Vikipeedia

Vladimir Kara-Murza

vene poliitik ja ajakirjanik

Vladimir Kara-Murza (vene keeles Владимир Владимирович Кара-Мурза; sündinud 7. septembril 1981 Moskvas) on Venemaa opositsiooniline poliitik, teleajakirjanik ja publitsist. Ta on endine Boriss Nemtsovi Vabaduse Fondi juhatuse esimees ja fondi Vaba Venemaa (Свободная Россия) aseesimees.[1]

Vladimir Kara-Murza 2017. aastal

Ta vahistati 11. aprillil 2022, ilmseks põhjuseks oli tema esinemine 15. märtsil Ameerika Ühendriikide Arizona osariigi seadusandliku kogu ees, kui ta kritiseeris Vene vägede tegevust Ukrainas. Ta arreteeriti mõni tund pärast seda, kui ta oli nimetanud Putini valitsust "mõrvarite režiimiks".[2] 17. aprillil 2023 mõisteti ta süüdi riigireetmises ja Vene relvajõudude kohta valeteabe levitamises. Kohus määras Kara-Murzale karistuseks 25 aastat vangistust range režiimiga koloonias ja 400 000 rubla trahvi.[3]

Elukäik muuda

Vladimir Kara-Murza on Vene ajakirjaniku ja telesaatejuhi Vladimir Aleksejevitš Kara-Murza (1959–2019) poeg, kes oli kunagine Leonid Brežnevi otsene kriitik ja hijem Boriss Jeltsini reformide toetaja. Tema ema on juut. Oma abikaasa Jevgeniaga on tal kolm last.[4]

Ta on õppinud Moskvas prantsuse kallakuga erikoolis nr 1216. Cambridge'i ülikooli Trinity Halli kolledži on ta lõpetanud kunstide ajaloo magistri kraadiga.

Kara-Murzast sai ajakirjanik 16-aastaselt. Alates 1997. aastast töötas ta Londoni korrespondendina mitmetes Venemaa meediaväljaannetes: ajalehtedes Novõje Izvestija (1997–2000) ja Kommersant (september 2000 kuni juuni 2003) ning raadiojaamas Ehho Moskvõ (septembrist 2001 kuni juunini 2003). Seejärel asus Kara-Murza tööle Kommersandi väliskorrespondendina (juuli 2003 kuni aprill 2004) ja BBC Washingtoni korrespondendina (detsember 2004 kuni detsember 2005).[5]

2004. aasta aprillis asus ta ametisse Washingtoni büroo juhina RTVi telekompaniis, sellel ametikohal oli ta järgmised kaheksa aastat. 1. septembril 2012 vallandati ta sellelt töölt.[6] Ta oli ainuke Venemaa ajakirjanik, kes filmis kohtukutse üleandmist Vene Föderatsiooni rahandusministrile Aleksei Kudrinile "Jukose juhtumis", olles seejärel esimene, kes tegi teleintervjuu ärimees Sergei Kolesnikoviga Musta mere äärse Putini palee kohta.[7]

2005. aastal oli Kara-Murza neljaosalise telefilmi "Nad valisid vabaduse" autoriks, mis oli pühendatud Nõukogude dissidentliku liikumise ajaloole. Dokumentaalfilm põhines intervjuudel Venemaa dissidentidega, sealhulgas Vladimir Bukovski, Jelena Bonneri ja Sergei Kovaljoviga.[8]

Ajakirjaniku ja avaliku elu tegelasena, kes valdas vabalt inglise keelt ja töötas USA-s, mängis Kara-Murza märkimisväärset rolli sündmustes, mis viisid 2012. aastal USA Kongressi poolt nn Magnitski seaduse vastuvõtmiseni. Mitmete allikate teatel oli ta sel ajal "mustas nimekirjas" ja teda ei saanud ajakirjanikuna tööle võtta ükski Venemaa meediaväljaanne.[9]

2014. aasta märtsis teatas Kara-Murza, et keskmine venelane on vastu Vladimir Putini valitsuse tegevusele Ukrainas. Ta märkis, et maailm peaks Putini agressioonile vastama selle toimepanijate vastu sanktsioonide kehtestamisega. Ta kutsus üles järsult laiendama Vene kodanikest inimõiguste rikkujate nimekirja, kellel Sergei Magnitski seaduse alusel oleks keelatud reisida USA-sse ja omada seal varasid.

