias tekkinud mahajaana budismi koolkonnast joogatšaara kõrval.[1]

Madhjamaka vaate kohaselt on kõik seadmused oma olemuselt tühjad (sanskriti keeles śūnya). Ükski väide või argument ükskõik mille kohta ei saa olla absoluutne ega muutumatu, vaid sõltub selle esitamise kontekstist. Tühjus selles tähenduses on võrdsustatud ‘keskmisega’ (sanskriti keeles madhyama), st äärmuste ja äärmuslike väidete vältimisega.[2]

Madhjamaka õpetlaste arutlusmeetodiks oli prasaṅga ehk ‘järeldamine’, mis seisneb oponendi väidete ümberlükkamises ja absurdini viimises. Selle järgi hakati madhjamaka üht hilisemat haru nimetama prasangikaks. Koolkonna teist haru, mis peab oluliseks ka positiivsete, oma seisukohti tõestavate väidete esitamist, nimetatakse svatantrikaks.

Madhjamaka tähtsaimad tekstid on ületava mõistmise suutrad ja Nāgārdžuna Mūlamadhyamakakārikās.

Kumāradžīva viis madhjamaka ideed Hiinasse, kus need said tuntuks sanlun’i ehk ‘kolme traktaadi’ koolkonnana.

Tänapäeval esindab prasanghika koolkonna õpetust Tiibeti geluki koolkond. Prasanghika koolkonna järgija oli ka Šāntideva.[1]

ÕpetusRedigeeri

Darmaśūnyatā õpetusRedigeeri

Darmaśūnyatā (sanskriti keeles "dharmade ehk nähtuste tühjus") doktriini kohaselt on kõik nähtused ja ilmingud omaolekust (svabhāva) tühjad. Mitte millelgi ei ole iseenesest tähendust. Mitte miski, muuhulgas ka abhidharmas loetletud dharmad, ei saa eksisteerida välistest tingimustest sõltumatult ega oma kindlaks määratud püsivat olemust. Sama kehtib ka buda ja nirvaana kohta.

Tegemist on keskteega nihilismi ja eternalismi vahel, kuna tunnistatakse nähtuste olemasolu tavatõe seisukohast sõltuvusliku tekkimise käigus. Tavatõe seisukohalt on nähtused olemas, ent nad on vastastikuses sõltuvuses ja pidevas muutumises; ülima tõe seisukohalt on nähtused omaolekust tühjad.[1]

Darmaśūnyatā õpetusega ei esita Nāgārdžuna uusi seisukohti ega tugine mahajaana suutratele, vaid kinnitab Buddha antud sõltuvusliku tekkimise õpetust.

Nāgārdžuna väitel võimaldab just omaoleku puudumine virgumise, kuna omaolek teeks muutused, seehulgas ka virgumise, võimatuks.[1]

LoogikaRedigeeri

Madhjamaka koolkond ei võtnud eesmärgiks uue filosoofilise süsteemi loomist; Nāgārdžuna väitis, et ta ei esita mitte mingisuguseid teese, ta lihtsalt analüüsis teiste esitatud väiteid omaoleku kohta jõudes välja täieliku omaoleku puudumise rõhutamiseni.[1]

Madhjamaka prasanghika haru kasutab kriitilist arutlust näitamaks oponendi väidete väärust ja vasturääkivust. Oponendi väidete ebaloogilisuse tõestamiseks kasutatakse reductio ad absurdum argumenti. Madhjamaka svatantrika koolkond pidas vajalikuks ka sõltumatul ja tõesel loogikal põhinevate väidete esitamist.[1]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Andrew Skilton (2012). Budismi lühiajalugu. Tallinn: Koolibri.
  2. Ida mõtteloo leksikon: Madhjamaka. [1]
  Käesolevas artiklis on kasutatud "Ida mõtteloo leksikoni" materjale.