Wilhelm Windelband

Saksamaa filosoof

Wilhelm Windelband (11. mai 1848 Potsdam22. oktoober 1915 Heidelberg) oli saksa filosoof, üks tähtsamaid saksa filosoofiaajaloolasi, uuskantiaanluse Badeni koolkonna rajaja.

Wilhelm Windelband (enne 1905. aastat)

Ta õppis algul Jena, Berliini ja Göttingeni ülikoolis arstiteadust ja loodusteadusi, seejärel aga ajalugu ja filosoofiat, mille ta avastas tänu Kuno Fischerile ja Hermann Lotzele. Viimase juhendamisel kirjutas ta doktoritöö juhuse teooriatest. Aastal 1873 kaitses ta habilitatsioonitöö tunnetuse kindlusest.

Ta oli 1876. aastast Zürichi ülikooli, 1877. aastast Freiburgi ülikooli, 1882. aastast Straßburgi ülikooli ja 1903. aastast Eduard Zelleri ja Kuno Fischeri ametijärglasena Heidelbergi ülikooli professor.

Oma kõnes Straßburgi ülikooli rektori ametisse astumise puhul 1. mail 1894 "Ajalugu ja loodusteadus" võttis ta kasutusele eristuse idiograafilise ja nomoteetilise meetodi vahel: nomoteetiline teaduslik mõtlemine otsib seadusi, millele nähtused alluvad, idiograafiline teaduslik mõtlemine avab üksiknähtusi.

Ta vastustas positivismi ning väitis, et filosoofia ei tohiks loodusteaduste metoodikat kriitikavabalt üle võtta, vaid peaks astuma loodusteadustega humanistlikku dialoogi.

Windelband pani aluse uuskantiaanluse väärtusfilosoofilisele suunale (aksioloogiale). Tema sõnul tähendab Kanti õigesti mõistmine Kantist edasi minemist. Kantist edasi minemiseks toetus ta Georg Wilhelm Friedrich Hegelile, Johann Friedrich Herbartile ja Hermann Lotzele.

Windelbandi tööd teadusfilosoofia ja aksioloogia alal jätkas tema tähtsaim õpilane ning ametijärglane Heidelbergi ülikoolis Heinrich Rickert. Windelbandi õpilaste seas olid ka sotsioloog Max Weber ning teoloogid Ernst Troeltsch ja Albert Schweitzer.

Teoseid muuda

  • Über die Lehren vom Zufall (Õpetustest juhuse kohta; 1870)
  • Die Geschichte der neueren Philosophie (Uuema filosoofia ajalugu; 2 kd; 1878, 1880)
  • Lehrbuch der Geschichte der Philosophie (Filosoofia ajaloo õpik; 1892) Google books (1993. aasta trükk 6. trüki (1912) järgi)
  • Geschichte und Naturwissenschaft (1894). Eesti keeles: Ajalugu ja loodusteadus. – Akadeemia, 1993, nr 3, lk 490–505, tõlkinud Marju Luts.
  • Platon (1900)
  • Erneuerung des Hegelianismus (Hegeliaanluse uuendamine; 1910)
  • Einleitung in die Philosophie (Sissejuhatus filosoofiasse; 1914)

Kirjandus muuda