Veelendlane

Veelendlane (Myotis daubentonii) on nahkhiirlaste sugukonda kuuluv käsitiivaline. Ta on Eestis arvatud II kaitsekategooriasse (2012).

Veelendlane
Daubenton's bat (Myotis daubentonii).jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Käsitiivalised Chiroptera
Sugukond Nahkhiirlased Vespertilionidae
Perekond Lendlane Myotis
Liik Veelendlane
Binaarne nimetus
Myotis daubentonii
(Kuhl, 1817)
Mapa Myotis daubentonii.png
Veelendlane
Talvituv veelendlane

Eestis on ta tavaline ja teda leidub ka saartel.[1]

Ta elab enamasti tasase maastikuga hõredates metsades ja kaldapuistutes, jahti peab ta enamasti madalal veekogu kohal[1].

MõõtmedRedigeeri

Kehakaal 6–10 g, tüvepikkus 45–55 mm, küünarvarre pikkus 33–42 mm, tiibade siruulatus 230–275 mm.

VälimusRedigeeri

Väike kuni keskmise suurusega nahkhiir. Selgmine karv pruun või hallikaspruun, kõhtmine pool helehall või valkjas. Selgmise ja kõhtmise poole värvuste üleminek on selgepiiriline. Nägu on roosakas või punakaspruun, kuid noortel isenditel on nägu vanadest tumedam. Kõrvad ja lennus on pruunid, aga kõrvade sisemine külg on enamasti välimisest märgatavalt heledam. Kõrvad on lendlase kohta ebaharilikult lühikesed ja ümara otsaga. Traagus on lühem kui pool kõrvalesta ning kergelt ettepoole kõverdunud. Noortel loomadel (kuni aasta) esineb alumisel huulel selgepiiriline mustjassinine laik, mis muutub aastatega heledamaks ning 4–5 eluaastaks kaob. Jalalabad on suured ja hõredate jäikade karvadega. Nende järgi on teda kerge eristada enamikust Eestis leiduvatest lendlaseliikidest (v.a tiigilendlane). Hambaid on 38 (I 2/3, C 1/1, P 3/3, M 3/3).

Värvuselt sarnaneb tiigilendlase ja nattereri lendlasega. Tiigilendlasel on samuti suured karvadega jalad, kuid mõõtmetelt on ta tunduvalt suurem. Nattereri lendlasel karvad jalalabadel puuduvad ning kõrvad on veelendlasega võrreldes pikemad (ulatuvad ettepainutamisel üle ninaotsa), sabalennuse serval paikneb karvade rida ja kannus on s-kujuline.

LevikRedigeeri

Levinud Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini. Lõunas on levinud Vahemereni ning põhjas peetakse levikupiiriks 63. laiuskraadi, kuid Soomes on teada veelendlase kohtamisi ka polaarjoonest põhja pool. Euroopas üks tavalisemaid ja laiema levikuga nahkhiireliike, ent levila lõunaosa Vahemere ääres on asustatud ebaühtlaselt. Eestis on levinud üle maa ning sageli kohatav liik, keda leidub ka suurematel saartel.

ElupaikRedigeeri

Veelendlast kohtab sageli mitmesuguste veekogude kohal ja nende läheduses asuvates puistutes, suuri lagedaid alasid tavaliselt väldib. Harilikult eelistab varjulisi, tasase vooluga või seisuveekogusid. Saaki püüab enamasti madalal veepinna kohal lennates ning selle pinnalt putukaid noppides. Tihti võib toitumas kohata ka metsa-, hekkide või alleede servades. Lennates piki servaalasid, hoidub neist tavaliselt mõne meetri kaugusele. Tugevalt valgustatud aladest hoiab tavaliselt eemale.

Eluviis ja käitumineRedigeeri

Öise aktiivsusega loom, kes veedab päeva varjepaikades. Need asuvad puuõõntes, harvem ka nahkhiirte varjekastides, sildades olevates pragudes ja hoonetes. Ühte varjepaika võib koguneda mitmekümnest isendist koosnev koloonia. Isasloomad elavad suvel emasloomadest eraldi, kuid võivad moodustada ka omaette kolooniaid. Varjepaiku võidakse jagada suurvidevlasega.

Veelendlane on aktiivne vaid soojal poolaastal. Talv elatakse üle talveunes, mis algab Eestis septembris-oktoobris ja kestab aprilli-maini. Osa loomi võib talvituspaikadesse koguneda juba augustis. Talvituspaikadena kasutatakse mitmesuguseid maa-aluseid ruume, millest olulisematena on Eestis teada mahajäetud kaevanduskäigud ja maa-alused kaitserajatised; võivad talvituda ka suurtes mõisakeldrites, kuid väikestes maakeldrites kohtab neid harva.

Paikne liik, aga võib sooritada lühemaid rändeid suviste ja talviste elupaikade vahel. Suurem osa rõngastatud isendite taasleide on jäänud 100–150 km piiridesse. Pikim Eestis rõngastatud veelendlase läbitud vahemaa on olnud 101 km (Piusalt Baltinavasse Lätis).

ToitumineRedigeeri

Enamjao toidust hõlmavad veekogudega seotud putukad. Suur osa on surusääsklastel, sääriksääsklastel ja teistel kahetiivalistel. Muudest putukarühmadest on saagis leitud võrktiivalisi, kiletiivalisi, ehmestiivalisi ja ööliblikaid. Laborioludes on kindlaks tehtud, et veelendlased on võimelised haarama ka väikseid kalu.

Sigimine ja arengRedigeeri

Paarituvad suve lõpul ja sügisel parvlemispaikades ning talvel talvituspaikades, kuid viljastuvad kevadel pärast talveunest ärkamist. Tiinuse ja poegade kasvatamise ajaks kogunevad emasloomad poegimiskolooniatesse, mis asuvad tavaliselt puuõõntes. 20–50 isendist koosnevatesse kolooniatesse kogunevad mais. Järglased sünnivad juuni lõpus või juuli alguses ning neid on tavaliselt 1. Noorloomad lennuvõimestuvad 3–4 nädala vanuselt, seejärel kolooniad tavaliselt hajuvad. Suguküpsus võib veelendlasel saabuda juba esimesel sügisel.

Koht ökosüsteemisRedigeeri

 
Veelendlane talvitumas

Laialdase leviku tõttu võib veelendlast pidada Eestis väheohustatud nahkhiireliigiks. Peamisteks ohuteguriteks võib pidada varjepaikadeks sobivate õõntega puude hävimist, loomade häirimist talvituspaikades ja talvituspaikade hävimist.

StaatusRedigeeri

Kuulub Eesti looduskaitseseaduse järgi II kaitsekategooriasse, Euroopa loodusdirektiivi IV lisasse, Berni konventsiooni II lisasse ning Bonni konventsiooni II lisasse. Ühtlasi on kaitstud Euroopa nahkhiirte kaitse lepinguga (EUROBATS).

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 MacDonald, D. W. & P. Barrett, 2002. Euroopa imetajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 60-61

VälislingidRedigeeri