Vilepill

Vilepill on torujas huuliku ja sõrmeaukudega puidust, metallist, savist või plastist valmistatud muusikariist.[1]

Pajukoorest valmistatud vilepill ehk pajupill

ValmistamineRedigeeri

Tuntumaid vilepille on pajupill, mis on peamiselt lastepillina tänini kasutatav. Vilepille tehti ka muude puude koorest (toomingas, lepp, pihlakas, männikasvust jt.). Pill tehti kevadel mähiajal siledast sõrmejämedusest umbes 15 cm pikkusest oksast.[2] Puhumisotsast 2–3 cm kaugusele lõigati sisse hammas(sälk), oksa koor klopiti lahti ning keerati pealt ära. Puhumisotsa lõigati poolviltuselt. Väljakeeratud puust pandi sellesse otsa huulikuks puupulgast "keel", millel pealmine kumerus oli ära lõigatud, nii et tekkis väike pilu. Pilusse puhudes tekkis heli. Teise otsa pandi punn, mis oli mõnikord liikuv ja sellega sai muuta heli kõrgust.[3]

Muud vilepillidRedigeeri

Lisaks kuulub vilepillide hulka heinputkest valmistatud mitme sõrmeavaga putkepill, Lõuna-Eestis nimetatakse seda pütsikpilliks. Sõrmeavadega vilepille tehti ka puust (millesse põletati sisekanal) või plekist. Leitud on sarnaseid keskaegseid loomaluust vilepille. Eraldi variant oli Kirde-Eestis kasutatud venevile (ka piibar), see oli kaks korda pikem pajupillist, tema keskel oli puhumisava ning otsad olid suletud punnidega. Puhumisavast kahel pool asusid sõrmeavad.[2]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Vilepill, Eesti Entsüklopeedia. Vaadatud 05.06.2021
  2. 2,0 2,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 355
  3. Eesti etnograafia sõnaraamat. 1996. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 240

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri