Märgitus

Märgitus (sanskriti ja paali keeles ānimitta ‘ilma märgistamiseta, mittemärgistatus’; tiibeti keeles mtshan ma med pa; hiina keeles 無相 wuxiang; jaapani keeles musō), ka märgistamatus, on budismis, eriti ületava mõistmise ja madhjamaka õpetustes, üks seadmusi ülimas mõttes iseloomustavast kolmest põhiomadusest; ülejäänud kaks on tühjus (sanskriti keeles śūnyatā) ja eesmärgitus (apraṇihita). Neid nimetatakse ka kolmeks vabanemise väravaks.[1]

Märgitus tähistab kõigi seadmuste ehk mõistete omadust olla ilma omaolekuta, ilma kindla ja muutumatu märgilise tähenduseta. Seadmustel (mõistetel, seisukohtadel, kontseptsioonidel, kujundeil jms) ei ole kindlalt fikseeritud tähendust ehk märgilisust. Millelgi ei ole iseenesest mõtet, otstarvet ega sihti; kõik sõltub alati konkreetsest kontekstist ja iga konkreetse mõiste suhetest teiste mõistetega antud hetkel. Tähendused võivad muutuda, mõisted võivad omandada uusi tähendusi jne. Tähendus, mõte, otstarve, väärtus või eesmärk omistatakse kõigele läbi isikliku suhte.[2]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Ida mõtteloo leksikon: märgitus. [1]
  2. Cūḷa Vedalla Sutta (MN 44) [2]