Ülo Lumiste

Ülo Lumiste (30. juuni 1929 Vändra – 20. november 2017) oli eesti matemaatik, Eesti Teaduste Akadeemia liige.

Ülo Lumiste 2007. aastal

Ta on rajanud Eestis oma geomeetriakoolkonna.

Haridus ja elukäik

Aastal 1947 lõpetas ta Vändra Keskkooli ning asus õppima Tartu Riiklikus Ülikoolis matemaatika erialal. Õpingute ajal tekkis tal professor Jaan Sarve mõjutusel huvi geomeetria vastu, nüüdisaegse matemaatika juurde viis Lumiste professor Gunnar Kangro. Ülikooli lõpetas ta 1952. aastal cum laude. Tööle asus ta matemaatika kateedris, kust ta peagi suunati end täiendama Moskva Riikliku Ülikooli diferentsiaalgeomeetria alal. Aastal 1958 kaitses ta kandidaadikraadi Moskva Riikliku Ülikooli juures ja 1969 doktorikraadi Kaasani ülikooli juures.

Tartu Riiklikus Ülikoolis töötas ta alates 1960. aastast: dotsendina, professorina, algebra ja geomeetria kateedri juhatajana, aastatel 1974–1980 matemaatikateaduskonna dekaanina. 1993. aastal valiti Ülo Lumiste Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks. 1995. aastast oli ta Tartu Ülikooli emeriitprofessor.

Oma kõige tähtsamaks tegevuseks pidas ta pedagoogitööd. Tema loenguid on kuulanud enamik Eesti matemaatikuid, paljude koolide matemaatikaõpetajad on tema õpilased, tema käe all on kirjutatud kursuse- ja diplomitöid. Ta on juhendanud 13 kandidaaditööd, magistritöid, olnud doktoritööde konsultandiks. Ülo Lumiste oli Eesti Matemaatika Seltsi asutajaid (1987) ja selle esimene president. Ta võttis Euroopa Matemaatika Seltsi Nõukogu tööst ning oli Eesti Loodusuurijate Seltsi liige.

Ta oli Üliõpilasselts Liivika vilistlane.

Teadus

Ülo Lumiste peamisteks uurimissuundadeks on olnud diferentsiaalgeomeetria alammuutkonnad, seostuse teooria ning selle rakendused kalibratsiooniteoorias ja sisestatud kihtkondade geomeetrias. Samuti on ta avaldanud uurimusi matemaatika ajaloost Eestis. Tal ilmus üle 260 teaduspublikatsiooni, sealhulgas õpikuid ja monograafiaid. Viimane neist “Semiparallel Submanifolds in Space Forms” ilmus Springeri kirjastuses 2008. aastal.

Isiklikku

Tema harrastusteks olid kehakultuur ja meeskoorilaul, hilisemal ajal klassikalise muusika kuulamine.

Ülo Lumiste poeg on Jüri Lumiste.

Tunnustus

• 1982 Eesti NSV teeneline teadlane
• 1993 Eesti Teaduste Akadeemia liige
• 1996 Tallinna Pedagoogikaülikooli audoktor
• 1997 Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühenduse auliige
• 1999 Valgetähe III klassi teenetemärk
• 1999 Eesti Vabariigi teaduspreemia täppisteaduste alal
• 2003 Eesti Matemaatika Seltsi auliige
• 2012 Eesti Vabariigi teaduspreemia pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest
• Tartu Ülikooli Raefondi preemia
• Eesti Teaduste Akadeemia medal

Välislingid

• Tutvustus Eesti Teaduste Akadeemia lehel
• Ülo Lumiste Eesti Teadusinfosüsteemis