Ümera (ajalooline piirkond)
Ümera oli 13. sajandi alguse piirkond Jumara ehk Ümera jõe ümbruses tänapäeva Läti Vidzeme regioonis.
Territoorium ja rahvas
muudaKuigi varem on Henriku Liivimaa kroonikas mainitud Ümera (Ymera) piirkonda ja jõge samastatud ka Säde jõega, on tänapäeva uurijad üksmeelel, et tegemist on Koiva parempoolse lisajõe Jumaraga, mis suubub Koivasse u 6 km Valmierast lõuna pool. Selle väikese, 21 km pika jõe sagedast nimetamist kroonikas seletatakse asjaoluga, et seal elas ja töötas preestrina kroonika autor Läti Henrik.[1][2] Arvatakse, et Ümera piirkonna ulatus vastas laias laastus hilisema Papendorfi kirikukihelkonna omale. Piirkond oli latgalite asualale jääva Tālava maakonna läänepoolseim osa, mis piirnes võndlaste, idumealaste, liivlaste ja sakalaste aladega, kuigi seda on peetud ka Tālavast lahus olnud territooriumiks. Arheoloogiliste leidude põhjal tekkis latgali asustus varasema liivi rahvastikuga Ümera jõe ümbrusse kõige varem 12. sajandil ja ilmselt oli ka 13. sajandi alguses seal tegemist osaliselt segarahvastikuga. Kui Ümera piirkond kattus hilisema kirikukihelkonna omaga, võis seal asuda kaks linnust – Cimpēni ja Vaidava, mille valitsejaid nagu üldse Ümera kohalikku rahvast kroonikas isikuliselt mainitud pole. Kummagi linnamäe õhukese kultuurikihi tõttu pole võimalik kindel olla, kas nad mõlemad olid 13. sajandi alguses poliitilised keskused. Kui kasutati mõlemat, siis koosnes Ümera piirkond ilmselt kahest linnusepiirkonnast. Keskseks kultuskohaks oli ilmselt Zilaiskalnsi mägi praeguse Zilaiskalnsi asula juures Kocēni piirkonnas.[3][4][5][6]
Ajalugu
muudaÜmerat on Henriku Liivimaa kroonikas esmamainitud seoses 1208. aasta sündmustega, mil Ugandis läbirääkimistel käinud Riia piiskop Alberti preester Alebrand peatus tagasiteel Ümera jõe ääres ja tegi sealsetele latgalitele ettepaneku katoliku kiriku ristimine vastu võtta. Kohalikud jäid nõusse, lootes nii Riia sakslastelt leedulaste ja liivlaste vastu kaitset saada. Enne lõplikku otsust küsisid nad siiski oma jumalatelt liisuga nõu, kas võtta vastu riialaste või sarnaselt teiste Tālava latgalitega Pihkva õigeusu kiriku ristimine. Liisk langes katoliikliku usu kasuks, Alebrand ristis mõned külad ja viis teate oma edust piiskopile, kes ta koos Läti Henrikuga ristimist lõpule viima ja kirikut ehitama saatis. Kiriku asukohta pole kroonikateksti ja arheoloogilise materjali põhjal võimalik üheselt kindlaks teha, kuid kõige tõenäolisemaks paigaks peetakse Mujāni küla. Pärast kiriku valmimist sai Henrik selle piiskopilt omale benefiitsiks ja jäi sinna Ümera preestrina elama.[1][7]
Ümera piirkond kui olulise tee ääres olev ja Sakala kui vaenlase naabruses paiknev piirkond sai Liivimaa ristisõjas korduvalt kannatada. 1210. aastal toimus Jumara jõe ääres Ümera lahing Võnnut piiramas käinud eestlaste ning orduvend Arnoldi ja liivi üliku Kaupo juhitud kristlaste väe vahel, mis lõppes viimaste lüüasaamisega.[8] 1211. aastal tegid sakalased kaks Ümerani ulatunud rüüsteretke; neist teise, Lembitu ja Meme korraldatud sõjakäigu ajal röövisid nad kogu piirkonna karja, tapsid mehi, viisid naisi ja lapsi vangi, rüüstasid külad ja süütasid Ümera kiriku.[9] Hiljem samal aastal läbis Ümerat veel üks eestlaste sõjakäik.[10] 1213. aastal ulatus Ümerani leedulaste ja 1217. aastal taas sakalaste rüüsteretk.[11] 1218. ja 1221. aastal põletas Ümera ümbruse külad ja kiriku maha Liivimaale tunginud suur Novgorodi vürsti Vsevolod Mstislavitši sõjavägi.[12] 1223. aastal rüüstas Ümerat sakalaste ja ugalaste vägi, mis seejärel Ümera jõe silla juures toimunud lahingus puruks löödi.[13]
Alates 13. sajandi II veerandist tunti kirjalikes allikates Jumara jõe ümbrust kui Papendorfi kirikukihelkonda. Võimalik, et see asutatigi senise Ümera territoriaalse üksuse baasil.[7]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 HLK, XI 7, kommentaar 18, lk 81
- ↑ Indriķa hronika, XI, kommentaar 38
- ↑ letonika.lv, Imera
- ↑ Valsts izglītības satura centrs, kaart 14
- ↑ Indriķa hronika, XI, kommentaar 39, 43
- ↑ Lang, lk 118, 125
- ↑ 7,0 7,1 Indriķa hronika, XI, kommentaar 43–44
- ↑ HLK, XIV 8, lk 109–111
- ↑ HLK, XIV 12, lk 117
- ↑ HLK, XV 2, lk 119
- ↑ HLK, XVII 2, XX 8, lk 147, 177
- ↑ HLK, XXII 4, XXV 3, lk 189, 225–227
- ↑ HLK, XXVII 1, lk 237–239
Kirjandus
muuda- Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993.
- Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982.
- Lang, Valter. Baltimaade metalliaeg. Õppematerjale. Tartu, 2003.
- letonika.lv, Imera
- Valsts izglītības satura centrs, kaart 14.