Jalashäll

Jalashäll on jalastel kiikuv häll.[1]

Jalashäll

Keskajal oli jalashäll Euroopas laialt tuntud, Eestis tuli kasutusele 19. sajandil, esmalt saartel, siis Põhja-Eestis, kus muutus valdavaks. Mujal Eestis oli vähem levinud.[2]

Jalashäll paiknes kahel kumera tallaga jalasel, mis harilikult olid kerega risti, harvem pikuti.[2] Kere oli rohkem kaunistatud kui vibuhällil. Jalashälli küljelauad olid enamasti keskelt madalamad, otstele olid peale äärekaunistuste lõigatud südame-, ketta- või ellipsimotiivid, mille abil sai hälli ühest kohast teise tõsta. Leidus ka kahe posti vahele kinnitatud liikuva hällikastiga kiikhälle. Jalashälli vahetas hiljem välja vedruhäll, mille ühes otsas oli sirge tallalaua (jalase) ning põhja vahel metallvedru.[3]

ViitedRedigeeri

  1. Eesti keele seletav sõnaraamat [1] vaadatud 28.04.2020
  2. 2,0 2,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 41
  3. Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 25

VälislinkRedigeeri