Vibuhäll

Vibuhäll on häll, mille kereks on kas vitsvõrule või raamile tõmmatud riie, õhukesest lauast ovaalne nõu, piklik peergkorv või laudkast[1].

Valgevenes kasutatud vibuhäll

PaigaldusRedigeeri

Eesti alal rippus vibuhäll talutoas ema magamisaseme juures lakke kinnitatud umbes 3 m pikkuse kasepuust lati (nimetati vibu, võru murdes nõder) küljes. Tööajal kiikus imik heinamaal või põllul vibuhällis, mis paigaldati kohapeal, ka puuoksa külge.[1]

KasutamineRedigeeri

Kask sobis vibuks tema painduvuse ja sitkuse tõttu. Hälli ülemiste nurkade külge kinnitati neli nööri, millega see vibu otsa riputati. Kasest vibu jämedus valiti nii, et häll õõtsuks sobival kõrgusel. Vibu ots pisteti lae ja tala vahele ning toetati keskosas lakke kinnitatud konksule või kinnitati nööriga rippuma aampalgi külge. Hälli alumises servas oli põrandani nöör, mille otsa oli seotud kepp. Kepile jalaga vajutades hakkas häll kiikuma ning ema sai käsi kasutada muu töö tegemiseks.[2]

Hälli otsad olid kergelt kaarja kujuga ning seda tõsteti kaare- või südamekujuliste avauste abil, mis olid lõigatud otsalaudade servadese.[2]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 41
  2. 2,0 2,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 24

VälislinkRedigeeri