7. septembrist 2019 kuni 26. veebruarini 2022 juhtis ta Ehho Moskvõ raadiosaadet Грани недели (Nädala tahud).[10]

Mürgitamiskatsed muuda

Arvatavalt üritati Kara-Murza mürgitada kahel korral (2015. aastal ja 2017. aastal, nähtavasti Novitšokiga), kuid ta jäi ellu.

2015. aastal sõi ta restoranis lõunat ja seejärel pidas kahetunnise koosoleku, mille jooksul ta ei tarbinud midagi, tundes end normaalselt. Siis halvenes tervis järsult 10–15 minuti jooksul, põhjustades oksendamist. Alguses arvati, et tal on südameprobleemid, kuid spetsialiseeritud südamekliinikus vastavaid sümptomeid ei leidnud. Seejärel viidi Kara-Murza Moskvas haiglasse. Haiguse sümptomid viitasid arstide sõnul sellele, et ta võis saada mürgistuse ning tal diagnoositi neerupuudulikkus.[11] Tema naine Jevgenia nõudis tungivalt, et mees viidaks Venemaalt läbivaatamiseks ja ravimiseks välismaale. 2. juunil teatas Venemaa Vabariikliku Partei – Rahvavabaduspartei pressiesindaja, et Kara-Murza väljus koomast. Veenvaid tõendeid selle kohta, et Kara-Murzat oleks tahtlikult mürgitatud, ikkagi ei leitud.

2. veebruaril 2017 viidi Kara-Murza uuesti haiglasse pärast samade sümptomite ilmnemist, mis ilmnesid tema eelneva haiguse ajal. Ta pandi meditsiinilisse koomasse ning hoiti elus. Teda ravis samas haiglas sama meditsiinimeeskond, kes oli juba 2015. aastal tema elu päästnud.[12] Tema advokaadi Vadim Prohhorovi sõnul diagnoositi Kara-Murzal haiglas sama tundmatu aine toksiline mõju, mis varem. 19. veebruaril läks Kara-Murza välismaale taastusravile. Advokaat saatis Venemaa vastavatele organitele taotluse algatada väidetava mürgitamise kohta kriminaalasi. Sarnane taotlus pärast 2015. aasta intsidenti oli ilma selgitusteta tagasi lükatud.

2021. aasta veebruaris teatas Bellingcat koos The Insideri ja Der Spiegeliga teostatud ühisuurimise järel, et Kara-Murzad jälgis ja jälitas sama FSB üksus, mis väidetavalt oli mürgitanud Aleksei Navalnõid, kui too 2015. ja 2017. aastal haigestus.[13]

Tunnustus muuda

Viited muuda

  1. ↑ Фонд Бориса Немцова за свободу. Дата обращения: 16 октября 2020
  2. ↑ Prisoner of Conscience: Vladimir Kara-Murza, Russia. Friedrich Neumann Foundation for Freedom, 6. February 2023.
  3. ↑ Vene kohus mõistis Kara-Murza 25 aastaks vangi, ERR, 17. aprill 2023
  4. ↑ Russian-Jewish dissident handed 25-year sentence for treason, denigrating army". www.timesofisrael.com.
  5. ↑ Vladimir Kara-Murza. LinkedIn. Retrieved 23. October 2021.
  6. ↑ Владимир Кара-Мурза. 27. декабря 2016. на Wayback Machine Солидарность
  7. ↑ Дворец Путина. Рассказывает С. Колесников. 20. сентября 2016. на Wayback Machine YouTube.
  8. ↑ In Russia, the first documentary film about the dissident movement. News RU. 20 October 2005.
  9. ↑ [Jul 2012: Putin's regime takes "retaliatory" measures against supporters of Magnitsky legislation – via www.winnipegfreepress.com.
  10. ↑ .Владимир Кара-Мурза мл.: «Грани недели с Владимиром Кара-Мурзой» продолжаются. Эхо Москвы. Дата обращения: 8. сентября 2019.
  11. ↑ Russia: Anti-Kremlin activist Vladimir Kara-Murza in hospital after 'poisoning'. International Business Times. 27. May 2015.
  12. ↑ Russian critic Vladimir Kara-Murza suffers sudden organ failure. BBC News. 2 February 2017.
  13. ↑ Navalny, Kara-Murza Tailed by Same FSB Squad Before Alleged Poisonings — Investigation. The Moscow Times. 11. February 2021.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vladimir_Kara-Murza&oldid=6494621"