Vladimir Medinski

Venemaa poliitik

Vladimir Medinski (vene keeles Владимир Ростиславович Мединский; sündinud 18. juulil 1970 Smilas Tšerkassõ oblastis) on Venemaa poliitik (Ühtne Venemaa) ja publitsist. Ta oli 21. maist 2012 kuni 21. jaanuarini 2020 Venemaa kultuuriminister. 24. jaanuarist 2020 Venemaa presidendi abi, 30. juulist 2021 Asutusevahelise Ajaloohariduse Komisjoni esimees.

Vladimir Medinski (2015)

Elukäik

muuda

Medinski sündis sõjaväelasest isa ja arstist ema peres. Lapsepõlves kolis perekond tihti ühest garnisonist teise, kuni 1980ndate alguses asuti elama Moskvasse, kus Medinski lõpetas keskkooli. Koolis oli tal suur huvi sõjaajaloo vastu. Pärast keskkooli kavatses ta astuda kõrgemasse sõjakooli, kuid jäi nõrga tervise tõttu välja. 1987. aastal asus ta õppima Venemaa Välisministeeriumi Moskva Riikliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi (MGIMO) ajakirjandusteaduskonda, mille lõpetas 1992. aastal kiitusega.

Pärast ülikooli lõpetamist asutas koos endiste kaastudengitega Venemaa ühe esimese reklaamifirma "Korporatsioon "Ja"", olles üheks selle põhiaktsionäriks. 1996–1998 juhtis ta selle järeltulijat «Объединённое корпоративное агентство» (United Corporative Agency, UCA). Kui ta sai 2003. aastal Riigiduuma liikmeks, kirjutas ta oma aktsiad isa Rostislav Medinski nimele.[1]

Aastatel 1993–1997 oli politoloogia erialal MGIMO aspirantuuris, kus 1997. aastal kaitses kandidaadiväitekirja ja 1999. aastal doktoriväitekirja politoloogia alal. Aastast 1998 on ta Venemaa Välisministeeriumi Moskva Riikliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi rahvusvahelise informatsiooni ja ajakirjanduse kateedri professor.

Juunis 2011 kaitses doktoriväitekirja ajaloo alal teemal "Venemaa ajalookäsitluse põhiprobleemid 15. sajandi teisest poolest 17. sajandini."

Aastatel 2000–2002 oli Venemaa riigiduuma esimehe asetäitja Georgi Boosi nõunik. Aastast 2002 juhtfunktsionäär Venemaa võimuparteis Ühtne Venemaa. Kuni 2004. aastani juhtis Ühtse Venemaa Moskva eestseisust, 2004–2005 oli sama erakonna Keskvalimiskomisjoni eesistuja asetäitja. Riigiduuma saadik 2003–2011.

14. märtsist 2013 on ta Venemaa Sõjaajaloo Seltsi esimees, mille loomise juures oli ta üheks põhiinitsiaatoriks. Aastatel 2010–2012 oli ta Venemaa presidendi juures asunud ajaloo võltsimise vastase komisjoni liige. Esimehena on ta korraldanud lastele sõjalis-patriootlikke suvelaagreid, kus juhendajateks on Spetsnazi ja õhudessantvägede ohvitserid ja veteranid.

Venemaa kultuuriminister 2012–2020. 24. jaanuarist 2020 Venemaa presidendi abi, 30. juulist 2021 Asutusevahelise Ajaloohariduse Komisjoni esimees.

Medinski toetab Punase väljaku mausoleumis asuva Vladimir Uljanov-Lenini muumia mahamatmist.

Skandaalid

muuda

Tema kõiki kolme väitekirja (1997. a kaitstud kandidaadiväitekirja ning 1999. ja 2011. a kaitstud doktoriväitekirju) on süüdistatud plagiaatluses, mitmed kriitikud on lause-lauselt toonud välja teistelt autoritelt plagieeritud kohad.[2][3][4][5]

2012. aasta oktoobris ütles ta intervjuus USAs ilmuvale venekeelsele ajalehele "Russkaja Žizn", et venelastel on üks kromosoom rohkem, kui teistel inimestel.[6]

16. juunil 2016 avas Medinski Venemaa Sõjaajaloo Seltsi esimehena Peterburi Sõjalise Insener-Tehnilise Ülikooli peahoone seinal Carl Gustaf Emil Mannerheimi autahvli. Soome marssalile pühendatud mälestustahvel tuletas meelde tema eelnevat teenistust Vene tsaariarmees. Tahvlit määriti korduvalt üle punase värviga ja lõpuks 13. oktoobril 2016 see demonteeriti.[7]

Tunnustatud Vene politoloog Andrei Piontkovski on Medinskit kultuuriministrina võrrelnud Joseph Goebbelsiga.[8] Endine Venemaa peaminister Mihhail Kasjanov nimetas teda Vene propagandamasina konstruktsiooniks, kelle eesmärgiks on teenida Putinit.[9] Teise maailmasõja ajaloole keskendunud Vene ajaloolane Aleksei Isajev on Medinski ajalooteoseid võrrelnud Nõukogude propagandaga.[10]

Medinski arvates tuleks Stalini monumendid püstitada tagasi kohtadesse, kus enamus elanikkonnast on selle poolt.[11]

Jaanuaris 2015 esines ta Venemaa Sõjaajaloo Seltsi kodulehel avaldusega, kus kutsus üles looma Venemaa patriootlikku internetti, televisiooni, raadiot ja videomänge. Looma sellist keskkonda, mis oleks suuteline vastu seisma "Läänest tulevale agressioonile."[12]

Tunnustus

muuda

Viited

muuda
  1. https://www.rbc.ru/society/13/07/2015/559e8f459a7947860ab1f73a
  2. https://labas.livejournal.com/951796.html#/951796.html
  3. https://labas.livejournal.com/951851.html#/951851.html
  4. https://www.dissernet.org/expertise/section_exp/exp_conclusions/medinskij1997-conclusion.htm
  5. https://snob.ru/selected/entry/76548
  6. https://www.err.ee/340386/vene-kultuuriminister-meie-rahval-on-uks-liigne-kromosoom
  7. https://www.interfax.ru/culture/532410
  8. https://www.kommersant.ru/doc/1939580
  9. https://www.gazeta.ru/politics/2012/05/21_a_4595913.shtml
  10. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. veebruar 2016. Vaadatud 18. detsembril 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  11. https://www.telegraph.co.uk/news/worldnews/europe/russia/11594290/A-battle-for-truth-and-glory-as-Russia-marks-Victory-Day.html
  12. https://www.washingtonpost.com/news/worldviews/wp/2015/01/15/russias-culture-minister-calls-for-new-patriotic-internet-to-combat-western-spin/?noredirect=on&utm_term=.326219d36527
Eelnev
Aleksandr Avdejev
Venemaa kultuuriminister
20122020
Järgnev
Olga Ljubimova